Sina ei pea mitte imestama. Aleksander Torjus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sain teilt korraga kümme kirja. Olin parajasti sööklatoimkonnas. Seal ma sain kümme rusikahoopi vastu kaela (materdamine kirjade eest). Postiljon vedas mind jälle alt, andis kirjad teiste kätte. Terve rood oli üllatunud, et mulle nii palju kirjutatakse, kuid samal ajal olid ka vihased, et olen selline „memmepoeg”. Nemad ei kirjuta koju poole aasta jooksul midagi ja neile ka ei kirjutata. Võib-olla on see kadedus…

      Olen praegu medpunktis sidemetes kätega. Käed mädanevad, nahk lõheneb, haavad veritsevad. Sellepärast on mu käekiri vilets, kuid ärge saatke mulle midagi, demblid võtavad kõik ära. 29. aprillil algab demblite kojusaatmine, kuid liigub kuulujutt, et neid hoitakse veel mõnda aega kinni. Nad on praegu täitsa metsistunud… Lahti lastakse neid juuni lõpuni, nende asemele astuvad aga uued loomad, kes aeg-ajalt juba näitavad ennast… Ilm on väga vilets: lumi, vihm, vihm, lumi. Täna läksime üle suvisele riietusele. Mütsid, talvepüksid, bušlatid võeti ära. Külm on.

      Vaatan neid, kes on juba kaks aastat ära teeninud. Kahe aastaga saab võib-olla minustki psühh, debiilik või läheb muidu pea segamini nagu mõningatel. (Selle üle on nad isegi uhked.) Tõsta kätt inimese peale ei ole nende jaoks probleem. Roodus on 40 inimest, kolmekümnel ei ole peaga kõik korras, uhkustavad teineteise ees, keda ja kuidas nad on peksnud. (Tooliga, taburetiga, uksega, vastu seina, vastu põrandat jne.)

      Raha ümbrikutes ma ei ole saanud, minuni see ei jõua, ära rohkem saada. Rahaülekande sain ma kätte, pakiga sain ka, kuid see võeti kohe ära. Postkaarte pole ka teilt saanud. Kuni olen santšastis ravil, lähevad kirjad „vasakule” ja need tehakse lahti.

      Ema, saada mulle ülekandega veel raha. Mulle tehti siin „tünga”. Dembel käskis särgi puhtaks pesta, pesin siis puhtaks ja riputasin kuivatusruumi kuivama. Kui aga vaatama läksin, rippus seal kellegi vana ja kulunud särk. Nüüd nõuavad raha selle eest…

      Ema, mind ei sallita siin, isegi omad poisid. Hiljuti kaheksakesi peksid mind demblite nähes. Selle eest, et ma ei oska varastada, nagu nemad ütlevad – „sünnitada.” Selle eest, et mul ei ole raha ja ma ei suuda seda hankida, ei osta demblitele suitsu, et ma ei suitseta, et ma ei ole enne teenistust tüdrukutega maganud jne.

      Demblid peksavad kõiki noori, kuid mina saan teistest rohkem, sellepärast et mul ei ole raha, et ma ei oska „sünnitada”.

      Kuid pole midagi, ma elan üle. Las peksavad, alandavad, isegi omad, ma kannatan kõik välja ja jään selle juures inimeseks kas või iseenda jaoks, mida mõtlevad nemad – ükskõik. Ma ei ole reo, ma ei hakka inimest lihtsalt peksmise pärast peksma. Siin, minu roodus on sellised seadused: lasksid inimese enda ette – pekstakse, aitasid inimest – pekstakse, ulatad midagi – pekstakse, ei allu demblile isegi kui sind kutsub samal ajal ohvitser – pekstakse. Pekstakse tugevalt. Kuid ma pean siiski vastu. Ma jään inimeseks.

      Ohvitserid teavad, mis siin sünnib, kuid teevad näo, et ei märka midagi. Reod

Mihhail

      Esimesel suurel rivistusel selgitati meile, et me oleme kõik üks suur saast (eriti fašistid). Meie saatuseks pidi saama poolteist aastat lakkamatuid kannatusi, lugematuid toimkondi ja kõike muud hirmsat, mille tagajärjel tõenäoliselt paljud meist sooritavad enesetapu. Jällegi rõhuti eestlastele, kes pidid tunda saama tõelise sotsialismi karmi kätt reeturite ja fašistide suhtes. Kuigi üldiselt asiaatidest seersandid (mitte ainult seersandid) ei sallinud valgeid inimesi, oli neil eriline viha eestlaste vastu.

      Ei tea, missugust ajuloputust oli suur Nõukogude võim inimestele teinud, kuid isegi meie aastakäigu tšetšeenid hüüdsid meid fašistideks, kuigi neid ennast oli omal ajal sarnaselt eestlastega küüditatud ja vangilaagritesse saadetud. Ma ei ole mingi rassist, kuid millegipärast kohtasin lõunamaalaste ehk „tšurkade” ja asiaatide seas väga vähe häid inimesi. Mõned üksikud olid toredad poisid, nagu korealane Jan De Si, kellega ma sain päris heaks sõbraks, suurem osa püüdis aga oma rahvust esile tuua ja näidata vihkamist teiste suhtes. Eks see võis olla ka põhjustatud nn tööpataljoni kontingendist, saadeti ju sinna kõige harimatum seltskond.

      Siiski meenub üks poiss Dagestanist, Šaripov, kes oli küll vana rahu ise, vaikne ja tagasihoidlik, kuigi kehaehituselt nagu kulturist. Aga oli meil roodus ka kõrgharidusega ajalooõpetaja kasahh Danijarov, kes oleks pidanud olema haritud inimene, kuid käitus nagu kõige madalama intelligentsiga metslane. Pärast aastast teenistust meeldis talle väga noorte mõnitamine. Nii mõnigi kord tuli mul õnnetu noorsõdur Danijarovi metsikustest päästa. Üritasin rõhuda ajalooõpetaja kõrgharidusele, mis eeldaks ka kõrgemat haritust ja intelligentsi, koolipapa aga saatis mind selle peale heasse kohta, vürtsitades oma kõnet mongoli-tatarikeelsete roppude väljenditega „sõktõm”, „jaksõ” jne. Võib-olla oli ta oma kõrgkoolidiplomi ostnud paarikümne lamba eest… Pealekauba oli ta kompartei liige, istus tähtsa näoga parteikoosolekutel, ainukesena reakoosseisust.

      Hiljem oli mul probleeme usbekkide haridustasemega, kes käskjalana toimkonnas olles ei tundnud kella, kuigi olid paberite järgi kõik keskharidusega. Nii mõnigi kord tuli mul seletada väikse ja suure kellaosuti funktsioone ning asetust, et „haritlased” teaksid, millal oleks aeg üksteist postil välja vahetada.

      Vahepeal üritas roodukomandör teada saada meie oskusi ja tsiviileluameteid. Kuuldes, et ma olin varem arvutuskeskuses tehnik ja oskan parandada raadio- ja teleaparatuuri, tegi ta väga imestunud näo, sest selliseid inimesi ei oldud väeosas veel nähtud. Kohe teatas ta mulle, et sai hiljuti värviteleviisori ostuloa ja mina pean teda valiku juures aitama. Ka teised ohvitserid ja lipnikud olid kohe jaol ja külvasid mind kõikvõimalike elektroonikaga seotud küsimustega üle. Igaühel oli kodus midagi parandada, olgu see siis kas või tolmuimeja. Seerude näod venisid pikaks, nad said kohe aru, et nende jaoks olen ma kadunud. Nüüd ei saanud nad mind enam karistamatult mõnitada ega mõttetult jooksutada, ma olin juba halli massi seest silma paistnud ja peagi pidi minust saama nii mõnegi suure ülemuse soosik, keda ei tohtinud eriti puutuda. Kuid ees ootas noorsõduri kursus ja seni olin ma ikkagi üldises masinavärgis pisike kruvi.

      Algus

      Mõned noortele mõeldud seadused, mida tuli hoolega järgida, muidu ootas karistuste ahel. Vana võrdub siin seeruga, mõlemad võisid kohaldada samu seadusi.

      • Noor ei tohi voodil pikutada, istuda, toetuda, asetada voodile esemeid.

      • Kui noored istuvad (näiteks Lenini toas) ja sinna siseneb vana, peavad nad kohe tõusma valveseisangusse, uksele kõige lähemal olev noor peab karjuma käsklust „Valvel!”. Istuda võib vaid vana loaga.

      • Kui noor soovib mingisse ruumi siseneda, peab ta uksel hoolikalt kontrollima, et toas ei viibi vanakesi. Kui ruumis on vana, peab temalt sisenemiseks luba küsima. Kui vana ütleb: „Astu sisse!”, võibki sisse astuda. Kui vana ütleb: „Lenda sisse!”, siis tuleb mõni meeter uksest taganeda ja seejärel kätega vehkides hooga sisse joosta – lennata. Kui tuleb käsk „Rooma sisse!”, siis tulebki sisse roomata.

      • Mitte mingil juhul ei tohi taskutes olla midagi söödavat, karistuseks on mitme leivapätsi söömine ilma veeta. Kui enam süüa ei jaksa, topitakse leib vägisi suhu.

      • Kunagi ei tohi kurta tühja kõhu üle, karistus on sama (leivasöömine).

      • Ei tohi kurta väsimust. Vanad lasevad siis ühel inimesel puhata, teised saavad aga samal ajal meeletut jooksutamist. Õhtul antakse käsk puhanu „ümber kasvatada”, tema pärast said ju ülejäänud jooksutada.

      • Ei tohi näidata head tuju, alati leidub keegi, kes on huvitatud selle rikkumisest.

      • Käed ei tohi taskutes olla (ka talvel).

      • Öösel СКАЧАТЬ