Minu lugu. Mart Poom

Чтение книги онлайн.

      Teised olid koos treeninud ja mänginud juba ühe talve. Kohe jäid meelde Reim ja Olumets. Väikestes saalides oli lust vaadata, kuidas nad kombineerisid. Ja see žongleerimine! Minul hakkas klappima Argo Sauliga, sest olime koos lasteaias olnud ja nüüd saime uuesti trennis kokku. Argo mängis keskkaitset – ta oli rahulik, valis hästi positsiooni, oli hea löögiga. Ükskord tuli Wismari (siis Mitšurini) tänava väljaku staadionil pikk pall, läksime seda mõlemad klaarima ja ma hüppasin talle hammastega nii õnnetult pähe, et Argo viidi haiglasse õmblemisele.

      Kõigist Ubakivi eraldi treenivatest vanemate poiste gruppidest moodustati Lõvide meeskond. Ega ma teistest väravavahtidest palju mäleta. Urmas Uiboaed oli tõenäoliselt minust vanem, vahepeal oli meil ka Indrek Köster. Ma ei mäleta, miks teised väravavahid ära kadusid. Võib-olla nad ei käinud nii pühendunult trennis? Olin kohusetundlik, ilma põhjuseta ei puudunud kunagi. Ju siis pidasin sellele tambile vastu. Mulle meeldis see amet. Olin sihvakas ja mul oli suhteliselt hea koordinatsioon, sest mängisin ka korvpalli, rahvastepalli ja muid pallimänge. Ma ei olnud nii tehniline kui teised ja väljakul poleks ma põhikoosseisu saanud. Väravavahina oli mul võimalus.

      Mu vanemad oleks parema meelega näinud, et oleksin edasi käinud Olev Baari ja August Soku juures korvpalli mängimas. Sel ajal tundus see eestlastele kultuursem. TPI (Tallinna Polütehniline Instituut – toim.) lõpetanud vanemad rõhutasid alati hariduse tähtsust. Jalgpall ei sobinud nagu kõrghariduse ega eestlusega. Isa oli eriti otsekohene: jalgpall ei anna ametit.

      Mõnes mõttes oli süüdi tollane aeg. Vähesed uskusid, et Eesti jalgpall võib kuhugi tõusta, et saame iseseisvaks. Ubakivil aga oli jonn ja kinnisidee, et eestlased oskavad jalgpalli mängida. Ta suutis meid tööle panna ja tema jutt oli innustav. Tahtsime saada headeks mängijateks, tunnetasime, et meil on hea punt ja selle kinnituseks tulid võidud.

      Olev Reim unistas, et Lõvid lähevad koos meesteklassi ja teeme seal suuri tegusid. Tagantjärele mõeldes poleks see vist võimalik olnud. Mõnes mõttes oli see naiivne, aga sel ajahetkel ilus ja motiveeriv eesmärk.

      Ma ei mäleta, kas Ubakivi sõnastas meile selged eesmärgid, aga väljund võis olla Nõukogude Liidu meistriliiga. Liidu koondis tundus kauge ja võimatu, ehkki omad lemmikud mul olid. Näiteks Konstantin Beskovi juhendatud Moskva Spartak ja Tbilisi Dinamo, kelle mängu olin ise tribüünilt näinud. Väravavahtidest meeldisid Rinat Dassajev ja Otar Gabelia. Tbilisi Dinamo võitis Euroopa riikide karikavõitjate karika. Teadsime David Kipianit, kellega pärast Gruusias kohtusime. Vaatasin telerist venekeelset jalgpalliülevaadet “Futbolnoje obozrenije”, Euroopa karikamänge, EM- ja MM-võistlusi ning Soome TV-st Inglismaa liigat. Eks me ühel hetkel kindlasti hakkasime unistama ka Nõukogude Liidu kõrgliigast, sest Urmas Hepner ja teisedki käisid nende klubidega tutvumas. Toomas Krõm pääses meilt liidu noortekoondisesse.

      Ühel suvel olime Ubakivi esimese põlvkonna paremikuga koos Viljandis laagris. Mulle oli suur asi treenida koos Tõnu Vanakesa ja Mehis Luigega. Mäletan, et Vanakesa suhtus minusse väga hästi. Isegi oma treeningpäevikut hakkasin tema järgi pidama. See andis palju motivatsiooni. Seal olid veel Urmas Hepner, Ott Mõtsnik, Urmas Kaljend, Aavo Sarap, Tiit Kõmper, Sepo Vilderson jt. Päris väikesena käisime nende mängudel pallipoisteks, siis lihtsalt mänge vaatamas ja hiljem mängisime koos Tallinna Spordis.

      Meie elasime kõrvuni jalgpalli sees, aga Eestis tervikuna ei olnud jalgpall popp ja mu vanemad ei näinud sel alal Eestis tulevikku.