Lahusolekust hoolimata. Terry Green

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ üle. Nii palju lehekülgi, ma langesin lihtsalt surnuna maha, enne kui kõik läbi jõudsin,” pomises ta tagasi tulles, heitis võltsilt äreva pilgu Cristinale ja tänas teda kätt südamele asetades.

      “Aitäh, et meelde tuletasid.”

      “Mis te nüüd, sinjoore Mancioni. Tühiasi,” vastas too viisakalt naeratades. “Ma tulen kohe, kui olen kleitidega lõpetanud, teie kabinetti ja toon mõned dokumendid allkirjastamiseks.”

      Mis see siis on, kas vihje lähedastele suhetele Vincenzoga? mõtles Aldo valvsalt, suundudes venna kabinetti. Muidugi on ta üsna sümpaatne, kuid mul seisab veel ees kohtumine Micaelaga. Aga ma pole ju Vincenzo, nii et ma lihtsalt ei saa mängida tema osa nende mõlema jaoks. Samas, kui ma Cristinat tõrjun, näeb see kahtlane välja.

      “Kurat võtaks minu armurohket venda kõigi tema armastatutega!” hüüatas ta üle kabineti läve astudes summutatult. Lihtsalt pea käib ringi. Kindlasti on minu saatuses saabunud kõige halvemate päevade jada, mida võib näha vaid kõige hullemas unenäos. Vähe sellest, et ma pean kuulama seda sonimist siidisest ampiirist, nüüd pean veel mingite kangajuppide kataloogis tuhnima. Ja Alessia on teadmata kadunud. Mobiil oli eile välja lülitatud, autosalongis pole teda nähtud, sõbrannade juures ka mitte. Äkki peaks veel kord helistama? Aldo võttis pintsaku taskust telefoni, samas, tehes rahulolematu grimassi, asetas selle taskusse tagasi. See suli ei ole mulle sokutanud mitte ainult oma pruuti, vaid ka mobiili! Samas minu oma ära võtnud ja välja lülitanud, just nagu viimane argpüks. Ja mina hommikul imestasin, kuidas mu telefonil nii naljakas helin on. Muidugi, kui seda totakat naeru üldse helinaks võib nimetada. Isegi helistada ei taha kuskile ja mis sellest tolku oleks?

      Sihitult mööda kabinetti uidates ohkas Aldo häälekalt ja laskus tugitooli.

      “Ei, kaua ma niimoodi vastu ei pea,” kaebas ta pead raputades iseendale. “See pole küll kerge, kuid nende siidriiete seas tuleb leida mingi tegevus.”

      Cristina vaatas uksest sisse ja Aldo muigas mõttes, et praegu tal see võimalus avanebki.

      “Ega ma ei sega teid?” tundis Cristina lävel seisma jäädes huvi.

      “Vastupidi, ma loodan, et aitate mind kangaste valikul,” ütles Aldo naeratades, andes käega märku istumiseks.

      “Sellist laadi abipalvetega pöörduge sinjoore Netyeri poole,” vaidles neiu ikka veel ukse juures seistes malbelt vastu. “Ma olen siin töötanud ju vaid lühikest aega ning minu kogemus ei maksa midagi. Lisaks ootavad mind ostjad. Astusin sisse vaid selleks, et jätta teile dokumendid.”

      “Loodan, et ei ole midagi kiiret?” uuris Aldo sundimatult, osutades peaga pruuni kausta poole, mida tütarlaps käes hoidis.

      “Üldiselt mitte, ka pole pabereid eriti palju. Saate viie minutiga hakkama.”

      Vaevalt, et nii ruttu, vaidles Aldo mõttes vastu, Vincenzo allkiri on palju keerulisem kui tema enda oma.

      “Kõigepealt määran kindlaks kangad,” selgitas ta, osutades käega ikka veel sisse lülitamata monitori poole.

      Cristina naeratas.

      “Sinjoore Netyeril on õigus, olete täna kuidagi kummaline. Pole üldse enda moodi.”

      See veel puudus. Kas mul on tõesti halb iseloom ja ma pole oma kaksikvenna sarnane, seetõttu kukun oma osaga juba esimesel päeval läbi? tundis Aldo mõttes muret.

      “See tähendab, kuidas pole enda moodi? Kas sinjoore Netyeri arvab tõepoolest, et ma olen eilsest saadik nii palju muutunud?” lausus ta tehtud lõbususega, katsudes oma ajamata habemega põske.

      “Sinjoore Netyeri pidas silmas teie emotsionaalset olekut,” selgitas Cristina.

      “Tõesti või?” imestas Aldo. “Aga mis sellega siis on?”

      Cristina kehitas ebamääraselt õlgu.

      “Ma ei tea. Kuid te pole täna tõepoolest selline nagu tavaliselt. Tulite, nagu ma palusin, õigel ajal, see-eest aga harjumatult tusase ja tigedana ning mingi ennenägematu lipsusõlmega. Alguses võtsite sinjoore Netyerit ostjana, seejärel hakkasite miskipärast temaga kleidi värvi üle vaidlema. Kuigi varem olite temaga kõigega nõus midagi küsimata. Lisaks liigitasite sinjoriina Boniato meie kaupluse noorte klientide hulka, kuigi sellise komplimendi võiks pigem teha tema uuele mehele.”

      “Uuele?” esitas Aldo mehaaniliselt küsimuse. “Kas ta ei saagi siis esimest korda tanu alla?”

      Cristina naeris lõbusalt.

      “Olete te ikka naljamees, sinjoore. Justkui te ei teaks, et see on tema neljas abielu.”

      No nii, vilistas Aldo mõttes. Loodan, et ta ei tee seda sellepärast, et leida viisakas ettekääne kohtumiseks väsimatu Vincenzoga.

      “Tean, loomulikult. Ainult ei suuda kuidagi mõista, miks kõik teda ikka sinjoriinaks kutsuvad?” lausus ta naljatlevalt.

      “Mis teha, mehelolemiste vahel palub ta enda poole just nii pöörduda.”

      Aldo muigas sarkastiliselt.

      “Pole siis ime, et pärast nii mitmeid abielusid ei suuda see nümfomaan isegi aru saada, millist kleiti ta vajab.”

      “Soovitan teil selliste määratlustega väga ettevaatlik olla,” hakkas Cristina jälle naerma. “Sinjoriina Boniato on väga sõjakas daam. Aga teie kompliment tema noore ea kohta ilmselt meeldiks talle väga. Annan selle talle kindlasti edasi. Ehk hakkab siis teie kabinetti sagedamini sisse vaatama,” jätkas ta vaevumärgatava naeratuse saatel.

      “Ma eelistan, et tema asemel teeksite seda teie,” lausus Aldo ettevaatlikult, heites neiule soosiva pilgu.

      “Ah nii?” tõstis Cristina tehtud imestusega kulmud kõrgele ja pisut mõelnud, küsis: “Kui ma teid õigesti mõistsin, püüate mulle jälle tihedamat koostööd pakkuda?”

      “Mida tähendab jälle?” muutus Aldo valvsaks.

      “Ärge teeselge. Saate sellest suurepäraselt aru,” ütles Cristina etteheitvalt ja toimikut lauale jättes läks tagasi ukse juurde. “Ma ju ütlesin teile juba, et selline koostöö vaevalt mu mehele meeldiks.”

      Ahaa, siin lõpetas mu vennake minu õnneks fiaskoga, märkis Aldo rahulolevalt endamisi. Valjusti ütles aga lepitavalt:

      “Noh, Cristina, ära pahanda, ma naljatasin. Kuigi, kõige järgi otsustades mitte eriti õnnestunult. Lihtsalt, mul ei ole täna tõepoolest eriti hea hommik.”

      “Küllap venna ärasõidu tõttu?” küsis Cristina, vahetanud tooni sõbralikuma vastu. “Ta oli teil külas ju vaid ühe päeva. Sinjoore Netyeri nägi teda täna hommikul jaamas,” selgitas ta, nähes ülemuse imestunud pilku.

      “Seda küll, tema ärasõit kurvastas mind tõepoolest,” kinnitas Aldo tagasihoidlikult. “Eriti oma ootamatuse tõttu,” lisas ta häält alandades.

      “Ärge muretsege, küllap ta tuleb varsti jälle. Samas, kui juba igatsema hakkasite, siis vaadake peeglisse, teil on ju temaga täpselt üks nägu!”

      “Parem oleks, kui igaühel oleks oma,” heitis Aldo süngelt, kui uks neiu taga sulgunud oli. “Siis ei peaks ma praegu tuhnima siidist kaltsude kataloogides sobiva hinna otsinguil.”

      Ta СКАЧАТЬ