Tigu nõlvakul. Sari Orpheuse Raamatukogu. Arkadi Strugatski

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ siis neid pole tarvis, neid ma sööma ei hakka, sööge ise oma jäänuseid.» Ta ootas, pöörates pilku Candide’ilt Navale ja tagasi. Vastust saamata jätkas ta juttu: «Aga seal, kus roostik on kasvama hakanud, seal enam ei külvata. Varem külvati, sest Puhastuse jaoks oli tarvis, ja veeti kõik Savilagendikule, nüüd veetakse ka, aga nüüd enam sinna lagendikule ei jäeta, vaid veetakse tagasi. Ma rääkisin, et ei tohi, aga nemad ei saa aru, mis tähendab: ei tohi. Külavanem küsis mult lausa kõigi kuuldes: miks ei tohi? Näe, siin, kus sina oled, seisab Rusikas, isegi lähemal, näe seal, ütleme, seisab Kuulaja, aga näe seal, kus on sinu Nava, seisavad vennad Kiilakad, kõik kolm, ja kuulavad, aga tema küsib minult nende kõigi kuuldes. Mina ütlen talle, kuidas sa võid, me pole ju, ütlen, sinuga siin kahekesi… Tema isa oli ülitark mees, aga ehk polnudki ta üldse tema isa, mõned rääkisid, et ei olnud, ja tõepoolest polnud tema moodi. Mispärast, ütleb, ei tohi kõigi kuuldes küsida: «Miks ei tohi?»»

      Nava tõusis, andis poti Candide’ile edasi ja asus koristama. Candide hakkas sööma. Ätt jäi vait, vaatas teda mõnda aega huuli mäludes, siis aga märkis:

      «Teie toit ei ole hea, seda ei tohi süüa.»

      «Miks ei tohi?» küsis Candide, et teda vihastada.

      Ätt itsitas.

      «Oh sind küll, Vaikija,» ütles ta. «Sina, Vaikija, võiksid parem vait olla. Räägi mulle parem, juba ammu küsin sinu käest: kas on väga valus, kui pea otsast ära lõigatakse?»

      «Mis see sinu asi on?» karjus Nava. «Mida sa uurid kogu aeg!»

      «Karjub,» teatas ätt. «Kärgib minuga. Pole veel ühtegi sünnitanud, aga kärgib. Miks sa ei sünnita? Elad Vaikijaga juba tükk aega, aga ei sünnita. Kõik sünnitavad, aga sina mitte. Nii teha ei tohi. Aga kas sa tead, mida tähendab «ei tohi»? See tähendab: «pole soovitatav, ei kiideta heaks», tähendab, nii käituda ei tohi. Mida tohib, see pole veel teada, aga vaat mida ei tohi – seda ei tohi. Sellest peavad kõik aru saama ja sina seda enam, sest elad võõras külas, maja sulle anti, seesama Vaikija sulle abikaasaks toodi. Tema pea võib-olla ongi võõras, külge pandud, aga kehalt on ta terve ja sünnitamisest keelduda sa ei tohi. Nii tulebki välja, et «ei tohi» – see on kõige ebasoovitatavam…»

      Tige ja torssis Nava haaras laualt pütikese ja kõndis keldrisse. Ätt vaatas talle järele, nohises ja jätkas:

      «Kuidas veel võiks mõista sõnu «ei tohi»? Võib ja tulebki mõista nõnda, et «ei tohi» on kahjulik…»

      Candide sõi kõik ära, pani tühja poti kolksuga äti ette ja läks välja. Maja oli ööga kõvasti rohtu täis kasvanud ja ümberringi olevast tihedast taimestikust paistsid üksnes äti sissetallatud rada ja üks koht läve juures, kus ätt istus ja niheledes ootas, et nad üles ärkaksid. Tänav oli juba puhtaks tehtud, käsivarrejämedune roheline vääntaim, mis eile küla kohal kasvavatest läbipõimunud okstest välja ronis ja naabermaja ees juured maasse lõi, oli tükkideks raiutud, kääritajaga üle valatud, tumedaks tõmbunud ja juba hapnema hakanud. Ta lõhnas teravalt ja isuäratavalt ning naabrilapsed kükitasid ta ümber ringis, rebisid pehmet pruuni sisu ja toppisid suhu mahlaseid pritsivaid kamakaid. Kui Candide mööda läks, hõikas kõige vanem täis suuga pudistades: «Tummahammas! Kooljas!» Kuid teised teda ei toetanud – olid liiga ametis. Tänaval, mille värvis oranžiks ja punaseks maju uputav kõrge rohi ja kus hämaruses mänglesid lehekattest läbi tungivad tuhmid rohelised päikeselaigud, polnud rohkem kedagi. Põllult kostis igavate häälte ebaühtlane koor: «Hei, külva hoogsamalt, külva paremale, külva vasemale…» Metsast vastas kaja. Aga võib-olla mitte kaja. Võib-olla koolnud.

      Rangjalg istus muidugi kodus ja masseeris jalga.

      «Istu,» ütles ta Candide’ile lahkelt. «Näe, laotasin siia külaliste jaoks pehmet rohtu. Räägitakse, et lähed ära?»

      Jälle, mõtles Candide, jälle tuleb otsast peale hakata.

      «Mis on, kas ikka valutab?» küsis ta istet võttes.

      «Jalg või? Ah ei, lihtsalt mõnus. Silitad teda, vaat niimoodi, ja on hea. Aga millal sa lähed?»

      «Nii nagu sinuga rääkisime. Kui sa kaasa tuleksid, siis kas või ülehomme. Nüüd aga tuleb otsida keegi teine, kes metsa tunneb. Sina ju ei taha tulla, nagu ma näen.»

      Rangjalg sirutas jala ettevaatlikult välja ja lausus sisendavalt:

      «Kui minu juurest välja lähed, pööra vasakule ja mine otse põlluni. Siis kahest kivist mööda – ja kohe näed teed, see pole eriti kinni kasvanud, sest seal on palju kivimürakaid. Seda teed mööda lähed mööda kahest külast, üks on tühi ja seenetanud, seeni täis kasvanud, nii et seal ei elata, aga teises elavad veidrikud, nende juurest on sinine rohi kaks korda mööda läinud, sestsaadik on nad seal haiged ja rääkida nendega pole mõtet, nagunii ei saa nad millestki aru ja mälu pole enam ollagi. Aga selle veidrike küla taga paremat kätt ongi su Savilagendik. Ja mingeid teejuhte pole tarvis, käid ise rahulikult ära ega hakka higistamagi.»

      «Savilagendikuni me jõuame,» nõustus Candide. «Aga kuidas edasi?»

      «Kuhu edasi?»

      «Noh, eks läbi soo, kus varem olid järved. Rääkisid mulle veel kiviteest, mäletad?»

      «Mis teest? Kas Savilagendikuni? Ma ju seletan sulle: pööra vasakule, mine põlluni, kahe kivini…»

      Candide kuulas ära ja ütles:

      «Savilagendikuni ma oskan nüüd minna. Küll me kohale jõuame. Aga mul on edasi tarvis, sa ju tead. Mul on kindlasti tarvis Linna jõuda ja sina lubasid teed näidata.»

      Rangjalg vangutas kaastundlikult pead.

      «Või Li-i-inna!.. Ah vaat kuhu sa sihid. Mäletan, mäletan… Aga vaat Linna, Vaikija, sa küll ei jõua. Savilagendikuni näiteks on lihtne: kahest kivist mööda, seenetanud külast läbi, veidrike külast läbi – ja seal ongi paremat kätt sulle Savilagendik. Või, ütleme, Roostikuni. Nüüd pead minu juurest paremale pöörama, läbi hõreda metsa, leivalombist mööda ja siis muudkui päikese järgi. Kuhu päike läheb, sinna sinagi. Kolm ööd-päeva tuleb minna, aga kui sul nii väga tarvis on, eks siis lähme. Käisime sealt varem potte toomas, enne kui endale siia istutasime. Roostikku ma tunnen hästi. Oleksid võinudki kohe öelda, et Roostikku. Siis pole ju ülehomseni mõtet oodata, hakkame kohe homme hommikul minema ja ka toitu pole tarvis kaasa võtta, sest seal on ju leivalomp… Sina, Vaikija, räägid kole lühidalt: alles jõuad sind kuulama hakata, aga sina oled juba suu kinni pannud. Aga Roostikku lähme muidugi. Kohe homme hommikul lähmegi…»

      Candide kuulas lõpuni ja ütles:

      «Saad aru, Rangjalg, mul pole Roostikku tarvis. Ei ole tarvis Roostikku. Roostikku ei ole tarvis.» Rangjalg kuulas hoolega ja noogutas. «Vaid mul on tarvis Linna,» jätkas Candide. «Räägime sellest sinuga juba ammu. Rääkisin sulle eile, et mul on tarvis Linna. Rääkisin üleeile, et mul on tarvis Linna. Rääkisin nädal aega tagasi, et mul on tarvis Linna. Sina ütlesid, et tead, kuidas Linna minna. Seda sa ütlesid eile. Ja ütlesid ka üleeile, et tead, kuidas Linna minna. Mitte Roostikku, vaid Linna. Mul pole Roostikku tarvis. («Peaasi mitte segamini ajada,» mõtles ta. «Võib-olla ajan ma kogu aeg segamini. Mitte Roostikku, vaid Linna. Linna, mitte Roostikku.») Linna, mitte Roostikku,» kordas ta valjusti. «Saad aru? Räägi mulle, kuidas Linna minna. Mitte Roostikku, vaid Linna. Või veel parem – lähme koos Linna. Lähme koos mitte Roostikku, vaid lähme koos Linna.»

      Ta jäi vait. Rangjalg asus jälle haiget põlve siluma.

      «Kui СКАЧАТЬ