Looderdades täiskasvanuks. Tähelepanekuid mitte-nii-väga-tühjast pesast. Sally Koslow

Чтение книги онлайн.

      1. peatükk

      Avalik mõttemõlgutus

      «Kõik on tehtud samast taignast, kuid mitte küpsetatud samas ahjus.»

      Kell lõi kaksteist. Oli tööpäev, ilus ja päikesepaisteline. Koputasin õrnalt uksele. «Kallis, on hilja, kas sa ei peaks üles tõusma?»

      Mõned minutid hiljem komberdas kullake välja oma lapsepõlve magamistoast, aluspükstes, habemetüügaste ja Beastie Boysi T-särgiga, mida ta kümnendast klassist saadik kalliks pidas. Viis kuud tagasi oli Jed tagasi koju kolinud, olles kolledži järel kaks aastat töötanud San Francisco muusikakompaniis. Paar kuud tagasi olid mu poja plaanid idaranniku harufirma avamiseks kokku varisenud – mitte et see juhtum oleks ta elustiili kuidagi halvanud. Iganädalase töötu abiraha eest sai osta rohkem hilisõhtuseid söömaaegu ja alkoholi kui mina ja mu abikaasa olime endale lubanud viimase kahe kümnendi jooksul.

      «Kuidas tööotsimine läheb?» küsisin, kui ta laisalt oma soolakringlit mugis ja ajalehte lehitses.

      Mõmin, mõmin.

      «Ei, tõsiselt, kuidas läheb?»

      «Hästi…»

      «Mis see tähendab?»

      Seekord tabas mind sama pilk, mille olin saanud aastaid tagasi, kui kuulsin, et meie pojal on ta esimene tütarlaps. «Kes ta on?» küsisin emaliku ärevusega.

      «Jagan seda informatsiooni, kui seda on vaja teada,» vastas Jed. «Ja sul pole vaja teada.»

      Ilmselt polnud mu poja kõrgkooli õppekavas: sa ei saa koju tagasi minna.

      Kõikjal meie ümber, vahel meie endi kodudes, näeme noori hea haridusega ameeriklasi, kes lükkavad edasi küpsuse saavutamist ja vastutust, mis sellega kaasneb. Armastatud järelsugu, kellest ma räägin, on tõenäoliselt umbes kümme aastat seksiga tegelenud ja vastavalt soole sõltuv kas tampoonidest või isegi juuksekasvuvahendeist. Ta on juba ammu ära teeninud õiguse hääletada, kaitsta meie kodumaad, juhtida autot, lepinguid sõlmida, abielluda, suitsetada, vangi minna, ja kui ta on kahekümne viieseks saanud, autot rentida või saada valitud kongressi. Kui sellise isiku vanem kujutleks armastava pilguga last vaadates teistsuguseid juukseid ja riideid, võiks ta näha enda või oma partneri samavanust versiooni. See uus versioon võib vaadata vanema poole sõna otseses mõttes ülalt alla või omada korv või kaks suuremaid rindu – või see lihtsalt tundub niimoodi, kui seda dekolteed nii sageli näidatakse. Tal võib olla tätoveeringuid ja keeleneete, kuid kuna ta vahatab bikiinipiirkonda, pole tal tõenäoliselt palju karvu suguelundite piirkonnas, kuigi lapsevanem eelistab sellele mitte mõelda.

      Kes on need inimesed, kes asuvad keerulisel etapil täiskasvanu- ja noorukiea vahel, need indiviidid, kes meenutavad täiskasvanuid, kuid tegelikult pole seda? Igas vanemas varitsev kultuuriantropoloog peab märkama kummalisi lahkuminekuid uuritava nooruki ja täiskasvanu vahel, kes me enda arust samavanuselt olime. Me oleme hakanud mõtlema «täiskasvanutest» kui inimestest, kes on «kodu rajanud». Täiskasvanud on majanduslikult sõltumatud ja maksujõulised, kuigi tavaliselt seotud pangalaenude ja liisingutega, püsiva töö või selle mõistliku aseainega. Intressidest elavad lapsed pole kunagi paistnud väga täiskasvanulikena, isegi – nagu Brooke Astori ahne vana beebi – kui nad on 80.

      Täiskasvanu ei improviseeri pidevalt. Täiskasvanu pole aheldatud oma ema või isa külge mobiiltelefoni või rahakotiraudade või mõlema abil, ise kolmejalgselt kapates teadmatu eesmärgi poole. Täiskasvanu ei igatse oma ema või isa pidevat paitust.

      Enamiku tõeliste täiskasvanute silmis ei hõlma juhuslik viie või kümne aasta pikkune lõik täiskasvanupõlvest kooliskäimist, vaheaja võtmist, jälle koolis käimist – võib-olla uuesti ja uuesti – töö alustamist, teise töö alustamist, ema ja isa juurde elama asumist, reisimist siia ja sinna, pankadelt ja vanemailt raha laenamist, sel ajal suurendades krediitkaardi võlgu ja ostes nupukat, kuid kiirelt asendatavat elektroonikat.

      Täiskasvanud ei tõmba online’is oma eraelul kardinad eest ega avalda seal intiimseid saladusi. Nad ei armu ega jahtu maha nii palju kordi, et vajavad arvutustabelit, et kokku arvata kooselude, abielude edasilükkamise ja laste seeriat ja «püsivaid töid», mis ei tähenda karjääri. Täiskasvanud on ehk alla neelanud vahutava bestselleri «Söö, palveta, armasta», kuid nad ei pea selle autorit, Elizabeth Gilbertit, oma teenäitajaks, kui nad teevad pikendatud rännakuid Itaaliasse, Indiasse ja Indoneesiasse. Nad ehk ka ei tea, et Gilberti järgmine raamat oli «Pühendunud», kus autor kaitseb abielu puäntillistliku1 detailirohkusega. Täiskasvanud tunnevad, et tavaliselt kolmekümnendate keskpaigaks peavad nad lõpetama – ja siin ma kasutan tehnilist terminit – ringitõmbamise.

      Kus rändamine algab

      Tee, mis eraldab tänapäeva täiskasvanut eilsest, hakkab lahknema ülikooli mürgipuumetsas. Paljude praeguste vanemate jaoks on see kaardistamata maa ja mitte ainult sellepärast, et nende kõrgkooliskäigust saadik on paljugi muutunud. Olles keskkooli – Sigatüüka, kui vanemad seda lubada suudavad – jooksul külastanud rohkem kui tosinat üliõpilaslinnakut, võtnud tuhandeid dollareid väärt ettevalmistuskursusi ja ehk nautinud lõbusat puhkuseaastat kaugel maal, registreerub enamik Ameerika maksujõulise keskklassi ja kõrgema keskklassi pere lastest kõrgharidust andvasse asutusse. Igal septembril võite kuulda transkontinentaalset ohet, kui emad ja isad privilegeeritud, murelikest klassidest väljendavad äärmist kergendust, pääsedes piinavast vajadusest jälgida, millised koolid on pingeridades parimad ja millised halvimad.

      Ema ja isa tulevad oma äsjavermitud esmakursuslasega kaasa ülikoolilinnakusse. Seal laadivad nad maha palju, palju kaste, ehk tellitud Walmarti stiliseerimisrühma abil Facebookis, kus miljonid üliõpilased surfavad, et tekitada oma dekoreerimisstiil ja uurida «soovituslike» toodete nimekirja, et nad saaksid sobitada ostusid oma toakaaslastega. Bed Bath & Beyond pakub samuti sobivat ülikoolinimekirja ja kohaletoimetamistasu, et vanemad kogemata ei unustaks tuua diivanipatju ja maale oma lapse akadeemilise kogemuse «puhketsooni».

      Viimaks perekonnad lahkuvad, ehk pärast segast tseremooniat, mille eesmärgiks on julgustada ema ja isa oma kullatükist eemalduma. Vanemad võivad end petta mõttega, et nad jätavad lapsed võitlema omaenda lahinguid – kõrgkool on elukogemus! – ja sumama läbi administratiivse segaduse, äkki selleks, et viimaks siiski poeedina lõpetada. Seejärel hingavad ema ja isa esimest korda kaheksateistkümne aasta jooksul sügavalt ja kergendatult ning võib-olla pühitsevad seda seksiga.

      Mõned üliõpilased purjetavad edukalt läbi kolledži, põhiaineks midagi kindlat, lõpetavad ja hüppavad kõrgepalgaliste tööde, pulmade, varase lapsevanemluse ja kaunilt möbleeritud kodude hamstrirattasse. See on tänapäeva Ameerika päikseline külg.

      Perekonnaelu kõhu alt paistab aga veel midagi – et paljud teised üliõpilased – ehk ülalkirjeldatud ülistatud noore inimese vennad või õed – käituvad teistmoodi. Kolledž ei pruugi olla tõotatud maa, sellest hoolimata, et kool, milles ta käib, oli ta esimene valik, mida ta oli igatsenud kolm aastat, pannes kooli kodulehekülje oma arvuti ekraanitaustaks. See ei loe. See lükkub edasi või teiseneb viie või kuue aasta plaanis, mille jooksul seiklusteotsija Euroopas ringi rändab.

      Enamik nende vanemaid lõpetas kõrgkooli nelja aastaga. Kui nad poleks seda teinud, oleksid nende vanemad, keda nad samapalju kartsid kui austasid, viinud täide oma ähvardused, mis ehmataksid kujuteldava päevavarju nende peade kohalt minema. Kuid praegu muutub keskmise Ameerika üliõpilase kõrgkoolis veedetud aeg üha pikemaks – lisaks need poisid, kes pannakse kooli aasta hiljem, et nad saaksid eelise pesapallimängus. See pikendab laste sõltumist meist kahe või rohkema täisaasta võrra ja tähendab täiendavaid kulusid.

      Õppemaks СКАЧАТЬ