Teotahtelised poisid. Jüri Parijõgi

Чтение книги онлайн.

      „Auh!”

      „Nüüd ütles ta kindlasti oma nime!” oli Toomas asjas kindel. „Kahju aga, et ei oska koera keelt. No küll on ometi kahju!”

      „Sedasi sa küll ta nime kätte ei saa,” jäin ka mina isa nõusse ja hakkasin omakorda kõrte nimedega peale:

      „Pontu! Kaaru! Sulli!..”

      Ei midagi, koer maigutas aina suud ja heitis jälle maha. Katsusime siis kõik kolmekesi igasuguseid nimesid meelde tuletada, kuid ei sattunud selle õige peale. Kui õige kärsitult ja kõvasti hüüdsime, haukus koer vastu, kuid niipalju me kindlasti koera tundsime, et ta õige nime peale hoopis teisiti vastab.

      Viimaks arvas Toomas:

      „Mine tea, missugune saksik nimi tal võib olla, kas saame üldse kunagi selle kätte.”

      „Tuleb mõtelda uus nimi… tuleb talle hoopis uus nimi panna,” õpetas isa.

      „Kas see uus nimi talle aga külge jääb?” kahtlesin mina. „Kas võtab omaks, kui tal kord juba nimi on?”

      „Eks näe, mis saab,” tegi isa jutule lõpu. „Nüüd vaja magama minna.”

      „Imelik küll, seda juttu näis ka koer mõistvat, tõusis üles, läks ukse juurde, kaapis esimese käpaga ust ja haukus kaks sõna.

      „Näe, kuidas ta inimese keelt oskab – kohe sai aru. No küll on ometi kahju, et meie tema keelt ei oska,” kahetses Toomas ja avas koerale ukse.

      „Pole viga,” lohutas isa, „küllap saame pikapeale ka õige nime kätte. Nüüd, poisid, seadke vana Pontu kuut korda, kus ta hakkab magama. Sina, Jaan, puhasta kuut ära, too leest tuhka, siis ei sigine kirpe. Toomas toob rehe alt õlgi. Tehke talle hea ase, siis jääb siia püsima… kui peremeest ei leidu.”

      Meie tegime kõik nii, nagu isa õpetas. Koer jooksis ümber hoonete mõne tiiru, siis jäigi kuudi ette seisma.

      „Mine nüüd sisse!” käskis Toomas.

      „Küll ta läheb isegi,” arvas isa. „Ei maksa sundida. Kui talle siin ei meeldi, võib kuuri pugeda, värava alt pääseb sisse.”

      Voodis arutasime Toomaga kaua, kuidas koera õiget nime leida. Leppisime viimaks kokku, et paneme uue nime, kui õiget kätte ei saa. Küll ta pikapeale külge jääb, kui ühtelugu seda kuuleb ja vana nime keegi ei ütle. Ka selles leppisime kokku, et koer on mõlema oma ühteviisi, kummagi oma ei ole rohkem. Anna ei tulnud üldse arvesse, tema on tüdruk, ja tüdrukuil ei ole koeri. Olgu rahul oma kanadega ja lambatalledega – need on rohkem naiste asjad.