Lahusolekust hoolimata. Terry Green

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mis sulle meenus? Jätka.”

      “Et enne Micaela komandeeringusse sõitmist tegin talle ettepaneku,” lausus Vincenzo pilku kõrvale pöörates.

      Paar sekundit valitses kabinetis vaikus.

      “Millise ettepaneku?” uuris Aldo lõpuks hämmeldunult.

      Vincenzo hüppas impulsiivselt püsti.

      “Kas sa irvitad minu üle?” hüüatas ta ärritunult. “Ettepaneku minu naiseks saada loomulikult.”

      Aldo vaatas jahmunult ringi.

      “Tegelikult irvitad sina minu üle. Või lihtsalt teed kometit.”

      “Mul pole naljatuju,” vaidles Vincenzo ägedalt vastu. “Micaela tuleb juba ülehomme tagasi ja tahab pulmadeks valmistuma hakata, need peaksid toimuma poolteise kuu pärast. Aga mina ei taha, saad aru, ei taha!” raevutses ta nurgast nurka viseldes.

      “Aga varem tahtsid?” täpsustas Aldo vaoshoitult.

      “Varem polnud mul valikut!” käratas Vincenzo.

      “Lõpeta karjumine,” kamandas Aldo võimukal toonil. “Istu paigal ja selgita lõpuks korralikult, mis sulle, veendunud poissmehele, pähe lõi, et sellele Micaelale ettepaneku tegid ja mida kuradit sa mässid mind oma amoraalsetesse seiklustesse, paludes mul Modenasse jääda? Tegelikult ju mitte selleks, et sinu kaupluse asjadega tegeleda, on nii?”

      Vincenzo potsatas tugitooli, mis vastas väsinud kriiksatusega.

      “Sul on õigus,” lausus ta kõlatul häälel. “Salongi võiksin ma selleks ajaks usaldada meie endisele rätsepale, kes minu juures juba ammu müügijuhina töötab. Ta tuleks toime, olen kindel. Kuid peale salongi on veel Micaela…”

      “Jälle see kuradima Micaela!” laiutas Aldo käsi. “Noh, otsustasid temaga abielluda, ja mis siis? See pole ju kuritegu. Igal inimesel on valikuõigus. Ta on ju moodne tütarlaps ja peab sellest aru saama. Selgita talle, et tegid vea, palu vabandust ja asi ants.”

      Vincenzo raputas pead.

      “Ei saa, seni kuni Giovanna isa pole kasiino suhtes otsust vastu võtnud.”

      Aldo ohkas raskelt ja sõrmedega kannatamatult tugitooli käetoele trummeldades pomises:

      “Mitte kuraditki ei saa aru, mis see kasiino siia puutub?”

      “See peab meid laostumisest päästma,” selgitas Vincenzo sünge otsustavusega. Andmata vennale aega kuuldu üle mõtiskleda, jätkas ta kiiresti: “Ma kaotasin oma salongi ühele noormehele, kes… Noh, üldiselt, ühele Silvano klubi kundele. Ja Micaela, saanud sellest teada, lubas mind aidata, sõlmides lepingu oma sõbraga, moekunstnikuga Avignonist, kes tegeleb ainult pulmakleitide ja väga kallite pulmaehetega. Tema firma õmbleb eksklusiivseid kleite, mina aga müün neid siinsetele pruutidele. Mulle kuuskümmend protsenti tulu, talle ülejäänud nelikümmend ja tema brändi levik Itaalia turul. Õnneks see noormees, kes mu üle kavaldas, nõustus saama raha osade kaupa.”

      Seda kuuldes jõllitas Aldo jahmunult oma venda, suutmata sõnagi lausuda. Seejärel hüppas hoogsalt tugitoolist ja kummardudes üle laua tema poole, karjus vihast katkeval häälel:

      “Ma teadsin! Ma hoiatasin, et pokker ei too sulle head! Kui mitu korda ma ütlesin sulle, et lõpeta see mäng. Aga nüüd selgub, et kõik see oli sulle tühja tünni hääl. Sa valetasid mulle, kogu aeg valetasid! Ja isegi siis, kui kaupluse kaotasid, jätkasid valetamist, et sul on kõik korras! No miks sa vahid mind nagu koer jutlustajat? Tee mulle selgeks, mille kuradi pärast sa mulle seda kõike varem ei tunnistanud?”

      Vincenzo laiutas süüdlaslikult käsi.

      “Sa oled niigi liiga sageli minu võlgu tasunud. Aga terve kauplus… Sa peaksid liiga palju raha välja käima,” pomises ta. “Sellepärast otsustasin selle probleemiga iseseisvalt tegeleda.”

      “Tõesti või?” paiskas Aldo irooniliselt. “Miks sul siis äkki mind vaja läheb?”

      Vincenzo heitis talle ebakindla pilgu.

      “Sa ju tead, et meid ei ole võimalik teineteisest eristada. Sellepärast tahtsin sind paluda, et sa oleksid siin Micaelaga, seni kuni mina Veneetsias olen. Sest kasiino koha pealt pole veel midagi kindlat, aga võlg ei kao selle ajaga kuskile. Ja, nagu sa tead, on tädi Claudia tahe, et kui üks meist tema päranduse võõrastesse kätesse annab, kaotab teine automaatselt oma osa. Nii et sa pead pisut kannatama, et mitte autosalongist ilma jääda.”

      Aldo raputas jahmunult pead.

      “Ühesõnaga, sa tahad, et ma esineksin Micaela ees sinuna senikaua, kuni on selge, mis kasiinost saab. Aga sel juhul, kui plaan läbi kukub, pead sa ikkagi temaga abielluma?”

      Vincenzo pendeldas jälle mööda kabinetti.

      “Pole vaja teha minust klassikalist närukaela, kes oma usaldava tütarlapse enne pulmi maha jätab!” ägestus ta ja virutas teele jäänud toolile jalaga. Siis jätkas venna vastas seistes: “Kui tahad teada, siis võttis tema esimesena pulmad jutuks, pärast seda, kui mul leping avinjonlasega taskus oli. Mul ei jäänud ju midagi muud üle, kui talle vastu tulla. Nii-öelda teene teene vastu. Aga armastus ja muu selline sentimentaalne rumalus ei puutu asjasse. Tegelikult ei teadnud ma ju siis, et ma Giovannat kohtan.” Ja minnes üle rahulik-unistavale toonile, jätkas: “Ma ei võinud ju teada, et kaotan tema silmade, tema naeratuse pärast kogu oma rahu.”

      “Ja eriti tema lubaduse pärast teha sind kasiino omanikuks,” jätkas Aldo tema eest.

      “Lubaduse pärast samuti,” kinnitas Vincenzo häirimatult. “Mis muide oli tema poolt täiesti vabatahtlik. Nii et pole vaja neid vihjeid kasuahnusest. Ütle parem, mis sa minu ettepanekust arvad?”

      Aldo tähelepanelik pilk peatus venna näol.

      “Tegelikult oleme, vaatamata meie välisele sarnasusele, ikkagi väga erinevad,” lausus ta vaoshoitult. “Kuigi minu jaoks on abielusidemed ahelatest hullemad, ei hakkaks mina sind Alessia juurde dublandiks kutsuma. Nii et selle asemel, et sinu pruudi ees näidendit mängida, helistan ma parem meie raamatupidajale ja palun tal võla tasumiseks vajalik summa üle kanda. Aga sinu lapsikust pulmade ja kõige muu suhtes arutame hiljem, siis, kui mul kaob soov sinu nägu niimoodi kohendada, et see kaua aega minu omale ei sarnaneks.”

      Ta tõstis juba telefoni kõrva juurde, kuid lülitas selle siis uuesti välja ja pistis taskusse tagasi.

      “Kurat võtaks! Ma unustasin täiesti, et raamatupidaja on praegu puhkusel ja autosalongi rahaasjadega tegeleb Alessia,” selgitas ta kahjutundes õlgu kehitades. “Aga tema poole, saad isegi aru, on antud hetkel selliste palvetega parem mitte pöörduda. Oota homseni,” jätkas ta juba lepitavalt. “Lõppude lõpuks, ega see asi ju põle.”

      Vincenzo noogutas irooniliselt.

      “Täpselt, ei põle. Ei põle, hoopis lõõmab,” jätkas ta häält tõstes. “Homme ootab mind Giovanna, et mind oma isale tutvustada. Ja kui ma ei lähe, võib kasiinoga igaveseks hüvasti jätta!”

      “Sa räägid nii, nagu oleksid sa kindel, et ta kohe homme selle sulle kingib,” vastas Aldo talle samal toonil.

      “Olgu, mitte homme, kuid ikkagi on olemas võimalus see saada,” vaidles Vincenzo veendunult vastu. СКАЧАТЬ