Valitud värsid. Ernst Enno

Чтение книги онлайн.

      Ma tulen hilja, viimne teiste seltsis,

      ei jõudnud varem lauluvainule.

      Ei looda pärga ega lille ehteks:

      Jäin ikka hiljaks iga võidule.

      Ma laulan üksi laulu muinasjutust,

      Kus valgus maeti mulda võrsuma,

      Ja sellest hing sai inimese rinda

      Ja igatsus kui tuli tungija.

      Ses tules nägin jumaluse randa.

      Kesköösel sinna lendas minu nutt:

      Ma tulen hilja, viimne teiste seltsis, -

      Ma unistaja nagu muinasjutt.

      Mets kohas, kui tuhanded kandled

      Ta põues kumisesid,

      Kui kandled, kus päikesekiired

      Pääl keelteks kõlisesid;

      Ja läbi uinunud ilma

      Kui inglid liikusivad,

      Ja tasasel armsuse lennul

      Ööd valget külvasivad.

      Mets kohas, öö õndsuse mõttes

      Mu tunded õitsesivad,

      Ja palves Jumala rannad

      Mu südant tervitivad.

      Nagu magus unenägu

      Tine hõise igal pool;

      Üle aasa ujub tasa

      Valge udu jahe vool.

      Metsa põues nagu kõne,

      Punga puhkemise jutt;

      Üle välja, üle põllu

      Rõõm kui värin, õnne nutt.

      Eha kumab, päike magab,

      Siiski kõik kui ärkvel veel,

      Nagu õnnis ootamine:

      Armastus ju ammu teel!

      Ja mu südant täidab sala

      Nagu soojus sumaja:

      Võiksin läbi vaikse ilma

      Kodu hõiskeks sulada!

      Kellade helin käib, kellade helin -

      Kevade sügavus kumiseb,

      Udude südames ärkavad rannad,

      Tõusmine idudes kujuneb.

      Väsind kõik olid kui minejad lained,

      Luitel kes suudeldes surivad,

      Õndsad kõik lauldes nüüd jälle

      Läbi öö soojunud tulevad.

      Õnn ülestõusjale, päikest kes tunneb

      Eneses kalmusid lõhkumas,

      Õnn, kes kõik kurbused purjedeks kudus,

      Hingele kaugusi pühendas.

      Tõuse, o süda, lenda ja mängi,

      Tõuse kui liblik sa tõugu seest -

      Kellade helin käib, kellade helin

      Kumiseb, kõneleb tõusmisest.

      Tolmuse tänava suruvast kitsusest

      Sinna, kus puhas on õhk,

      Sinna, kus inime vabalt saab hingata,

      Vabalt, mis üksinda kõrgel võib võrsuda,

      Kõrgel, kus puhas on õhk!

      Puhas on vabadus, vaimustus, armastus,

      Avar sääl südame piir,

      Tarkuses langend sääl kõikide rinnale,

      Kes siin on juhtinud otsijaid ülesse,

      Avar kus südame piir.

      Puhtas, sääl tunned, mis peidetud elusse,

      Leiad, et ilus on maa,

      Leiad, et magus on elada valguses,

      Päevalist leiba nii maitseda eneses,

      Tunda, kui ilus on maa.

      Tuimuse tänava suruvast kitsusest,

      Igatsus, kanna sa meid,

      Vabadus, tiibu sa tuliseid kasvata,

      Vaimustus, kõiki sa minekuks ühenda,

      Armastus, juhi sa meid!

      Kõik tuuled mul armsad südaööl,

      Koos laulame mõndagi laulu.

      Ei sõbrad unusta armsal tööl

      Koos viibides kunagi laulu!

      Kõik tuuled, meil alati vöö on vööl;

      Me elame reisi laulu

      Ja paisudes läeme kui armsal tööl

      Kesk lagedat, koduta laulu -

      Kõik tuuled, me huugades südaööl

      Täis valguse ihade laulu.

      Keset vaikset järve,

      Kus need lained tasa käivad,

      Suudleb päike lõmmelehte,

      Suudleb, üksi pilved näevad,

      Vette loovad varjuvärve -

      Päike suudleb lõmmelehte.

      Keset vaikset järve

      Kosib päike lõmmelehte,

      Leiab teed ta südamesse,

      Loob sääl endast talle ehte,

      Luues vajub, õhtuvärve

      Lisab vete läikidesse.

      Keset uinund järve

      Sureb lõmmelehte päike,

      Sünnib õrnaks vesiroosiks

      Kumama kui uni väike

      Õhtupalveks jumalale.

      Kõik pehmed suvetuuled mängivad,

      Vett suudleb valgus üheks taevaga -

      Kõik väljad endamisi tolmavad.

      Kõik sõnad raugesid su huultele,

      Kõik sõnad vaikisid ka minul -

      Kõik kadus meil, ja jäi üksi südame

      Üks helin, üks nii mul kui sinul.

      Ja pehmed suvetuuled mängivad

      Ning meie õnnelilled õitsevad.

      Kätkis kiigub lapsukene,

      Une hõlmas hingab tasa;

      Palgel kõnnib nagu virve

      Vaikne naeratuse sära,

      Päiksepiste vastukaja

      Paradiisi СКАЧАТЬ