Väikemees. Sari Orpheuse raamatukogu. Arkadi Strugatski
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Väikemees. Sari Orpheuse raamatukogu - Arkadi Strugatski страница 8

Название: Väikemees. Sari Orpheuse raamatukogu

Автор: Arkadi Strugatski

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Научная фантастика

Серия:

isbn: 9789949504503

isbn:

СКАЧАТЬ et toon, Wanderhuse läks ruhvi, meie Maikaga suundusime aga messi, kus ma segasin kaks klaasitäit toniseerivat – ühe andsin Maikale, teise viisin Wanderhusele. Kui ma tagasi tulin, jalutas Maika, klaas käes, mööda messiruumi. Jah, ta oli oluliselt rahulikum kui hommikul, kuid ikkagi oli tunda mingit pinget, ja et aidata tal end maandada, küsisin:

      «Noh, mis selle laevaga on?»

      Maika võttis korraliku lonksu, limpsis huuli ja sõnas ise kuhugi kõrvale vaadates:

      «Tead, Stas, see kõik pole nii lihtne.»

      Ootasin järge, kuid ta vaikis.

      «Mis pole lihtne?» küsisin.

      «Kõik!» Ta viipas ebamääraselt klaasi hoidva käega. «Viirastuslik maailm. Kahvatustõbi. Ja usu mind: see laev ei kukkunud end siin puruks juhuslikult, ega leidnud me seda samuti juhuslikult, ja üldse – kogu see meie idee, meie projekt – kõike tabab sel planeedil kolinal krahh!» Ta jõi joogi lõpuni ja pani klaasi lauale. «Elementaarseid ohutusreegleid ei järgita, enamik töötajatest on sinu- või ka minusugused kollanokad… ja kõik ainult seetõttu, et planeet on bioloogiliselt passiivne. Aga kas siis selles on asi! Iga vähegi tundlikum inimene tajub esimese tunni jooksul, et siin on midagi mäda. Kunagi õilmitses siin elu, siis süttis täht – ja ainsa hetkega lõppes kõik… Bioloogiliselt passiivne? Jah! Aga see-eest nekrootiliselt aktiivne. Ka Panta saab kunagi selliseks. Igerikud puukesed, kidur rohi ning kõik ümberringi iidsetest surmadest läbi imbunud. Surma lõhn, saad aru? Hullem veel – kunagise elu lõhn! Saad näha, et pantalased ei kohane siin, mingit rõõmu nad siin ei tunda ei saa. Uus kodu tervele inimrassile? Ei, see pole uus kodu, vaid vana kummitustega loss…»

      Võpatasin. Ta märkas seda, kuid tõlgendas valesti.

      «Ära muretse,» sõnas ta nukralt naeratades. «Minuga on kõik korras. Üritan lihtsalt oma tundeid ja eelaimusi sõnadesse valada. Sina mind, nagu näha, mõista ei suuda, aga mõtle ise, millised need eelaimused on, kui nendega käivad kaasas sõnad nekrootiline ja viirastused…»

      Ta hakkas uuesti mööda messi ringi kõndima, jäi siis minu ette seisma ja jätkas:

      «Teisest küljest, jah, näitajad on planeedil ju suurepärased, lausa haruldased. Bioloogiline aktiivsus peaaegu null, atmosfäär, hüdrosfäär, kliima, soojustasakaal – kõik nagu projekti «Noa laev» tellimusel. Aga ma võin pea anda, et ükski selle projekti organiseerijatest pole ise siin olnud, ja kui keegi oligi, siis puudus tal igasugune tunnetus, ta ei haistnud nii-öelda elu… Olgu peale, kõik nad on armilised vanad hundid, sada põrgut läbi käinud… ohtu haistavad nad juba kaugelt. S e d a siin aga…» Ta nipsutas sõrmi ja krimpsutas, vaeseke, isegi nägu, suutmata end väljendada. «Aga kust mina tean, äkki mõni neist tundiski, et midagi ei klapi, aga katsu sa seda neile selgitada, kes siin käinud ei ole. Ma loodan, et vähemalt sina saad aru, mida ma öelda tahan?»

      Ta vaatas oma roheliste silmadega ainiti mulle otsa, mina aga valetasin pärast mõningat kõhklust:

      «Mitte päris. Või, noh, mingil määral on sul muidugi õigus…»

      «Näed siis,» lausus ta, «isegi sina ei saa aru. Olgu, aitab sellest.» Ta istus minu vastu lauale ja, tonksanud mind sõrmega vastu põske, puhkes naerma. «Ja hakkaski kergem, kui kellegagi rääkida sain. Komoviga juba juttu ei puhu, ise tead, Wanderi juurde pole kah mõtet minna, hallitab teine oma medosakonnas…»

      Pinge, mis meid mõlemaid ahistas, lahtus, ning jutuajamine võttis kergemad toonid. Kurtsin talle oma eilseid jamasid robotitega, rääkisin, kuidas Vadik suples ihuüksi terves ookeanis, ning uurisin, kuidas majutusprobleemid edenevad. Maika vastas, et nad on neli laagripaika ära märkinud. Kohad on üldjoontes head ja kui muud tingimused on võrdsed, veedaks iga pantalane kogu elu heameelega siin, aga kuna kogu see idee on niikuinii läbikukkumisele määratud, siis pole mõtet sellest rohkem rääkida. Tuletasin Maikale meelde, et ta on loomu poolest alati skeptik olnud, kusjuures tema skeptilisus pole iga kord sugugi õigustatud. Maika vaidles vastu, väites, et tegu pole enam loomuomase, nii-öelda loodusliku skeptilisusega, vaid looduse enda skeptilisusega, et mina olen salaaga, tattnina, ja peaksin üleüldse tema, kogenud Maika ees valvel seisma. Selle peale teatasin talle, et tõeliselt kogenud isikud ei vaidle kunagi kübertehnikuga, sest kübertehnik on laeval see telg, mille ümber kogu elu tegelikult pöörleb. Maika märkis, et enamik pöörlemistelgedest on õigupoolest mõttelised, kõigest otspunktide geomeetrilised asukohad… Siis algatasime me vaidluse selle üle, mis on vahet mõistetel «keerlemistelg» ja «pöörlemistelg». Nii me seal laterdasime ja kõrvalt vaadates võis see ilmselt päris armas välja näha, kuid mul pole aimugi, millest Maika sel ajal mõtles, minul aga tiksus kuklas kogu aeg mõte, kas ei peaks ma mitte kohe kõigi turvasüsteemide ennetava hooldusega tegelema hakkama. Tõsi, need olid mõeldud bioloogilise ohu vastu ja oli võimatu öelda, kas need nekrootilise ohuga toime tuleksid, aga kes end ise hoiab, seda hoiab ka jumal, veerevale kivile sammal ei kasva ning üleüldse: tasa sõuad, kaugele jõuad.

      Ühesõnaga – kui Maika haigutama hakkas ja väsimust kurtis, saatsin ta ennelõunasele uinakule, ise aga kaevusin raamatukokku, otsisin seletava sõnaraamatu ning uurisin järele, mida tähendab «nekrootiline». Seletus avaldas mulle nii sügavat muljet, et ma otsustasin hooldusega kohe algust teha. Enne jooksin küll ruhvist läbi, et oma poiste tööle pilk peale heita, seal aga sattusin Wanderhusele just hetkel, kui ta oma eksperthinnangut hoolikalt pakki kogus. «Viin selle kohe Komovile,» kuulutas ta mind nähes, «siis annan Maikale vaadata ja siis korraldame arutelu, mis sa arvad? Kas kutsume sind ka?» Nõustusin kutsega ja teatasin, et lähen turvaosakonda. Ta vaatas mind huviga, kuid väljus sõnagi lausumata.

      Mind kutsuti kahe tunni pärast. Wanderhuse teatas siseside kaudu, et kõik komisjoni liikmed on otsusega tutvunud, ja küsis, kas ma tahan samuti selle läbi lugeda. Loomulikult oleksin tahtnud, aga profülaktika oli pooles vinnas, luurerobotil pool sisikonda väljas, aset leidis ähm ja rutt, nii et teatasin vastuseks, et lugema ilmselt ei hakka, aga arutelule ilmun ilmtingimata kohe, kui asjadega ühele poole saan. «Mul on umbes tunnike tööd veel,» ütlesin, «nii et lõunatage ilma minuta.»

      Kui ma lõpuks messiruumi jõudsin, oli lõuna lõppenud ja arutelu alanud. Võtsin suppi, istusin veidi eemale ning asusin sööma ja kuulama.

      «No ei saa ma võtta seda meteoriiditeooriat ilma vastuväideteta,» rääkis Wanderhuse etteheitvalt. ««Pelikanid» on meteoriiditabamuse eest suurepäraselt kaitstud, Gennadi. Ta oleks lihtsalt kõrvale põiganud.»

      «Ei vaidle,» vastas Komov lauda silmitsedes ja põlglikult nägu krimpsutades. «Aga oletage korraks, et meteoriidirünnak tabas laeva hetkel, kui see hüperruumist väljus…»

      «Jah, muidugi,» nõustus Wanderhuse. «Siis muidugi. Aga tõenäosus…»

      «Te üllatate mind, Jakov. Laeva peamootor on täiesti puruks. Tohutu läbiv auk tugeva termilise mõju jälgedega. Minu arust on igale normaalsele inimesele selge, et tegemist saab olla üksnes meteoriidiga.»

      Wanderhuse nägi väga õnnetu välja.

      «Noh… olgu,» ütles ta. «Olgu siis nii, nagu teie tahate. Te lihtsalt ei mõista, Gennadi, te pole tähelaevnik… Te ei saa lihtsalt aru, kui ebatõenäoline see on. See, et just hüperruumist väljumise hetkel tohutu energiaga hiiglaslik meteoriit… Ma isegi ei tea, millega sellise asja ebatõenäosust võrrelda!»

      «Hästi. Mida teie välja pakute?»

      Wanderhuse silmitses toetust otsides kõiki ja lausus siis seda leidmata:

      «Olgu, las jääda nii. Aga ma nõuan, et sõnastus oleks tingliku varjundiga. СКАЧАТЬ