Minu lugu. Mart Poom
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Minu lugu - Mart Poom страница 6
Название: Minu lugu
Автор: Mart Poom
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Биографии и Мемуары
isbn: 9789949380428, 9789949380435
isbn:
Lapsepõlvesõber ja sõber tänaseni Andres Tolli: “Enne meie pärast meisterdatud aiaväravat tõsteti mind tavaliselt lihtsalt üle aia. Tubaseid mänge oli meil vähe, aga neid ikka oli: mängisime vahel peitust, kaarte ja lauamänge. Isegi padjasõda. Vahel oli Mardi õde Katrin ka pundis. Enamasti olime õues ja mängisime palli, “uka-uka mina priid” või ka noamängu.
Mardist mäletan, et ta kas tuli trennist või läks trenni. Ta oli alati nõus enne või pärast oma trenni minuga jalkat või korvi mängima. Vahel läks meie madistamine üpris printsipiaalseks ja aiapilpad lendasid. Mardi kasuvanaisa, keda hüüti papaks, siis lappis neid. Tavaliselt mängisime hoovis üks ühe vastu, aga vahel käisime 34. kooli, praeguse Nõmme põhikooli väljakul või Lõuna tänava palliplatsil, kus kasvasid ka puud. See andis teistele Mardi ees edumaa, sest tema treenis korralikel väljakutel ega olnud puudega harjunud. Lõuna tänaval mängisime tihti kahekesi, lihtsalt ajad sattusid sedasi olema. Teiste kohalike poistega, kellest üks oli näiteks Dan Põldroos ja kes olid valdavalt minu koolikaaslased 34. koolist või reaalkoolist, mängisin ma tavaliselt siis, kui Mart oli trennis.
Mart kasvas aastate jooksul aina pikemaks ja korvpalli mängimine muutus mulle aina raskemaks, aga meil olid ikka punkt-punkti mängud. Mingil hetkel muutusid tema suved spordilaagrite tõttu aina lühemaks. Lõvid alustasid oma imetlusväärset ja suurte võitude teekonda.”
III PEATÜKK
Nahkpall. Male. Ubakivi
Lõvide meeskonna esimestest aastatest on ülevaatlikult kirjutanud Olev Reim, kes koos treener Roman Ubakiviga meid kantseldas. Kõiki neid värvikaid juhtumeid Nõukogude Liidu eri otstes teavad täiskasvanud meist paremini. Nemad puutusid otseselt kokku kõige sellega, mis toimus väljaspool platsi. Meil oli oma väikeste jalgpallipoiste maailm, oma huvid ja vastastikused jagelemised. Meie asi oli mängida, mitte vastutada. Muidugi jõudsid ka meieni täiskasvanute jutud kõikvõimalikest sohitegemistest, paljutki kogesime omal nahal ja vihale ajas see kõiki. Hiljem täiskasvanutena Tallinna Spordiga Nõukogude Liidu meistrivõistlusi mängides sama teema jätkus: mängude ostmine oli igapäevane ja võõrsil põhjuseta meie kahjuks antud penaltid samuti. Lõvide aja sündmusi meenutades toetun paljuski hiljem kuuldule ja loetule.
Meil läks hästi. Saime hakkama ka suurklubide Moskva Spartaki ja Dinamo ning Leningradi Zeniidi omaealistega. Kõikjal imetleti meie väljakumängijate silmapaistvat tehnikat ja nende vabal ajal näidatud trikke. Mängisime head tehnilist jalgpalli, meeldisime sellega kohalikele ja tegime endale nime. Grusiinid pidasid ennast ilusaima jalgpalli mängijateks, neid nimetati liidu brasiillasteks ja nad olid imestunud, et ka Eestis osatakse ilusasti mängida. Olime seal popid poisid. 1982. aasta Nahkpalli üleliidulisel finaalturniiril Tbilisis oli vabamaadluse kahekordne olümpiavõitja Levan Tediašvili valmis Martin Reimi ja Indro Olumetsa oma Volgaga võistluspaika sõidutama! Tbilisi spetsialiseeritud jalgpallikooli direktor ja vanemtreener tegid ettepaneku, et nad asuksid sealses internaatkoolis treenima! Mind valiti oma vanuseklassi turniiri parimaks väravavahiks. See oli suur tunnustus, millega sain võistkonna üheks põhitegijaks. Tundsin oma rolli olulisust, sain kiita üleliidulises ajakirjanduses.
Oma teist tipphetke Tbilisis ma ei mäleta. Ma olevat võitnud males Gavriil Katšalinit, kelle juhendamisel võitis Nõukogude Liit 1956. aastal Melbourne’is olümpiakulla.
Üleliidulisel Nahkpalli finaalturniiril Tuulas 1981. Ees vasakult: Rein Mälton, Argo Saul, Martin Reim, Lembit Rajala, Indro Olumets, Rainis Maasing, Risto Kallaste. Taga vasakult: Erki Vapper, Toomas Kallaste, Valdo Lips, Mart Poom, treener Olev Reim, Indrek Köster, Theimo Tülp ja Olari Viide.
Olev Reim: “Ubakivil oli nõue, et poistel peavad malendid kaasas olema ja kõik pidid temaga ka mängima. Kes ei viitsinud, see andis kiiresti alla, aga Ubakivi sättis siis malendid uuesti paika. Ta ühendas malemängu jalgpalliga. Tbilisis oli ka kuulus Katšalin, kes võrdles Balti poiste jalgpalli mõistusega mängivate sakslaste ja skandinaavlastega. Kutsusin ta meie poistele esinema. Ta tuligi ja kui sai teada, et kõik oskavad malet, siis tahtis nendega mängida. Kümneaastane Poom oli kõige tugevam ja Ubakivi saatis meie meeskonna pesamuna talle vastu.”
Roman Ubakivi: “Katšalin kaotas ja oli tohutult pettunud. Ta vajus näost ära, aga talitses ennast. Ta oli tulnud meid parimate kavatsustega harima, aga välja kukkus umbes nii, et suur treener tuli eskimotele õpetama, mida on veel vaja, et jalgpalli hästi mängida. See oli talle suur üllatus, et meil selline tase oli. Venemaal oli nimelt traditsioon, et male kuulub jalgpallurite treeningu hulka. See oli minu arvates õige traditsioon ja võtsin selle sealt üle.”
Järgmisel päeval oli Katšalin tagasi tulnud, sest kaotus ei andnud talle rahu. Mina seda jälle ei mäleta, aga seekord olevat ta revanši võtnud. Ubakivi ise tahtis alati meiega mängida ja kui sõitsime rongiga Leningradi (praegune Peterburi) või Moskvasse, pidid kõik ta kupeest läbi käima. Kaotada ta ei armastanud, ta ei sallinud isegi viike. Mäletan, kuidas ta võttis julmalt oma käike tagasi või hoidis juba käigu teinud malendil kaua-kaua sõrme peal ja veendus, kas on ikka hea käik.
Saime Tbilisis viienda koha, Olev Reim on kirjeldanud, kuidas grusiinid tegid kõik neist oleneva ka mänguväliselt, et nende meeskond alagrupist nelja parema hulka pääseks.
See oli vist samuti Tbilisis, kus oli kultuuriprogramm, milles mõni asi oli huvitav, aga enamasti tüütu ja seotud punase kommunistliku jamaga. Meelde on jäänud mingi koosolemine, kus treeneritele oli kaetud suurele terrassile napsilaud. Ubakivi ei olnud alkoholilembene ja hästi mäletan, kuidas ta pärast toosti pitsi hooga üles tõstis ja valas sujuvalt üle õla!
Need sõidud üle suure riigi võimaldasid paljutki näha ja kogeda. Užgorodis nägime filmi Pelest. Vau! See oli kustumatu mälestus. Hiljem Tallinnas vaatasin filmi kinos uuesti. Gruusias ja Aserbaidžaanis olid puuviljad, mida kahe suupoolega õgisime. Tbilisis nägime esimest korda suurel staadionil liidu meistrivõistlusi. Meelde on jäänud sihvkade söömine. Väljakul aga nägime kõvasid staare. Lennud Tbilisisse ja Bakuusse olid mu elu esimesed õhusõidud. Lennukid olid seest nagu peldikud. Seal tohtis suitsetada, pakuti kanakoibasid ja mineraalvett. Moskvas ja Leningradis me kõrgliiga mänge ei näinud, sest seal käisime enamasti talvel, et mitte unustada suure väljaku tunnetust. Need suured hallid olid meile ahvatlus, sest meie tegime trenni kitsas koolivõimlas. Ubakivi sai aru, et peame saama häid mänge ja need käigud olid väga kasulikud. Moskva ja Leningrad tahtsid meiega mängida, sest olime head ja nende vastu ka edukad. Enamasti sõitsime rongiga, tavaliselt platskaardis, harva, kui olime kupees. Rongisõidust on meeles kruusid, millest pakuti tasuta teed. Leningradist on meelde jäänud, et saime mandariine. Mul tekkis neist mingi lööve. Muidu oli toit Venemaal kehv, sõime ikka kusagil pelmeenikohas.
Ubakivil oli komme, et sööklas oli tema alati esimene ja teised tulid paremusjärjestuses vastavalt tehnilistel katsetel saavutatud kohale. Ükskord Riias hakkasime minema kohe, kui esimesed olid söönud. Tagumised pidid imekiiresti tegema, et mitte tühja kõhuga jääda. Mina olin tagumises otsas, sest väravavahina jäin meie tehnikavirtuoosidele alla.
Viljandi laagris oli komme, et kõik, mis lauale kanti, pidi otsa saama. Kui siis parematele midagi ei meeldinud või nad enam ei jaksanud, anti road edasi tagumistele, kes pidid kõik portsud ära sööma. Laud pidi puhas olema. Olev Reim ikka võitles meie õiguste eest, aga teda polnud igal pool kaasas. Vastuvaidlemist Ubakivi ei sallinud.
Moskvas käisime Punasel väljakul ja suurtes kaubamajades, kus oli välismaa kaupa. Sealt sai ikka midagi osta. Ka metrooga sõitsin esimest СКАЧАТЬ