Kuidas saada kirjanikuks?. Taavi Kangur

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tüübid omavahel segamini ajada ja proovida, kas see toimib. Veel parem on ülaltoodu teadmiseks võtta ja kirjutada nii, kuidas välja tuleb. Hiljem võib huvi pärast kogemused kirja panna.

      LIHTNE SÜŽEE

(AGA ASJALIK)

      Süžee kirjeldamise viise on palju. Toon ühe lihtsa võimaluse, kuidas romaani peamine sündmustik paika panna. Kõigepealt peab teadma, millest raamat jutustama hakkab. Ideede sõelumist kasutades proovige kogu raamatu sisu koondada ühte lausesse ja edasi kolme ja siis kümnesse jne. Kokku peaksite saama korraliku lõigu juttu, mis peegeldab tulevase teose peamisi jooni ja karaktereid. Niiviisi saate üsna hea ülevaate oma ideest ja tulevasest süžeest.

      Näiteks:

      • Peeter läheb linna

      • Eksinud

      • Tere, uus kodu

      • Töövestlus

      …

      Kui see töö tehtud, siis tuleb iga punkti alla lisada 2–6 stseeni. Muidugi võib stseene rohkem olla kui kuus – kõik sõltub teist kui kirjanikust.

      • Peeter läheb linna

      • Rongisõit

      • Saabumine

      • Sekeldused taksoga

      • Eksinud

      • Vale aadress

      • Jalgsi läbi linna

      • Tere, uus kodu

      • Kitsas, aga puhas

      • Sisseseadmine

      • Naabrite külaskäik

      • Sekeldused trepil

      • Töövestlus

      • Laia koridori sündroom

      • Oma korda oodates

      • Peast kordamise ülesanne

      • Higistav kätepigistus

      …

      Nüüd on skelett olemas, mille peale kihte koguda. Iga stseeni kohta võiks kirjutada umbes 1–2 A4 (Times New Roman, 12, reavahe 1) või siis nii palju, kui Teie otsustate kirjutada. Kas panite tähele, et nn pealkirjad on tegelikult peatükid?

      Karakterid kujunevad ja arenevad kirjutamise käigus. Ettemääratust jääb vähemaks ja loovusel on vabamad käed. Mina kirjutan oma teosed nagunii teist korda üle (ja rohkem). Nii saan siluda vigu, mis kirjutades sisse lipsavad. Näiteks alguses on peategelane ühtepidi veider, aga hiljem ei ole. Alguses on sündmustik paneelmaja korteris, aga lõpupoole tundub sobivam eramaja Nõmmel jne. Muutusi võib palju olla. Seega nõuab taoline kirjutamisviis kindlasti põhjaliku teise mustandi tegemist. Kui ma teadlikult midagi muudan, siis kirjutan esimestele peatükkidele märkuse juurde, mida hiljem parandama pean.

      Süžeepuud võib ja peab kirjutamise käigus muutma. Mina tegin nii, et teades raamatu üldist joont ja lõppu, kirjutasin korraga valmis kolm pealkirja stseenidega. Nii kui olin ühe peatüki lõpetanud, plaanisin ühe juurde. Niimoodi on lugu ette määratud paar-kolm sammu, aga samas lahtine ja kirjutamisel säilib paindlikkus.

      Võin öelda, et nüüdseks, kui minu raamatuid on trükis avaldatud kolm (käesolev on neljas), olengi püsima jäänud skeemile ideede sõelumine + lihtsüžee, mis pikeneb vastavalt paari peatüki kaupa. Tänu sõelumisele on mul tegevuskava läbi mõeldud ja olemas üldine aimdus, kuhu suunduda, kirjapandu aga näitab, kuidas ühest punktist teise jõuda, ning süžee pikendamine paari punkti kaupa annab loomingulise vabaduse hilisemates kirjutamisfaasides.

Stseenide nimekiri

      Allolev tabel on minu esimese romaani “Kõigile saab kurikaga virutada” süžeest välja kirjutatud stseenide nimekiri. See ei ole lõplik ja mitte nii hea, kui ma tahaksin, aga annab pildi, kuidas romaani tarbeks lihtne ülevaade koostada. Hiljem lisasin stseene juurde, kuid kahjuks enam tabelit ei uuendanud. (Mõned read küll kirjutasin peamise tabeli alla, aga see on pisku hilisemate paranduste kõrval.) Niisiis on tegemist esimese versiooniga. Plaanisin 89 lehekülge – tegelikult tuli kokku 139. Tabelis tähistab rida, mille peale on kirjutatud Lk’d, lehekülgede arvu, kui pikaks on plaanitud stseen. (Times New Roman 12, reavahe 1, A4). Rida, mille peale on kirjutatud Peatükk, näitab, millisesse peatükki stseen kuulub. Ma ei soovita pikkuse planeerimist liiga tõsiselt võtta, võib stseenide kirjutamisel “punnitamiseks” minna. Las kõik stseenid ja peatükid tulevad nii pikad, kui tulevad.

      Mõne sõnaga tabelile lisaks, milles peitub stseenide kaupa kirjutamise oht. Teksti tekivad lugemisel imelikud tajutavad lüngad stseenide liitmisel. Soovitan peale stseenide kirjutamist kõik jupid omavahel kokku liita ja juba algsel kirjutamisel mõelda üleminekutele, et likvideerida probleemid eos. Mina kirjutan oma raamatud alati uuesti otsast peale läbi, et lugu rohkem kokku sulaks, ja täieliku nimekirja ma eelnevalt valmis ei tee – vaid paar punkti ette töö käigus.

      Stseenide nimekirja eelnevalt valmistegemise ja selle järgimise plussiks on, et võite kirjutada oma romaani ükspuha millisest kohast. Näiteks alustades stseenist number 53. Halb külg on muidugi see, et kui lugu peaks muutuma, siis on raskem teksti ümber kirjutada.

      STRUKTUUR

      Kindlasti olete lugenud mõnda arvustust, milles kiidetakse kirjanikku selle eest, et tema romaanil on algus, keskpaik ja lõpp. Mõnel juhul aga hoopis laidetakse ja öeldakse, et raamat on algusest lõpuni üks igav keskpaik. Millest see oleneb? Vastuse võime leida kolmevaatuselisest struktuurist.

      Alguses tutvustame lugejale romaani peamisi komponente: peategelast, tausta, eesmärki ja konflikti. Ühesõnaga siseneme protagonisti argipäeva.

      I Üleminek on moment, kus peategelane ei saa enam niisama istuda. Ta peab minema ja midagi ära tegema. Minu esimeses romaanis puruneb peategelase suhe, ta saab töölt kinga ja kaotab sõbra. Ainuke lahendus, mida tema olukorras näeb, on minna liikvele, vahetada elukohta ja alustada nullist.

      Paljud head raamatud alustavad in medias res ehk raamatu “avang” ongi I Üleminek. Sellegipoolest ei jäeta ära Alguse osa, see kirjutatakse hiljem jooksvalt sisse. Üks trikke, mida tasub oma käsikirjas kindlasti läbi proovida: vahetada omavahel ära raamatu esimene ja teine peatükk, et nihutada tegevus ja suurem konflikt alguseks ja seletamine jätta hilisemaks.

      Keskpaigas lugu areneb läbi erinevate komplikatsioonide, vastasseisude ja lahenduste otsimise. Jooksvalt lahendatakse hulgaliselt väiksemaid probleeme ja pinge kasvab ning langeb lühiajaliste tsüklitena (kurjam kaotab pisikese lahingu või peategelane satub keerulisse olukorda, millest ta siiski välja rabeleb, kasutades oma eripärast oskust). Üldine pinge liigub tõusvas joones peamise vastasseisu poole.

      Kulminatsioon on II Üleminek, mis juhatab sisse lõpuosa.

      Lõpplahenduses seotakse kokku kõik lahtised СКАЧАТЬ