Teotahtelised poisid. Jüri Parijõgi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ema leidis peaaegu iga päev sadama kaubaaitades teenistust. Ema kinnitas küll igal hommikul kodunt ära minnes, et me Annaga ilusasti koduõues mängiksime. Aga mis mänge sa tüdrukuga mängid, kel on ainult nukud, lapid, tassitükid ja klaasikillud?!

      Vaevalt olime hommikust söönud, kui Ruuti Lembi ja Vahtra Arno tänaval vilega märku andsid, et tule, aeg on minna!

      Ja läksin kah, sellest hoolimata et Anna lubas õhtul emale kaevata, et Rein ei seisa põrmugi kodus – päevad otsa kolab teiste poistega ringi mööda metsi ja mereranda, ei tule teinekord söömagi.

      Ühel päeval – mäletan seda tänagi nii selgesti, nagu oleks see kõik alles eile olnud – oli väga kuum ilm. Olime kogu päeva rannas jännanud, indiaanlaste-mänge mänginud, jooksnud, vilistanud ja veeski solistanud ning ujunud, kui Lembi ja Arno äkki ütlesid, et nad on kõigest tüdinud ja tahavad koju minna. Minul aga hoog alles tõusis. Oli selline hea tunne, nagu peaksin veel mõnd ilusat mängu mängima või midagi tähtsat korda saatma. Oli nii kerge olla, nagu poleks keha olemaski.

      Lõpuks otsustasid teised:

      „Lähme veel veidi ujuma, siis pistame kohe koju.”

      Ujumisega olin ma nõus, aga kojuminekust ei tahtnud kuuldagi. Tahtsin ei tea kui kaua piki randa edasi-tagasi ujuda. Tuul paitas nii pehmelt mu noort keha ja päikesekiired näisid ainult jõudu andvat. Tundsin rõõmu olemisest. Sööstsime vette. Rand oli madal; enne kui sügavasse jõudsid, võisid madalas vees kukerpalli lasta, veesõda pidada või muud vallatust teha.

      Arvasin, et Lembi ja Arno ujuvad jälle Laiale kivile välja või koguni Suurele kivile. Need on kaks kivi kaugel meres, kuhu need kanged ujujad peaaegu iga päev välja ujusid, mida ma alati väikese kadedusega ja südamevaluga jälgisin, sest sinna ujuda ei usaldanud ma iialgi. Kui nad oma saavutuste puhul minu vastu pärast väga üleolevaks läksid, siis ei saanud ma muidu tasakaalu jalule seada, kui hakkasin vilistama ja kutsusin neid võidu viskama. Selles nad minu vastu ei saanud. Siis ei olnud nad enam toredad ja vahekord oli endine.

      Nüüd aga ei olnudki neil tahtmist kaugele ujuda, tegid paar tiiru, pöördusid ümber ja lubasid rannal oodata.

      Mina aga tundsin oma liikmeis sellist jõuküllust, nagu ma kunagi varem polnud tundnud.

      „Ma olen vist äkki väga tugevaks ja osavaks ujujaks saanud,” mõtlesin endamisi ja lõhkusin aga edasi.

      Tundus, nagu ei olekski ma vees, vaid heljuksin mingil ebamäärasel, väga pehmel ja õrnal ainel, mis mind nagu iseenesest peal kannab ja edasi viib.

      „Homme ujun teiste poistega Laiale kivile,” arutasin endamisi, „võib-olla koguni Suurele kivile… Siis olen niisama kange mees kui nemadki, veel kangemgi, sest vilistamises ja kiviviskamises olen neist üle.”

      Jälle lõhkusin kätega laineid ja lõin jalgadega kaasa. Unustasin kõik: ootavad sõbrad rannal, ujumissuuna, aja… Tundsin ainult lõbu olemisest, liikumisest, veepaitusest, sinisest taevavõlvist ja heledast valgusest.

      Kui kaua ma sedaviisi ujusin, ei tea. Mäletan ainult seda, et oli ütlemata hea olla.

      Äkki vaatasin enese ette – Suur kivi oli lähedal, siinsamas. Vaatasin tagasi – Laiast kivist olin möödas ja rand oli kaugel.

      Tohoo, kuhu olen välja ujunud! oli esimene mõte.

      Välkkiirelt pöördusin ümber ja hakkasin kalda poole siblima. Aga nüüd ei olnud enam endist jõudu kätes, vesi ei kandnud mind iseenesest. Tundsin, et muutun äkki järjest raskemaks ega suuda kaua vee peal püsida.

      Kas jaksan veel kaldale tagasi ujuda, käis mõte läbi pea. Samas tundsin, et jõud lõppes täiesti. Tegin veel paar abitut liigutust, siis tundsin, et vesi tungib suhu.

      „Appi!” puristasin läbi vee. „Appi! Upun!”

      Kõik liigutused kaotasid kindluse; tundus, nagu oleksin takerdunud mingeisse nähtamatuisse köidikuisse, mis takistasid õigeid ujumisliigutusi tegemast.

      Kui nüüd veel kramp jalga lööb, vilksatas taas mõte läbi pea. „Appi! Upun!”

      Vaevalt sain seda mõtelda, kui tundsin, et keegi nagu kisuks mu jalga otsast ära ja veel sellise suure jõuga, et tundsin igas liikmes valu.

      See ongi ehk mõni suur kala, kes tahab mu jalga otsast ära hammustada… Või on kramp?

      Need mõtted jooksid sekundi jooksul läbi mu pea. Tegin abituid liigutusi, püüdes vahetevahel jalga ära kiskuda ja karjudes hädiselt appi.

      Siis hakkas kõrvus kohisema, nagu pillihäält ja laulu oli kaugelt kuulda, nagu tuule müha ja kaugete vete kohinat. Selles kohinas kaotasin teadvuse.

      Kui jälle meelemärkusele tulin, oli esimene asi, mida nägin – pea musta habemega. Üks mees, musta habemega mees, kummardus mu kohale, hoidis mu kätest kõvasti kinni ja tegi nendega liigutusi üles ja alla. Lamasin rannaliival, pea tuikas ja kõrvus kohises, kuna mees ikka mu käsi liigutas.

      Veidi aja pärast levis üle ta habetunud näo lai naeratus ja ma kuulsin, kuidas ta ütles:

      „Noh, eluvaim on juba sees… Oli aga tegemist, kartsin, kas saabki enam elulooma.”

      Nüüd tuli mulle kõik meelde: lõbus ujumine, siis Suur kivi ees ja rand kaugel.

      Jah, nüüd oli selge: ma olin uppumas ja see mees päästis mu. Aga kus on jalg? Tõusin istukile ja lõin käega jala pihta – jalg oli alles.

      Siis nägin päikest metsa kohal, teisel pool kaugel taevaserval Tallinna torne. Ühtlasi märkasin ka, et sõpru ei olnud enam siin; olid vist ammu koju läinud. Nüüd tuli mullegi meelde kodu, ema, isa ja õde Anna.

      Ruttu kargasin püsti, haarasin liivalt oma riided kaenlasse ja pistsin kodu poole jooksma, ilma et oleksin musta habemega mehele, kes mu päästis ja ellu äratas, sõnagi lausunud.

      Jooksin, riidemütsakas kaenlas, esimeste majadeni; alles siis märkasin, et olen alasti.

      Peatusin ja panin põõsa taga riided selga. Siis hakkasin kodu poole sammuma, pea maas ja norg südames, justkui kandes oma pea kohal suurt süütegu.

      Kodus oli asi teistel juba teada. Lembi ja Arno olid jooksnud kohe koju teatama. Anna oli hooviväraval vastas ja ütles:

      „Isa oli kole vihane. Ütles, et kui sa oleksid ära uppunud, siis alles oleksid malka saanud.”

      Aga ma ei saanud midagi. Kui tuppa astusin, kiskus ema mu kohe enda kaissu ja nuttis:

      „Tulid ikka eluga tagasi!”

      Isa ütles ainult: „Noh, poiss…” ja jättiski sõnad pooleli.

      Mul ei olnud sellest uppumisohust päeval midagi viga, aga igal õhtul, kui magama heitsin, tuli kogu voodi vett täis ja jalg hakkas krampi kiskuma. Vehkisin kätega ja jalgadega, ise kõvasti appi karjudes läbi une.

      Iga kord tuli ema siis voodist välja ja rahustas mind suhkruveega.

      See öösiti uppumine kestis sügiseni, mil jälle kooli läksin. Siis ei tulnud voodi enam vett täis ega karjunud ma appi.

      Kuid ma ei saanud iialgi teada, kes oli see musta habemega mees, kes mu päästis ja ellu äratas. Ma ei ole teda tänapäevani näinud, ma ei tea ka СКАЧАТЬ