Kuidas saada kirjanikuks?. Taavi Kangur

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ “kinni”. Ma püüan analüüsida – võttes enda kogetu näiteks –, miks nii juhtus ja kuidas ma takistusest üle sain.

I katse

      Laused hakkasid peas kummitama ja ma otsustasin need lahti lasta. Otse loomulikult oli tegemist põnevuslooga, mis algas keset verist tegevust. Kokku jõudsin kirjutada seitseteist tuhat sõna.

Mis juhtus?

      Uuesti teksti üle lugedes hakkas kriitikameel perutama. Olen ise suure lugemusega ja sellele baasile toetudes paistsid eredalt silma konarused ja vasturääkivused. Miljon pisikest asja, mida ma parandada ei osanud. Pettusin ja jätsin kirjutamise katki. Paari kuu pärast võtsin jutu uuesti ette, aga kuna romaanis oli vähemalt kolm tegevusliini, siis pidin kõik uuesti läbi lugema. Nii et need paar vaba tundi, mis minu käsutuses olid, kulusid enamjaolt enese sündmustega kurssi viimiseks.

      Kirjutasin paar juppi juurde ja avastasin järsku, et olen jõudnud kohta, kust ma ei oska edasist tegevust ette planeerida ja kirjutamine käis vastu tahtmist. Jätsin katki. Uue sisemise sunduse najal kirjutama hakates avastasin, et jälle on pool juttu peast kadunud ning alustama pidi lugemisest. Proovisin seekord targem olla ja kirjutada raamatu algusesse skeemi. Kes on kes. Mis sündmused on toimunud? Sain surnud kohast üle, aga taipasin, et pean raamatu algusest peale ümber kirjutama ja selleks mul enam jõudu ei jagunud. Jäi pooleli.

II katse

      Olin vahepeal kirjutanud jutustusi ja novelle. Eelmise katse ebaõnnestumised hakkasid ununema. Kirjastiilgi oli paranenud ja eneseusk kasvanud. Olin saanud positiivset tagasisidet. Alustasin suure kiiruga. Lehekülg lehekülje järel sai kaetud Times New Roman’iga. Olin kindel, et nüüd ma jõuan sihile ja teen romaani “ära”. Kokku jõudsin kirjutada kuusteist tuhat viissada sõna. Ja siis läks pidur peale. Tegemist oli fantaasia kategooriasse kuuluva kirjutisega. Seal olid nii Rehepapp ja Kaval-Ants kui ka Hades, Kerberos ja Hypnos. Teemaks Olümpose jumalate relvade sisse vehkimine.

Mis juhtus?

      Alustasin, teadmata lõppu ja peamist tegevusliini. Jooksutasin mõtted paberile ja kõik toimis, kuni hetkeni, mil tekkis küsimus: kuidas nüüd siis edasi? Võiks arvata, et võimalusi on miljon ja peale pisukest mõttepausi saab rahumeeli edasi liikuda. Aga… eelnevalt kirjutatu seab kindlad piirangud. Pealegi lugesin loo otsast peale läbi ja no ei meeldinud mitte üks raas. Ebakindlus ja eneseusu kaotamine panid projekti seisma. Hiljem proovisin veel paar korda. Kirjutasin kogu loo algusest peale ümber. Lõpuks leidsin ka viisi, kuidas edasi minna. Nähes aga, et pean veel üks kord kõike otsast alustama, loobusin.

III katse

      Esimese Eesti Wabariigi detektiiv, salapärane mõrv Voltveti mõisas, must kell ja Peruu džunglitest leitud kummaline sammas. Kuidas see omavahel seotud on ja kuhu viib uurimine? Jõudsin kirjutada kaksteist tuhat sõna.

Mis juhtus?

      Otsisin kirjutisi ja materjale 1932. aastast. Leidsin Tallinna kaardi ja palju artikleid. Need aitasid õhkkonda luua. Peale selle veel: Peruu džunglid ja floora-fauna, kohanimed ja poliitika, linnad ja muu. Jõudsin kirjutamisega hetkeni, kus lugu läks keerulisemaks ja lahtisi otsi oli tekkinud liiga palju. Ja klassika: ma ei teadnud kuidas edasi liikuda. Üle lugedes tundus konarlik. Mitte enam nii kole kui eelmistel juhtudel. Kirjutasin otsast peale kõik üle. Siis jäin kahtlema, kas ikka on vaja lisada teadusulme osa – äkki peaks tegema ilma. Kustutasin ulmelised osad ja alustasin otsast. Siis järsku käsi teksti peale enam ei tõusnud.

Lõpusirgel

      Kolm suure rutuga alustatud romaanikirjutamist jooksid liiva. Esimesest kirjutamishetkest möödus umbes kolm aastat ja paarsada tuhat sõna harjutamist. Nüüd teades, mis vajaka jäi – karjub häda ju nendest katsetest lausa silma – tundub naeruväärne, et ma kohe nii loogilise asja peale ei tulnud. Otse kirjutada on hea, kuid veel parem oleks juba esimesest reast peale teada, kuidas lugu lõppeda võiks. See ei ole muidugi kohustuslik, aga parem oleks. Tuleb süžee üles märkida. Ükspuha, mis vormis. Tähtis on alguses peamised sõlmed ja karakterid läbi mõelda. Kui teil on kolme leheküljeline süžee, siis seda on väga lihtne uute mõtete korral uuesti ja uuesti ümber teha. Aga kui teil on juba nelikümmend või sada lehekülge teksti, siis on see väga tüütu ülesanne ja tapab soovi jätkata. Kui te olete raamatu mitmeks nädalaks kõrvale jätnud, siis ei pea te mälu värskendamiseks kõike läbi lugema, vaid kõigest kolm lehekülge. Kui te teate, kuidas romaan algab ja lõppeb, kes seal peamist rolli mängivad ning mis on raamatu mõte (seda oleks väga mõistlik teada), siis on kirjutamine puhas lust. Ei mingeid takistusi enam!

      Võib-olla ongi hea, et esimesed katsetused kunagi arvuti kõvakettalt edasi ei pääse. Võib-olla on see kirjaniku läbiproovimine, kas tal jätkub meelekindlust veel kord proovida ja siis veel. Natuke veel. Ja siis … jne.

      SÜŽEE TÜÜBID

Otsirännak

      Kangelane läheb pimeduse maailma ja ajab ohte trotsides midagi taga. Tal on kindel ülesanne täita. Või muidu!

      Otsirännaku peamised tunnusjooned:

      • 1. Peategelane on tavamaailmas rahulolematu. Rahulolevad ja õnnelikud inimesed lihtsalt ei kipu kuhugi. Kui te siiski mõne rahuloleva inimese (või muu looma) otsirännakule kangutate, viriseb ta kogu raamatu vältel, et ta pidi kamina kõrvalt pehmest tugitoolist välja tulema. Mulle tundub, et “Kääbiku” Bilbo Baggins kurdabki kogu seikluse vältel häid ennelõunasööke taga.

      • 2. Ese, mida ta otsima asub (püha graal?), või sündmus, mida ta püüab ära hoida (maailmalõpp), või ülesanne, mille ta täitma peab (sõrmuse sokutamine), peab olema üliolulise ja kõigile arusaadava tähendusega.

      • 3. Kangelase teel on palju peaaegu ületamatuid takistusi. Võib kive pähe veeretada ja maju õhku lasta. Kindlasti peab ka olema mingi nn “põhipaha”, kes oma võrke punudes pinget üleval aitab hoida.

      • 4. Peategelane muutub läbielatud sündmuste mõjul. Hukkub, püüdes maailma päästa. Tavaliselt peaaegu hukkub ja viimases vaatuses ilmub jälle välja – õnnelik, terve – noh, hea küll, näpu peal on plaaster.

      Otsirännak võib olla ka rahulolematu peategelase sisekaemus ja lahenduste otsimine – parema mina otsimine. Enese otsimine enne hullumeelsusse vajumist. Ühesõnaga, otsirännaku sooritamiseks ei pea ilmtingimata ennast püsti ajama, võib ka kamina ette kiiktooli jääda. Näiteks: „Kuristik rukkis“.

Kättemaks

      Ahhaa, siga, magasid minu naisega, tapsid venna, hävitasid elu. Vendetta!

      • 1. Peategelase karakter tuleb üles ehitada nii, et lugeja saaks talle kaasa tunda. Lugeja peab mõistma valu sügavust ja õigust kättemaksule.

      • 2. Häda ja valu, mida peategelane või mõni tema lähedane kannatama peab, ei ole tema süü. Või juhul kui on, siis peategelase osa on õige pisike võrreldes pahaga, mida ta tunda saab.

      • 3. Kättemaksuiha mõjutab peategelase sisemist mina. Peale teo kordasaatmist (nt sülitab vaenlase tee sisse) tunneb ta hingelisi piinu. Päris tihti oleme filmidest näinud ja raamatutest lugenud, et soodsa momendi avanedes peategelane taandub, saades aru, et sedaviisi käitudes ja üksühele tagasi tehes muutub ta ise samasuguseks kurjamiks, nagu talle vaeva põhjustanu.

      Ettevaatust põhipahaga! Pingekruvimise huvides on kiusatus teha paha tõeliseks superpahaks, aga see ei ole usutav. Kõigil on omad motiivid ja igal pahal leidub päikeseline külg.

      Näiteks: „Krahv Monte Cristo“.

      Süžee tüüpe on veel palju: armastus („Romeo ja Julia“), seiklus („Don Quijote“), tagaajamine („Šaakali päev“), üks kõigi vastu („Lendas üle käopesa“), allegooria („Loomade farm“), võim („Ristiisa“).

СКАЧАТЬ