Valitud värsid. Ernst Enno

Чтение книги онлайн.

      Heinalõhn magus lendab niidu päält,

      Metsas kumin, äostus, lindude laul,

      Põllul tõusleb õietolm,

      Kiirtesse vaibunud maailm.

      Tasane sumin kasel, niinepuul -

      Isa sõnad kõnnivad jumala teed,

      Väsis kuulates minu meel,

      Muinasjutt üksi veel jäi…

      Haldjas tasa tuleb niidu poolt,

      Kaarnakivi kannab ta sammaldand käes.

      Surub kivi mu südame -

      Kivi see minule jääb!..

      Ma tunnen lillesid, mis keegi pole näinud,

      Neid kasvatasin oma südames;

      Mu lilled sääl, kus ükski pole käinud,

      Kus elan, laulan oma valguses.

      Mu hingelilled valged keset igatsusi,

      Kus surevad kõik ohked tolmused,

      Kus leian kaduvuse rannal jäädavusi,

      Ja pärliks saavad mure tundmused.

      Mu meelest on, kui oleksin ma toonud

      Need lilled säält, kus jumaluse maa

      Nii sala tungides kui säde rändaja -

      Need lilled nagu unenägu südamesse loonud,

      Mis nägin kus, ei tea arvata -

      Nad on kui arm, mis surematust joonud.

      Mu avaruses õitseb sinivalge maa -

      Tuul ikka laulis tasa – terve öö -

      Tuul tare taga vana niine lehtes,

      Et pidin sala muinasjutu ehtes

      Kui uni käima tasa – terve öö.

      Tuul, sõber, kas sa ikka laulad tasa veel,

      Tuul, tare taga tasa – terve öö?

      Veel sinivalge maa su kandle keeles

      Ja öine laul kui kroon veel sinu meeles,

      Kui õnn ja laul – nii tasa terve öö.

      Tuul, sõber, ahelad on kodu niinepuul,

      Tuul, tare taga nõiakütkes maa!

      Kõik väljad – tuhat vaeselapse viisi,

      Kõik teed veel – tuhat kadund paradiisi.

      Tuul, tare taga hangund sinivalge maa.

      O inimese rada, valu lõpmata -

      Ja õnn ja laul, sa oled üksi tuul

      Kui tare taga vana niine lehtes -

      Ja kuskil sala muinasjutu ehtes

      Kui uni kutsub tasa üksi – luul.

      Lill tukub lille kõrval

      Ja talv on veel ja öö,

      Kuid lume all on elu,

      Ei lõpe iial töö.

      Lill tõuseb lille kõrval,

      Siin rohi, viljapää,

      Ja päike, sinisära,

      Ja kõndida nii hää.

      Kas sa ei iial küsi:

      Miks siin kõik nõnda on,

      Rõõm, mure, surm ja elu

      Ja lossi kõrval onn?

      Kas sa ei iial küsi,

      Miks muud on nõnda must -

      Ja kuhu Jumal valvma

      On pannud armastust.

      Rong ruttas, päike paistis

      Ja vaikis iga jutt,

      Jäi üksi sõidukõrin

      Ja ratta raiuv rutt.

      Jäi igaüks nii üksi,

      Jäi iseendaga,

      Nii igaüks ja vari,

      Rong mõtteid mõtelda…

      See oli kord, ei tea,

      Vist olid õied puul,

      Tuld võttis iga vaade -

      See oli lehekuul.

      Ta istus üksi nurgas,

      Ei tea, kes ehk kust -

      Üks meri armsust, õnne -

      Ja seinal vari must.

      Mul oli, nagu oleks

      Ma pidand hõiskama -

      Kuid oma varju musta

      Ta vastu nägin ma.

      Nii vari varju vastu,

      Nii ligi suu ja suu -

      Oh varju õnn ja ilu,

      Oh maine lehekuu! -

      Oh varju õnn ja ilu

      Ja ratta raiuv rutt -

      See oli kord, ei tea -

      See oli muinasjutt.

      Ja üle öö sa seisatad kui mõttes,

      Su juukseid katab hõbemeelne luul -

      Ei, sa ei pilla enam, sõber tuul,

      Su meeles kõik on õndsas kokkuvõttes.

      Ja imelikult õitseb siis su mure -

      Kesk tööd ja vaeva puhkes sinu koit,

      Kesk ööd sa seisad, ise oma loit,

      Ja tead, et su armastus ei sure.

      Üks õnn nii jõudis kuskil oma randa -

      Sest südametes hõõge siin ehk sääl -

      Sest sosistab ehk mõne sõbra hääl,

      Et õnn võis olla ilmas muret kanda.

      Kui ilus, ilus oled, Tartu, valgel ööl:

      Kõik aknad vastu põhja hõõgavad

      Kui õnne unenäod salajad.

      Nii ainult mõni pilv ja täht on taevavööl

      Ja orus Emajõgi ajab udujuttu,

      Ja СКАЧАТЬ