Esmaspäev algab laupäeval. Arkadi Strugatski

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mida pruugitakse mõõdukalt, on seedimisele üpris hea; aga kui juua seda liiga palju, siis tekivad aurud, mis alandavad inimese mõistuseta lojuse tasemele. Olete ju mõnikord joodikuid nägema juhtunud ja mäletate seda õiglast vastikust, mida nende vastu tundsite…»

      Tõusin ühe ropsuga üles ja lasin jalad diivanilt alla. Hääl vaikis. Mulle tundus, et räägiti kusagil seina taga. Toas oli kõik endistviisi, isegi nagi rippus mu üllatuseks oma kohal. Ja oma üllatuseks tahtsin ma jälle väga süüa.

      «Tinctura ex vitro antimonii,» kuulutas äkki hääl. Ma võpatasin. «Magifterium antimon angelii salae. Bafilii oleum vitri antimonii aleksiterium antimoniale!»2 Kostis täiesti ilmset itsitamist. «On alles jamps,» ütles hääl ja jätkas ulgudes: «Peatselt need silmad, mis praegu veel ilmavalgust seletavad, ei näe enam päikest, kuid ärgu need sulgugu ilma õnnistava teadmiseta minu andestusest ja õndsusest… Seesinane on «Vaim ehk Kuulsa Jungi Vooruslikud Mõtted, mis on pärit tema öistest mõtisklustest». Müügil Sankt Peterburgis ja Riias Svešnikovi raamatulettides kaks rubla kausta eest.» Keegi nuuksatas. «See on kah mingi sonimine,» ütles hääl ja lausus väljendusrikkalt:

      «Seisused, ilu, rikkus ja võim,

      kõik selle elu naudingu-uim,

      lendavad, lahtuvad, kaovad kui viiv,

      oo kõdu ja õnnehetk võlts, seda tea!

      Südant on närimas nakkuse piin

      aga kuulsust sa kinni ei pea…»

      Nüüd sain ma aru, kus räägiti. Hääl kostis nurgast, kus rippus udune peegel.

      «Ja nüüd,» ütles hääl, «järgmine. «Kõik on üksainus Mina, see Mina on maailma Mina. Ühinemine teadmatusega tuleneb valguse tumenemisest, Mina kaob koos vaimsuse arenguga».»

      «Ja kust see sonimine pärit on?» küsisin. Ma ei oodanud vastust. Olin kindel, et magan.

      «Katkend «Upanišaadidest»,» vastas hääl valmilt.

      «Mis on «Upanišaadid»?» Ma polnud enam kindel, et magan.

      «Ei tea,» ütles hääl.

      «Kes seal räägib?» küsisin peegli taha piiludes. Peegli taga oli palju tolmu ja surnud ämblikke. Siis surusin nimetissõrmega vasakule silmale. See oli vanaaegne moodus hallutsinatsioonide äratundmiseks, mille olin välja lugenud V. V. Bitneri köitvast raamatust «Uskuda või mitte uskuda?» Piisas sellest, et vajutada sõrmega silmamuna, ja kõik reaalselt eksisteerivad esemed – erinevalt hallutsinatsioonidest – muutuvad kahekordseks. Peegel muutus kahekordseks ja sellesse ilmus minu peegeldus – ärev äramagatud nägu. Jalgadele puhus tuult. Tõmbasin varbad krõnksu, astusin akna juurde ja vaatasin välja.

      Akna taga polnud kedagi, isegi tamme ei olnud. Hõõrusin silmi ja vaatasin uuesti. Nägin väga selgelt otse enda ees sammaldunud kaevukühmu, väravat ja oma autot, mis värava juures seisis. «Ikkagi magan,» mõtlesin rahunenult. Mu pilk langes aknalaual lebavale kapsastunud raamatule. Eelmises unenäos oli see «Kannatuste raja» kolmas osa, nüüd lugesin kaanelt: «P. I. Karpov. Vaimuhaigete loometegevus ning selle mõju teaduse, kunsti ja tehnika arengule». Lõgistasin külma pärast hambaid, lehitsesin raamatut ja vaatasin värvilisi pilditahvleid. Siis lugesin luuletust «Värss nr 2»:

      «Kõrgel, seal kus pilvi kaar

      mustatiibne värvulind

      üksildaselt, värinal

      üle maa viib kiire lend.

      Aina lendab öisel aal,

      tema lendu juhib kuu.

      Nii ta lendab, muretu,

      haarab pilk tal, mis on all.

      Raevukas on kiskja uhke

      varjuna ta lendu läeb.

      Silmad säravad kui päev.»

      Põrand mu jalge all hakkas äkki kõikuma. Kostis veniv läbilõikav krigin, seejärel kaikus mürinal nagu kauge maavärina kõmin: «Kaaa… Kaaa… Kaa-aa…» Tare hakkas vankuma nagu paat lainetel. Õu akna taga nihkus kõrvale, aga akna alt sirutus välja ja vajutas küüned maasse tohutu pirakas kanajalg, kraapas rohukamarasse sügavad vaod ja kadus jälle. Põrand vajus järsult kaldu, tundsin ennast kukkumas, haarasin kätega millestki pehmest, lõin külje ja pea ära ning prantsatasin diivanilt maha. Lamasin põrandariietel, klammerdudes kätega padja külge, mis oli kukkunud koos minuga. Toas oli päris valge. Akna taga köhatas keegi põhjalikult kurku puhtaks.

      «Niisiis, nõndaks…» lausus hästi seatud mehehääl. «Ühes kauges kuningriigis, ühes kenas riigis, oli ja elas üks tsaar, nimega… mm-ee… Noh, see pole lõppude lõpuks tähtis. Ütleme, mm-ee… Polyectes… Tal oli kolm poega-kuningapoega. Esimene… mm-ee… Kolmas oli loll, aga vaat esimene?..»

      Küürutades nagu sõdur püssitule all jõudsin aknani ja piilusin välja. Tamm kõrgus oma kohal. Seljaga selle poole seisis tagajalgadel sügavalt mõttesse vajunud kõuts Vassili. Hammaste vahele oli tal surutud vesiroos. Kõuts vahtis endale jalge ette ja venitas: «Mm-ee…» Siis raputas ta pead, pani esikäpad selja taga kokku ning hakkas kergelt kühmu tõmbudes, nagu dotsent Dubino-Knjažitski oma loengul, sujuval sammul tammest eemale kõndima.

      «Hea küll…» rääkis kass läbi hammaste. «Olivad ja elasivad tsaar ja tsaarinna. Tsaaril ja tsaarinnal oli üks poeg… mm-ee… loll loomulikult…»

      Kass sülitas lille nördinult välja ja hõõrus nägu krimpsutades laupa.

      «Meeleheitlik olukord,» lausus ta. «Sest üht-teist ma ju mäletan! «Ha-ha-haa! Siin juba on, millega maiustada: hobune lõunasöögiks ja kangelane õhtuks…» Kust see küll pärit on? Aga Ivan, saate isegi aru – see loll, vastab: «Oh, sind, räpast koletist, pole ise valget luike veel kinnigi püüdnud, aga juba sööd!» Seejärel loomulikult karastatud nool, kõik kolm pead maha, Ivan kougib välja kolm südant ja viib, kretiin, koju emale… On vast kingike!» Kõuts puhkes sardooniliselt naerma ja ohkas siis. «Ja veel on olemas üks niisugune haigus – skleroos,» teatas ta.

      Ta ohkas jälle, pööras tamme poole tagasi ja hakkas laulma: «Prääks-prääks, mu lapsukesed! Prääks-prääks, tuvipojukesed! Olen… mm-ee… olen teid pisaratega söötnud… õigemini – jootnud…» Ta ohkas kolmandat korda ja kõndis mõnda aega vaikides. Tammega kohakuti jõudnud, röögatas ta äkki ebamusikaalselt: «Maitsev suutäis jäi lõpuni söömata!..»

      Käppade vahele ilmus tal äkki massiivne gusli3 – ma isegi ei märganud, kust ta pilli võttis. Ta lõi selle pihta meeleheitlikult käpaga, keeltest küüntega kinni haarates, ja hakkas veel valjemini röökima, justkui püüaks pillihelisid summutada:

      «Daß im Tannwald finster ist,

      daß macht das Holz,

      daß… mm-ee… mein Schatz… või Katz?..»

      Ta jäi vait ja kõndis mõnda aega, vaikides keeltele koputades. Siis hakkas tasakesi ebakindlalt laulma:

      «Oi, seal aias käisin ma,

      teile õigust räägin ka:

      seal nad

      moone kaevavad.»

      Ta pööras tamme poole, toetas gusli vastu tüve ja sügas tagumise jalaga kõrvatagust.

      «Töö, töö ja töö,» ütles ta. «Ainult töö!» Ta pani jälle käpad seljale ja kõndis tammest СКАЧАТЬ