Sina ei pea mitte imestama. Aleksander Torjus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ riideid ära ei saaks võtta. Nende varustus oli juba vana ja kulunud, meile anti välja kõik tuliuus. Aga peagi kandsid paljud meist mingit vana mütsilotut, käisid ringi lääpa tallatud kirsasaabastes ja auklikuks kulunud pükstes. Vanakesed ei maganud.

      Mütsi sees pidi olema kaks nõela musta ja valge niidiga. Niidi pikkus pidi olema täpselt 70 cm, hoidku jumal, kui kontrollimisel oli see lühem või pikem, järgnes toimkondade ja öiste jooksutamiste ahel. Kasarmus oli küll ruum – „bõtovka”, kus hoiti niiti, oli isegi paar triikrauda jne. Niidid olid tavaliselt otsas ja tuligi enne hommikust ülevaatust niit kuskilt sebida. Aga kust sa ikka sebid? Varastad.

      Vargus oli armees elustiiliks. Kõik varastasid kõike. Pidevate jooksutamiste käigus ikka kadus nööp ära, vanakesed võtsid midagi endale jne. Mitte kunagi, mitte keegi ei saanud laost – „kaptjorkast” midagi uut asemele. Seeru või ohvitseri suust tuli ainult: „Mind ei k..i, kust sa uue võtad… Sünnita, kui tahad, kümme minutit aega.” Ja pidigi mööda kasarmut hiilima ja teiste tagant varastama, järgmine ohver tegi sedasama ja nii jätkus ahelreaktsioon lõpmatuseni.

      Esimestel päevadel hoiti meid väeosa elurütmist eemal, kuni saabusid noorsõdurid ka teistest „kodumaa avarustest”. Esmalt tulid mägilased Dagestanist, siis noored Kasahhimaalt Karaganda linnast, Venemaalt oli ka üks partii, Kaug-Idast, Habarovskist. Tulid tšetšeenid. Koos oli tõeline rahvaste paabel, kõik rassid ja inimtõud peale mustanahaliste olid esindatud ja üritasid edasised kaks aastat ennast maksma panna.

      Dagestanist tuli vähemalt kümme eri rahvust, millest ma varem pole kuulnud: agulid, botlihhid, ahvahhid, hunzibid jne. Üks huvitav kuju oli eriti suure ja kongus ninaga, kuid punase peaga, mis pani kõiki imestama. Punane pea ei oleks mägilasega kuidagi kokku sobinud, olid ju kõik teised eranditult süsimustade juustega. Esialgu arvasin, et pea oli lihtsalt värvitud, kuid pärast esimest juuste mahaajamist kasvasid talle ikkagi punased tüükad pähe. Hiljem, kui me majandusrühmas koos teenisime, küsisin temalt rahvust. Ta tõmbas rahulikult tagataskust välja punase passi, mis oli minule suureks üllatuseks, ja näitas sissekantud rahvust – mägijuut. Me olime ligi aasta teeninud ja ta oli kuidagi oma passi kätte saanud, kuidas see õnnestus, ei tea. Passid jäid ju kodukoha komissariaati hoiule, kuid tema sõnade järgi oli neil kõik ostetav. Pealekauba rahvus ka selline – mägijuut. Uskumatu, kuid tõsi, tolleaegses Nõukogude Liidus eksisteeris ka selline rahvus.

      Kasahstanist saabusid aga kasahhid, venelased, korealased, hiinlased, sakslased ja teab kes veel. Eriti huvitav oli sakslaste seltskond. Need olid baptistid, tõsiusklikud. Kolm-neli inimest olid küll ateistid, kuid saksa rahvuse pärast usaldati neilegi ainult tööpataljonis teenimine. Oma usukuuluvuse pärast ei andnud nad ka ustavusvannet, nimelt keelas usk anda lubadusi, mille täitmises ei saa kindel olla. Tavaliselt võrdsustati vande mitteandmist armeeteenistusest loobumisega ja karistati distsiplinaarpataljoni saatmisega, kuid millegipärast sellel juhul pigistati silm kinni ja lasti sakslastel rahulikult edasi teenida. Üldjuhul olid nad väga rahulikud ja soliidsed, kuid siiski olid ka mõned erandid.

      Kogu seda rahvaste virvarri püüti siis mingisuguste reeglite järgi vaos hoida, mis ei olnud sugugi kerge. Nii mõnigi lõunamaalane või asiaat nägi esimest korda valgeid linu, mis vähemalt esialgu olid meile ette nähtud. Nad ei osanud voodipesuga midagi peale hakata, sest olid elanud kas loomasõnnikust ja savist onnides või jurtades, kus olid siiani maganud loomanahkadel. Samuti ei saanud mõni stepielanik aru, miks peab hommikul ja õhtul pesema, kodumaal pesid nad korra aastas, kui veekogu ligidale sattusid. Hommikusöögi ajal ei osanud mõned midagi võiga peale hakata, loopisid seda saia peale määrimise asemel tee sisse. Loomulikult, ega kellelgi ei olnudki esialgu aega võiga jännata, topiti suhu ja neelati kuuma teega keelt põletades alla, söömiseks lihtsalt aega ei antud. Nii põrkasidki hommikust õhtuni kokku eri kultuurid ja erinevad vaated elule. Kuna suurem osa ajateenijatest oma mõistusega eriti ei hiilanud, lahendati konfliktid jõu abil: kellel jõud, sellel õigus.

      Eriti paistsid silma kaukaaslased. Juba nad tahtsid, et keegi õmbleks nende eest kraed, paguneid külge jne – et saaks kohustused teiste kraesse lükata. Nii mõnigi kord tuli lihtsalt käsitsi kokku minna, et oma õigusi kaitsta. Eks nad tavaliselt vaatasidki, et kui keegi vastu hakkas ja mõnest lõuahaagist ennast häirida ei lasknud, lõi vastugi, selle jätsid rahule. Kemplemist oli nendega kogu teenistusaja, neil oli mingi kinnisidee, et kõik mittekaukaaslased peavad nende heaks töötama ja neid teenindama.

      Kuid vahepeal saabusid kohale ka meile määratud seersandid – kaks kasahhi ja üks aserbaidžaan, kes olid äsja lõpetanud seerude kooli. Hiljem saime teada, et üks nendest oli ikka nii piiratud mõistusega, et sai vaevalt jefreitori auastme, kuid tal lubati siiski kanda pagunitel kaht triipu ehk nooremseersandi tunnust. Jefreitori auaste ei olnud armees eriti hinnatud, arvati, et selline auaste anti ülemustele pugemise ja tallalakkumise eest. Selle kohta oli ka kõnekäänd: „Lutše dotš bljad tšem sõn jefreitor.” Eesti keeles: „Parem litsist tütar kui jefreitorist poeg.”

      Minu jaoülemaks sai kasahh, nooremseersant Imanalijev. Esimestest minutitest peale tegi ta meile selgeks, et ainuke rahvas, kes väärib maamunal elamist, on kasahhid. Igasugused valged inimesed on ainult teiste elamisele tüliks. Ta oli küllaltki sportlik tüüp, armastas iga ilmaga meid hommikuvõimlemisele viies poosetada palja ülakehaga, seda isegi paarikümne külmakraadiga. Hea füüsise juures oli tema mõistus aga üpris piiratud. Hea näide. Meil olid teoreetilised ehituseriala tunnid, mida viisid läbi kohalikud ehitusspetsialistid. Meie jagu pidi omandama müürsepateadmisi ja seejuures pidime me pidama ka konspekti. Kõik käis vene keeles, kuid mehed siiski proovisid vastavalt oma teadmistele midagi konspekteerida. Imanalijev lihtsalt istus ja vaatas lolli näoga tahvlile ega teinud midagi. Õpetaja märkuse peale teatas uljas kasahh, et ta ei oska vene keeles kirjutada. „Mida sa siis koolis tegid?” küsis pedagoog. „Sportisin,” vastas seeru. „Kuidas sa siis eksami ära teed, keskharidus on sul ikka käes?” Imanalijev kehitas ainult õlgu ja jätkas logelemist.

      Siinkohal peaks seletama, et tööpataljonis tegid sõdurid tööd ja said selle eest ka palka. Palgast arvati maha riietus, söök ja jook. Mõne laiskvorstiga juhtus nii, et teenistusaja lõppemisel, pärast kõiki mahaarvestusi jäi ta võlglaseks. Kuid koju ei lastud enne, kui võlg tasutud. Paljud tegid veel pärast kahe aasta lõppemist paar kuud linnas juhutöid, et lõpuks koju pääseda. Tavaliselt siiski pataljoni normeerija kantis nõrgematelt ja kohusetundlikumatelt töötunnid ja töötasu tugevamatele üle ja need said rahus koju minna, kuigi olid kogu aeg logelenud. Eks nii juhtus ka minu jaoülemaga. Tööd ei teinud ta kunagi, koju läks aga nagu õige mees, mingi rahasumma arve peal. Minulegi laekus kaks kuud pärast kojujõudmist Nõukogude armee poolt 186 rubla, mis oli tolle aja kohta päris suur summa. Ametlik kinomehaaniku palk oli 40 rubla kuus, kuid isegi sellest jäi midagi üle. See seik näitab, et ehitustöö efektiivsus oli väga nõrk, kui paljud siiski võlglaseks jäid, nende sissetulek oli järelikult väiksem kui minul. Muidugi olid paljud võlglased kunstlikult tekitatud, nagu ma eespool kirjeldasin.

      Imanalijevile, nagu ka teistele seerudele, meeldis sorida mööda meie kappe. Kahe sõduri peale oli ette nähtud öökapp, „tumbotška”. Seal võis hoida isiklikke hügieenitarbeid, kirjapaberit, ümbrikke. Mis vähegi meeldis, võeti lihtsalt ära. Eriti meeldisid seerudele Eestist saadetud kirevate kirjadega hambapastatuubid ja kirjaümbrikud. Paljudel oli teiste sotsmaade või isegi lääneriikide poolt toodetud hambapasta. See konfiskeeriti, mõnikord tuues põhjenduseks ladina tähtedega kirjutatud kirjad.

      Vene sõjaväes pidi kõik olema venekeelne, kõikidele arusaadav. Kui eestlased teinekord omavahel vestlesid, käratas nagu maa alt välja ilmunud seeru: „Räägime vene keeles.” Niisiis oli esialgu keelatud isegi eesti keeles rääkimine, samal ajal kui teised rahvused said oma keeles vadistada. Hiljem avastasin, et Imanalijevile kandis keelt üks tema rahvuskaaslane, kasahh Ašimov, pisikene punnis silmadega mehikene, kellel oli mingi tervisehäire kurgus, öösel ta kähises ja rögises, laskmata teistel magada. Isegi surmväsinud ärkasid tema öise korina ja norskamise peale üles. Nähes eestlasi omavahel СКАЧАТЬ