Tigu nõlvakul. Sari Orpheuse Raamatukogu. Arkadi Strugatski

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ aeg,» nõustus Tuzik. «Just paras aeg.»

      Ta heitis vatijope seljast, keeras selle korralikult rulli, nihutas toolid kokku ja heitis pikali, jope pea alla pistetud.

      «Et siis homme kell seitse?» ütles Perets.

      «Mida?» küsis Tuzik unise häälega.

      «Homme kell seitse ma tulen.»

      «Ei tea, kuhu?» küsis Tuzik toolidel väherdes. «Vajuvad laiali, raisad,» pomises ta. «Mitu korda ma olen neile rääkinud: tooge siia diivan…»

      «Garaaži,» ütles Perets. «Teie auto juurde.»

      «A-aa… Noh, eks te tulge, küll siis vaatame. See on raske asi.»Ta tõmbas jalad krõnksu, pistis käed kaenla alla ja hakkas nohisema. Käed olid tal karvased, aga karvade alt paistis tätoveering. Sinna oli kirjutatud: «Mis meid tapab» ja «Ainult edasi». Perets läks väljapääsu poole.

      Ta ületas kitsast lauda mööda tohutu lombi tagaõuel, läks ringi ümber tühjade konservikarpide mäe, ronis läbi laudadest planku kistud pilu ja sisenes ametikäigu kaudu Valitsuse hoonesse. Koridorides oli külm ja pime, lõhnas kolkunud tubakasuitsu, tolmu ja kaua seisnud paberite järele. Kusagil polnud kedagi, dermatiiniga ülelöödud uste tagant ei kostnud midagi. Mööda kitsukest käsipuudeta treppi tõusis Perets ärataotud seinast kinni hoides teisele korrusele ja läks ukse juurde, mille kohal süttis ja kustus kiri: «Enne tööd pese käed». Uksel ilutses suur must M-täht. Perets tõukas ust ja elas üle mõningase vapustuse, avastades, et sattus oma kabinetti. See tähendab, muidugi ei olnud see tema kabinet, see oli teadusliku kaitse rühma ülema Kimi kabinet, kuid sellesse kabinetti oli Peretsi jaoks pandud laud ning nüüd seisis see laud ukse kõrval kahhelseina ääres ja poole lauast võttis enda alla, nagu alati, kattega kaetud arvutusmasin Mercedes, suure puhtakspestud akna all seisis aga Kimi laud ja Kim ise töötas juba: istus, selg küürus, ja uuris arvutuslükatit.

      «Ma tahtsin käsi pesta…» ütles Perets jahmunult.

      «Pese, pese,» ütles Kim pead noogutades. «Kraanikauss on seal. Nüüd on meil väga mugav. Nüüd hakkavad kõik meie juures käima.»

      Perets läks kraanikausi juurde ja hakkas käsi pesema. Ta pesi neid külma ja kuuma veega, kaht sorti seebiga ja spetsiaalse rasvaeemalduspastaga, nühkis nuustikuga ja mitme eri jäikusastmega harjakesega. Siis lülitas ta elektrikuivati tööle ja hoidis niiskeid roosasid käsi mõnda aega soojas möirgavas õhuvoolus.

      «Kell neli hommikul teatati kõigile, et meid kolitakse teisele korrusele,» ütles Kim. «Aga kus sina olid? Alevtina juures või?»

      «Ei, ma käisin järsakul,» ütles Perets oma laua taha istudes.

      Uks paiskus valla ja ruumi astus hoogsal sammul Prokonsul, vehkis tervituseks portfelliga ja kadus eesriide taha. Kostis kabiiniukse kriiksatus ja luku lõksatus. Perets võttis Mercedeselt katte, istus natuke aega liigutamata, siis aga astus akna juurde ja lükkas selle lahti.

      Metsa siit ei paistnud, kuid mets oli olemas. See oli alati olemas, kuigi näha sai seda ainult järsakult. Valitsuse kõigis muudes kohtades varjas seda alati miski. Seda varjasid mehhaanikatöökodade kreemikad hooned ja töötajate eraautode neljakorruseline garaaž. Seda varjasid abimajandi karjaaiad ja pesumaja juurde kuivama riputatud pesu, sest kuivati tsentrifuug oli alatasa katki. Seda varjas lillepeenarde ja paviljonidega park oma kuradiratta ja kipsist suplejannadega, mis olid pliiatsiga üleni täis kritseldatud. Seda varjasid majakesed, millel olid luuderohtu täis kasvanud verandad ja televiisoriantennidest ristid katusel. Aga siit, teise korruse aknast, polnud metsa näha kõrge tellismüüri tõttu, mis polnud küll veel valmis, aga juba väga kõrge; müüri ehitati insenerliku läbindamise rühma lameda ühekorruselise hoone ümber. Metsa võis näha ainult järsakult, kuid ka metsa roojata sai ainult järsakult.

      Kuid isegi inimene, kes polnud elu seeski metsa näinud, polnud metsast kuulnud ega temast mõelnud, kes ei peljanud metsa ega unistanud metsast, isegi niisugune inimene võis tema olemasolu kergesti aimata juba lihtsalt selle järgi, et eksisteeris Valitsus. Mina näiteks mõtlesin metsast juba väga ammu, vaidlesin metsa üle, nägin teda unes – aga mul polnud aimugi, et ta ka päriselt olemas on. Ja ma veendusin tema olemasolus mitte siis, kui läksin esimest korda järsakule, vaid kui lugesin peaukse kõrvale riputatud silti «Metsaasjade Valitsus». Seisin selle sildi ees, kohver käes, pikast teekonnast tolmune ja janust kokku kuivanud, ning muudkui lugesin, aina lugesin seda ja tundsin põlvi nõrgaks minevat, sest teadsin nüüd, et mets on olemas, mis tähendas, et kõik, mida olin temast siiani mõelnud, on ainult viletsa kujutlusvõime mäng, kahvatu jõuetu vale. Mets on olemas ja see tohutu süngevõitu hoone tegeleb tema saatusega…«Kim,» ütles Perets, «kas ma siis ei pääsegi metsa? Ma sõidan ju homme ära.»

      «Aga kas sa tõepoolest tahad sinna pääseda?» küsis Kim hajameelselt.

      … Kuumad rohelised sood, kartlikud närvilised puud, näkid, kes end veepinnal kuupaistel oma salapärastest, vetesügavustes toimetatud tegudest välja puhkavad, ettevaatlikud mõistetamatud pärismaalased, tühjad külad…

      «Ei tea,» ütles Perets.

      «Sina ei tohi sinna minna, Pertšik2,» ütles Kim. «Sinna võivad minna ainult inimesed, kes pole metsast kunagi mõelnud. Kes on alati metsa peale sülitanud. Sina aga võtad teda liialt südamesse. Sulle on mets ohtlik, sest petab su ära.»

      «Vist küll,» ütles Perets. «Aga ma sõitsin ju ainult selleks siia, et teda näha.»

      «Milleks sulle kibedad tõed?» ütles Kim. «Mida sa nendega peale hakkad? Ja mida sa metsas tegema hakkad? Nutad taga unistust, millest on saanud saatus? Palvetad, et kõik oleks teisiti? Või, taga hullemaks, hakkad ümber tegema seda, mis on, selleks, mis ta peaks olema?»

      «Aga mispärast ma siis siia sõitsin?»

      «Et veenduda. Kas sa tõesti ei saa aru, kui tähtis see on: veenduda. Teised tulevad teiste asjade pärast. Et leida metsast kuupmeetrite viisi puid. Et avastada elubakter. Või kirjutada väitekiri. Või et hankida luba, aga mitte selleks, et metsa minna, vaid lihtsalt igaks juhuks: ehk läheb kunagi tarvis. Ja kõigil ju pole. Aga ülim eesmärk on kujundada metsast kaunis park, nii nagu skulptor tahub marmorirahnust välja raidkuju. Et seda parki pärast pügada. Aastast aastasse. Mitte lasta tal jälle metsaks muutuda.»

      «Peaksin õige ära sõitma,» ütles Perets. «Pole mul siin midagi teha. Keegi peab ära sõitma – kas mina või teie kõik.»

      «Hakkame korrutama,» ütles Kim ja Perets istus oma laua taha, leidis kiiruga paigaldatud seinakontakti ja lülitas «Mercedese» sisse.

      «Seitsesada üheksakümmend kolm viissada kakskümmend kaks korda kakssada kuuskümmend kuus null üksteist…»

      «Mercedes» hakkas lõgisema ja rappuma. Perets ootas, kuni see rahunes, ja luges takerdudes vastuse ette.

      «Nii. Kustuta ära,» ütles Kim. «Nüüd jaga mulle kuussada üheksakümmend kaheksa kolmsada kaksteist kümne viieteistkümnega…»

      Kim dikteeris numbreid, Perets aga valis neid, vajutas korrutamise ja jagamise klahve, liitis, lahutas, juuris, ja kõik läks nagu tavaliselt.

      «Kaksteist kümnega,» ütles Kim. «Korrutada.»

      «Üks null null seitse,» luges Perets masinlikult, siis aga jahmus ja ütles: «Kuule, ta ju valetab. Peab olema sada kakskümmend.»

СКАЧАТЬ