Väikemees. Sari Orpheuse raamatukogu. Arkadi Strugatski

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ma aga Maika ja Wanderhuse nägusid, kui kõik need mõtted mul peast lendasid. Komov nägi välja nagu ikka ja vaatas nagu ikka ringi ilmel, nagu kuuluks kõik ümberringi talle isiklikult, kuuluks juba pikemat aega, olles teda üksjagu ära tüüdanud. Maika oli see-eest lausa sinetuseni kahvatu ja nägi välja, nagu hakkaks tal halb. Komov hüppas liivale ja päris lühidalt, miks ma raadiokutsungitele ei vastanud (ta silmad libisesid üle mu kõrva külge kinnitatud kristallofoni, ta muigas halvustavalt ning läks vastust ootamata laeva). Wanderhuse, kes meenutas rohkem kui kunagi varem elatanud tõbist kaamelit, ronis kiirustamata hõljukist välja ja tuli millegipärast nukralt noogutades minu poole. Maika aga istus ikka veel liikumatult oma kohal, ise turris ja lõug karvasesse kraesse peidetud, tema silmad olid aga kuidagi klaasised ja punakad tedretähed näisid mustadena.

      «Mis juhtus?» pärisin ehmunult.

      Wanderhuse jäi minu ees seisma. Tema pea värises, alalõug oli ette lükatud. Ta võttis mu õlast kinni ja raputas kergelt. Mu süda vajus saapasäärde, ma ei teadnud, mida mõelda. Ta raputas mind veelkord ja sõnas:

      «Väga nukker leid, Stas. Me leidsime hukkunud laeva.»

      Neelatasin kramplikult ja küsisin:

      «Meie oma?»

      «Jah. Meie oma.»

      Maika roomas hõljukist välja, viipas mulle loiult ja suundus laeva poole.

      «Kas surnuid oli palju?» uurisin.

      «Kaks,» vastas Wanderhuse.

      «Kes?» küsisin vaevaliselt.

      «Ei tea veel. See on vana laev. Avarii juhtus palju aastaid tagasi.»

      Ta võttis mul käe alt kinni ja me järgnesime koos Maikale. Mul süda läks veidi kergemaks. Loomulikult arvasin ma esmalt, et puruks kukkus keegi meie ekspeditsioonist. Aga sellegi poolest…

      «See planeet pole mulle kunagi meeldinud,» ei suutnud ma end talitseda.

      Astusime lüüsi, võtsime üleriided ära ning Wanderhuse asus hoolikalt oma parkat ohakatest ja ogadest puhastama. Ma ei hakanud tema järel ootama ning läksin Maika juurde. Maika lebas koikul, jalad krõnksus ja nägu seina poole. See poos tuletas mulle kohe üht-teist meelde ning ma laususin endale: võta nüüd rahulikult, ilma igasuguse tatise tundlemiseta. Istusin laua taha ja küsisin sõrmedega lauale trummeldades asise tooniga:

      «Kuule, kas laev oli tõega vana? Wander räägib, see purunes mitu aastat tagasi. Ongi nii või?»

      «On,» vastas Maika mõne aja pärast seinale.

      Kõõritasin tema poole. Teravad küünised kriipisid mu hinge, aga ma jätkasin sama asjalikult:

      «Kui mitu? Kümme? Kakskümmend? See on ju jama. Planeet avastati ju alles kaks aastat tagasi…»

      Maika ei vastanud. Trummeldasin uuesti sõrmedega ja ütlesin ikka veel asjaliku, kuigi tooni võrra madalama häälega:

      «Kuigi, jah, need võisid ju olla rajaleidjad… mingisugused vabaotsingu vennad… Neid oli kaks, nagu ma aru sain?»

      Ta hüppas äkki üles ja istus näoga minu poole, käed vastu tekki surutud.

      «Kaks!» karjatas ta. «Jah! Kaks! Sa igavene tuim tümikas! Puupea!»

      «Oota nüüd,» sõnasin jahmunult. «Mis sul hakkas…»

      «Miks sa siia tulid?» jätkas ta peaaegu sosinal. «Mine parem oma robotite juurde, arutle seal nendega, mitu aastat on mööda läinud, milline jama välja tuleb, miks neid on seal kaks, aga mitte kolm või seitse…»

      «Pea nüüd hoogu, Maika!» sõnasin meeleheitega. «Ma tahtsin ju hoopis muud…»

      Ta kattis näo kätega ja sõnas summutatult:

      «Neil on kõik luud murtud… aga nad olid veel elus… üritasid midagi ette võtta… Kuule,» palus ta käsi näo eest võttes. «Mine, palun, ära. Ma tulen varsti välja. Varsti.»

      Tõusin ettevaatlikult ja väljusin. Oleksin tahtnud teda emmata, öelda midagi hella ja rahustavat, kuid ma ei osanud rahustada. Koridoris tabas mind äkki värin. Peatusin ja ootasin, kuni see möödus. On alles päev! Ja kellele sa seda räägid?! Ja polegi vist tarvis. Paotasin silmi ja nägin, et ruhvi lävel seisab Wanderhuse ning silmitseb mind.

      «Kuidas Maikaga on?» päris ta vaikselt.

      Ilmselt oli mu näost näha, kuidas temaga on, sest ta noogutas nukralt ja kadus ruhvi. Mina aga koperdasin kööki. Lihtsalt harjumusest. Lihtsalt nii oli välja kujunenud, et pärast hõljuki tagasitulekut istusime sööma. Paistab, et täna saab kõik teisiti olema. Mis lõunat siin enam… Karjusin koka peale, sest mulle näis, et ta on menüüga vassinud. Tegelikult polnud ta midagi vassinud, lõuna oli valmis, suurepärane lõuna nagu alati, aga täna ei tohi olla nagu alati. Maika ei söö ilmselt midagi, aga peaks. Ja ma tellisin kokalt tema jaoks puuviljaželeed vahukoorega – tema ainsat lemmikmaiust, mida ma teadsin. Komovi jaoks otsustasin mitte midagi erilist juurde tellida, Wanderhuse jaoks pärast mõningast mõtlemist samuti mitte. Siis läksin ruhvi ja istusin oma puldi taha.

      Mu lapsukesed murdsid tööd nagu kellavärk, Maikat ruhvis ei olnud, Wanderhuse ja Komov koostasid aga baasi jaoks erakorralist radiogrammi. Nad vaidlesid.

      «See pole info, Jakov,» rääkis Komov. «Te teate ju minust paremini: eksisteerib ettenähtud vorm – laeva seisukord, jäänuste seisukord, eeldatavad õnnetuse põhjused, erakorralised leiud… no ja nii edasi.»

      «Jah, muidugi,» vastas Wanderhuse. «Aga nõustuge, Gennadi, et kõik need formaalsused omavad tähtsust ainult bioloogiliselt aktiivsete planeetide puhul. Praeguses olukorras…»

      «Siis on parem üldse mitte midagi teatada. Siis istume parem hõljukisse, lendame kohe sinna ja koostame veel täna täieliku aruande…»

      Wanderhuse raputas pead.

      «Ei, Gennadi, ma olen kategooriliselt vastu. Sellised komisjonid peavad koosnema vähemalt kolmest inimesest. Pealegi on väljas juba pime, ümbritsevat maastikku ei õnnestu enam üksikasjalikult vaadelda… Ja üldse – selliseid asju tuleb teha puhanud peaga, mitte pärast täistööpäeva. Või mida teie arvate, Gennadi?»

      Komov koputas rusikaga vastu lauda, peened huuled kokku surutud.

      «Ah, kui halval ajal,» sõnas ta kahetsusega.

      «Sellised asjad juhtuvad alati halval ajal,» lohutas teda Wanderhuse. «Pole viga, homme hommikul läheme sinna kolmekesi…»

      «Võib-olla ei peaks siis täna midagi teatama?» katkestas teda Komov.

      «Aga selleks pole mul õigust,» lausus Wanderhuse kahetsusega. «Pealegi – milleks teatamata jätta?»

      Komov tõusis ja vaatas Wanderhusele ülalt alla, endal käed seljal risti.

      «Kuidas te aru ei saa, Jakov?» lausus ta ärritust varjamata. «Laev on vana tüüpi, tundmatu laev, logiraamat on millegipärast kustutatud… Kui me saadame sellise ettekande,» ta haaras laualt lehekese ja vehkis sellega Wanderhuse nina all, «otsustab Sidorov, et me ei taha ekspertiisi iseseisvalt läbi viia või pole selleks võimelised. Tema jaoks on see veel üks täiendav ülesanne – panna kokku komisjon, otsida inimesi, vabaneda uudishimulikest СКАЧАТЬ