Esmaspäev algab laupäeval. Arkadi Strugatski

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ju nagunii magab…»

      «Kes ta selline on? Kust siia sadas?»

      «Kust mina teadma pean?»

      «Vaat kus jama… No lihtsalt fenomenaalne ebaõnn.»

      Jälle pole naabritel und1, mõtlesin pooleldi magades. Arvasin, et olen kodus. Kodus on mul naabriteks kaks venda-füüsikut, kes armastavad öösiti töötada. Kell kaks öösel saavad neil sigaretid otsa ja siis nad ronivad minu tuppa ja hakkavad käsikaudu suitsu otsima, kolistades mööbliga ja omavahel sõimeldes.Haarasin padja ja virutasin tühjusse. Miski kukkus kolinal ja kõik jäi vaikseks.

      «Andke padi tagasi,» ütlesin, «ja kasige minema. Sigaretid on laual.»

      Omaenda häälekõla äratas mind lõplikult. Ajasin end istukile. Kuskil haukusid kurvalt koerad, seina taga norskas ähvardavalt vanaeit. Viimaks tuli mulle meelde, kus ma viibin. Toas ei olnud kedagi. Nägin hämaruses põrandal oma patja ja nagist alla kukkunud rämpsu. «Vanaeit kisub pea otsast,» mõtlesin ja hüppasin püsti. Põrand oli külm ja ma astusin põrandariidele. Eit katkestas norskamise. Tardusin. Põrandalauad naksusid, miski krabises ja sahises nurkades. Eit tõi kuuldavale kõrvulukustava vile ja hakkas jälle norskama. Võtsin padja üles ja viskasin diivanile. Kaltsud haisesid koera järele. Nagi oli naela otsast lahti tulnud ja tolknes küliti seinal. Panin selle tagasi ja hakkasin kaltse kokku korjama. Jõudsin vaevalt viimase räbala üles riputada, kui nagi pääses lahti, ja vajus tapeeti kraabates jälle ühe naela otsas rippu. Vanaeit katkestas norskamise ja ma kattusin külma higiga. Kusagil lähedal kires kukk. Supiks sind keeta, mõtlesin vihkamisega. Vanaeit seina taga hakkas vähkrema, vedrud kriiksusid ja raksusid. Ootasin ühel jalal seistes. Õues ütles keegi tasakesi: «Aeg on magama minna, oleme täna sinuga kauaks istuma jäänud.» See oli noor naisehääl. «Kui magama, siis magama,» vastas teine hääl. Kostis pikk haigutus. «Sulistama sa täna enam ei hakka?» – «Kuidagi külm on. Lähme tuttu.» Jäi vaikseks. Eit hakkas lõrisema ja torisema, mina läksin ettevaatlikult tagasi diivanile. Tõusen hommikul natuke varem ja teen kõik korda…

      Heitsin paremale küljele, tõmbasin teki kõrva peale, panin silmad kinni ja mõistsin äkki, et ma ei taha üldse magada – tahan süüa. Ai-ai-ai, mõtlesin ma. Tuleb kohe midagi ette võtta – ja ma võtsingi.

      Võtame näiteks kahe integraalvõrrandiga süsteemi, umbes nagu tähesüsteemide statistikavõrrandid; mõlemad tundmatud funktsioonid asuvad integraali all. Lahendada saab loomulikult ainult arvuliselt, ütleme arvutusmasinaga… Mulle meenus meie arvutusmasin. Juhtpaneel on sel keedukreemi värvi. Ženja asetab sellele paneelile ajalehe sisse keeratud paki ja hakkab seda aegamisi lahti harutama. «Mis sul on?» – «Mul on juustu ja vorstiga.» Poola poolsuitsuvorsti rattakesed. – «Eh sind, naine on vaja võtta! Mul on kotletid, küüslauguga, kodused. Ja soolakurgike.» Ei, kaks kurgikest… Neli kotletti ja et arv oleks võrdne, neli krõmpsuvat soolakurgikest. Ja neli viilu leiba võiga…

      Heitsin teki eemale ja istusin. Võib-olla on autosse midagi jäänud? Ei, kõik, mis seal oli, sõin juba ära. Jäänud on ainult kokaraamat Valka emale, kes elab Ležnjovis. Kuidas seal oligi… Pikantne kaste. Pool klaasi äädikat, kaks sibulat… ja piprake. Serveeritakse liharoogadega. Väga täpselt mäletan: väikeste biifsteekidega. «No küll on alatus,» mõtlesin ma, «sest mitte lihtsalt biifsteekidega, vaid vä-ä-äikeste biifsteekidega.» Hüppasin püsti ja jooksin akna juurde. Kusagilt alateadvuse sügavustest ujus välja: «Talle toodi tavalisi trahteriroogasid, näiteks: hapukapsasuppi, ajusid hernestega, soolakurke (ma neelatasin) ja igitavalist kihilist magusat kooki…» – «Peaks tähelepanu kõrvale juhtima,» mõtlesin ja võtsin aknalaualt raamatu. See oli Aleksei Tolstoi «Pilvine hommik». Lõin selle huupi lahti. «Kui Mahno oli sardiininoa katki murdnud, võttis ta taskust poolesaja teraga pärlmutternoakese ja jätkas sellega tegutsemist, avades plekkpurke ananassidega (paha lugu, mõtlesin ma), prantsuse pasteediga, homaaridega, millest toas teravalt lõhnama hakkas.» Panin raamatu ettevaatlikult käest ja istusin laua taha taburetile. Tuppa oli äkki tekkinud maitsev terav lõhn: küllap lõhnas homaaride järele. Hakkasin mõlgutama, miks ma pole siiani homaare proovinud. Või siis, ütleme, austreid. Dickensil söövad kõik austreid, tegutsevad kokkupandavate noakestega, lõikavad pakse leivakääre, määrivad võid peale… Hakkasin närviliselt laudlina siluma. Sellel võis näha plekke, mida polnud välja pestud. Sellelt oli palju ja maitsvalt söödud. Söödi homaare ja ajusid hernestega. Söödi väikesi biifsteeke pikantse kastmega. Söödi ka suuri ja keskmisi biifsteeke. Puhiseti täissöönult, lutsiti rahulolevalt hambavahesid…

      Puhiseda polnud mul põhjust ja ma hakkasin hambavahet lutsima.

      Tegin seda vist valjusti ja näljaselt, sest vanaeit seina taga hakkas voodit kriiksutama, vihaselt pomisema, millegagi kolistama ja astus äkki mu tuppa. Tal oli seljas pikk hall särk, käes aga taldrik, ning toas levis kohe tõeline, mitte väljamõeldud toidulõhn. Vanaeit muheles. Ta asetas taldriku otse minu ette ja kõmistas magusa bassiga:

      «Söö, isake, Aleksander Ivanovitš. Söö, mida jumal andnud, minu kaudu sulle edasi saatnud…»

      «Mis te nüüd, mis te nüüd, Naina Kiievna,» pomisesin, «miks siis oli vaja endale nii palju tüli teha…»

      Ent kuskilt oli mulle juba kätte sattunud luupeaga kahvel ja ma hakkasin sööma, vanaeit aga seisis kõrval, noogutas ja muudkui kordas:

      «Söö, isake, söö terviseks…»

      Ma sõin kõik ära. See oli kuum kartul sulavõiga.

      «Naina Kiievna,» ütlesin täiesti tõsiselt, «te päästsite mind näljasurmast.»

      «Said söönuks?» küsis Naina Kiievna kuidagi tõredalt.

      «Sain väga hästi söönuks. Suur tänu teile! Te ei oska ettegi kujutada…»

      «Mida siin ikka kujutada,» katkestas ta mind juba täiesti ärritatult. «Said söönuks, küsisin? Noh, ja anna nüüd taldrik siia… Taldrik, ütlen, anna siia!»

      «Pa… palun,» kogelesin ma.

      ««Palun, palun»… muudkui sööda teid siin palja «palun» eest…»

      «Ma võin maksta,» ütlesin vihastades.

      ««Maksta, maksta»…» Ta hakkas ukse poole minema. «Aga mis siis, kui selle eest üldse ei makstagi? Ja poleks vaja olnud valetada…»

      «Mismoodi – valetada?»

      «Aga vaat niimoodi – valetada! Ise ütlesid, et ei hakka lutsima…» Ta jäi vait ja kadus ukse taha.

      «Mis tal hakkas?» mõtlesin. Kuidagi imelik vanaeit… Äkki märkas nagi? Oli kuulda, kuidas ta rahulolematult pobisedes voodis vähkreb ja vedrusid kriiksutab. Siis hakkas eit tasakesi laulma mingit barbaarset viisijuppi: «Väherdavad, püherdavad, kõht Ivaška liha täis…» Aknast hoovas öist jahedust. Tõmbasin ennast kössi ja tõusin, et tagasi diivanile minna, ja äkki kargas mulle pähe, et olin enne magamaminekut ukse riivi pannud. Läksin segaduses ukse juurde ja sirutasin käe, et riivi katsuda, kuid vaevalt olid sõrmed jõudnud külma metalli puudutada, kui kõik hakkas mu silme ees ringi käima. Selgus, et laman diivanil, ninapidi padjas, ja koban sõrmedega külma seinapalki.

      Lamasin natuke aega liikumatult, kuni hakkasin tajuma, et kusagil lähedal norskab vanaeit ja toas räägitakse. Keegi heietas õpetlikult poolihääli:

      «Elevant on kõige suurem loom nende hulgast, kes maa peal elavad. Tal on kärsa küljes suur lihatükk, СКАЧАТЬ