Depeche Mode: kultusbändi lugu. Simon Spence

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ esineda (samas koolis õppis hiljem Vince Clarke). Silkenit kogunes kuulama üle 1500 inimese, paljud kuulasid kõnet valjuhäälditest, seistes kooliesisel mänguväljakul. Silken kutsus inimesi üles tundma ühiskondlikku vastutust Ida- ja Lääne-Hami elanike ees, nende endi „suguseltsi” ees, kelle kodud on rusudeks pommitatud ja 20 000 inimest on ootejärjekorras, et endale uus elupaik saada.

      Ta tundis kaasa neile, kes olid oma kodud „suuri ohverdusi” tehes aastate jooksul üles ehitanud ja soovisid oma elupäevade lõpuni seal „rahus ja vaikuses” elada. Silken kinnitas, et tema eesmärk on ehitada, mitte lõhkuda. Tal ei olnud mingit kavatsust lammutada (suures mahus) juba olemasolevaid hooneid, vaid tegi ettepaneku ehitada uue linna süda Pitsea ja Laindoni vahele jäävale tühjale alale.

      „Basildonist saab linn, mida inimesed kõikjalt maailmast külastama tulevad,” ennustas Silken. „Sellest saab koht, kus kõik ühiskonnaklassid võrdseina ja sundimatult läbi käivad ja koos ühiseid kultuuri- ja vaba aja asutusi külastavad. Me ei tee Basildonist inetut ja räpast kivilinna, nagu seda on paljud teised moodsad linnad. Sellest tuleb täpselt selline paik, mida inimesed väärivad – parim võimalik linn, mida kaasaegsed teadmised, majandus, teadus ja tsivilisatsioon luua võimaldavad.”

      Nii Silkeni kõne kui ka päev olid ajaloolised; see oli Basildoni uuslinna tegelik sünnipäev. Ehitusmäärus jõustus 1949. aasta 4. jaanuaril ehk veidi vähem kui kuus kuud pärast uuslinnade loomisplaani mainimist komisjonis. Ükski teine uuslinn ei hakanud kerkima nii kiiresti.

      Depeche Mode’i lugu saabki alguse sellest hetkest. Nende sügavaimad juured on seal, kuhu tulevikulinn ehitati, nad võrsusid just sellest üdini romantilisest kunagisest põllumaast, mida katsid sarad, sood ja võsad. Laindonit ja Pitsea’d peetakse tänapäevani Basildoni linnaosadeks. Vince, Martin ja Andy sündisid ja kasvasid Laindonis, Dave nimetas oma koduks Pitsea’d.

      Maale kolinud koknisid, kes olid enda kodud kõigest kättejuhtuvast ja mudaste teede äärest leitud materjalist kokku klopsinud, peeti lindpriideks ja idealistideks. Nende ligadi-logadi elustiil, higi ja visadus ning tugev kogukonnavaim muutis paiga Inglismaa Mississippiks. Kui seda mõtet edasi arendada, võib Vince Clarki nimetada inglise Robert Johnsoniks ja Martin Gore’i inglise Bo Diddleyks.

      Võib-olla ei olegi see pelgalt juhus, et Depeche Mode’i algusaastate looming räägib sarnast keelt sotsiaalselt ja majanduslikult ühiskonnast kõrvale jäänud bluusipioneeridega, väljendades samasugust võõrandumise tunnet ja religioosset intensiivsust. Kas nad lõid tahtmatult esimese originaalse Briti bluusi? Kindlasti. Depeche Mode oli esimene Briti bänd, mis sai populaarseks, ilma et nende muusikas oleks ameerika bluusi mõjutusi. Basildoni bluus oli moodne bluus, see sündis metsikust pärandist ja tohutust lõhest, mis valitses uuslinna puudutavate unistuste ja lootuste ning õudusunenägu meenutava reaalsuse vahel, kui Basildonist sai Chavlandi pealinn.

      Mitmes mõttes suudame selle lõhega samastuda ja ilmselt on see üks paljudest põhjustest, miks miljonid inimesed Depeche Mode’i armastavad. See on meie ajastu lugu: Basildon pidi olema tulevik, see oli sotsialistlik unelm ja ideaal, mille lämmatas ameerikaliku tarbimismentaliteedi hall betoonfassaad.

      Peter Lucas räägib oma raamatus samuti Basildoni bluusist, aga tema seostab seda sellega, kuidas noored emad asusid 1950-ndate alguses lootusrikkalt uude linna elama, kuid leidsid, et nende uus kodu on kõle ja masendav. Just nende naiste pojad valasid uue maailma tohutu tühimiku muusikasse. Vince’ist, Martinist, Fletchist ja Dave’ist said tuleviku teejuhid, modernse metropoli sõnumitoojad. Neis oli täpselt nii palju tõelist jumalat, et need tunded lugudesse kirjutada. Ostukeskused, televiisor, betoon ja plastmass ei jõudnud nende vaimu lämmatada. Nende hingest tulev muusika oli uutmoodi hingetu, nende bluusis oli uutmoodi kurbust ja mõnes mõttes ka lunastust.

      Basildon oli sotsiaalne eksperiment, hüpe tundmatusse. See ei olnud lihtsalt uus linn, vaid kätkes endas ka uut eluviisi. Linna käekäigu eest vastutas seitsmeliikmeline arenduskorporatsiooni juhatus, mille eesotsas istus Briti arhitektide kuningliku instituudi president söör Lancelot Keay. Seitsmest juhatuse liikmest oli kohalik ainult üks mees. Juba komisjoni loomisel otsustati, et peakorter peaks uuslinna territooriumist eemal asuma ja see tehtigi kättesaamatusse kaugusesse – Bowers Giffordisse. Avalikele debattidele ja konsultatsioonidele energiat ei kulutatud. arenduskorporatsioon oli äärmiselt autoritaarne üksus, mille iga sammu kontrollis valitsus.

      Arenguplaanis nimetas söör Lancelot projekti „julgeks sotsiaalseks eksperimendiks” ja väitis, et „sellest saavad kasu tuhanded kitsastes oludes elavad inimesed ja nad pääsevad üüratutest kulutustest, mida nad tööle ja koju sõitmiseks teevad”.

      „Suure plaaniga” pandi paika Basildoni areng järgmiseks 35 aastaks. Tegemist oli muljet avaldavalt suurejoonelise ehitusprojektiga. Dokumendis oli kirjas, et Basildon rajatakse kõikidest ülejäänud uuslinnadest kõige suuremale alale ja ka selle elanike arv on suurim: 83 700.

      Kokku pidi Basildon katma rohkem kui 3100 hektarit, idast läände pidi tulevane linn olema kümme kilomeetrit pikk ja põhjast lõunasse viis kilomeetrit pikk. Enne ehitustööde algust paiknes umbes 1720 hektaril hajaasustus ja 1400 hektaril „kõikuva väärtusega” põllumaa. Üheks probleemiks, mida „Suures plaanis” toonitati, oli asjaolu, et maa ja hooned kuulusid peaaegu 30 000 erinevale omanikule. 8550 majapidamisest oli kanalisatsiooniga ühendatud vaid paar tuhat. Elumajadest vastas 1936. aastal vastu võetud Eluasemeseaduse nõuetele vaid 3000. Ehitada tuli 126 kilomeetrit uusi sõiduteid.

      „Suures plaanis” oli otsustatud ka linna põhiplaan ja linna elutähtsaimaks osaks pidi saama südalinn. Kui Basildoni linn tahtis majanduslikult edukaks saada, tuli keskenduda linnaelule. Komisjon teatas, et kui südalinn rajada täpselt piirkonna keskele, „võib see olla lahendus, kuidas teineteisest pea kuue kilomeetri kaugusel asetsevat Laindonit ja Pitsea’d kokku sulandada”. Linna plaaniti rajada ka kaks tööstuslinnakut, kuhu jõudmiseks ei kuluks bussi või jalgrattaga üle 15 minuti ja mis pakuksid tööd 16 000 inimesele.

      Eluasemed pidid paiknema üheksas linnajaos. Selleks taheti rajada kolm täiesti uut elurajooni ja ülejäänud kuus kavatseti ehitada juba asustatud piirkondadesse, milleks olid Laindon, Lee Chapel, Langdon Hills, Vange, Basildon ja Pitsea. Nendesse linnaosadesse kavatseti ehitada 15 suurt elumajade kvartalit koos koolide, kaupluste ja mänguväljakutega. Kõik algkoolid pidid asuma kodudele piisavalt lähedal, et lapsed jõuaks kooli jalgsi ja ohutult.

      Veel plaaniti linna rajada neli kaupluste, äri- ja teeninduspiirkonda, mis pidid pakkuma tööd vähemalt 20 000 inimesele. Kolm neist pidid asuma Laindoni, Pitsea ja Basildoni rongijaamade vahetus läheduses, neljas Laindoni põhjaosas ja see oli mõeldud rohkem esmatarbekaupade jaoks. Detailplaneeringud koostati ka administratsiooni-, kommerts-, kultuuri- ja vaba aja hoonete tarvis. Sotsiaalasutuste ehitamiseks ei olnud valitsus mingeid garantiisid veel andnud ja komisjonil tuli selleks alles nõusolekut ja luba paluda.

      Veel plaaniti ehitada parkimisplats 2000 auto jaoks, mis oli teiste linnadega võrreldes palju suurem, aga ikkagi ebaadekvaatne otsus, kuna järgmise 15 aasta jooksul kasvas autode arv linnas neljakordseks. Linnaarhitekt söör Patrick Abercrombie arvestas, et linnaelanikest omab tulevikus autot maksimaalselt 16 protsenti. 1966. aastaks oli aga mootorsõiduk juba rohkem kui pooltel linnakodanikel.

      Töösturid ja ettevõtjad ei olnud Basildonist eriti huvitatud, igatahes oli neid oluliselt vähem, kui arenduskorporatsioon soovinud oleks, kuid tööandjate leidmine ei olnud ainus mure. Tööstuslinnakutele mõeldud maa-ala oli varem kasutatud põllumaana, selle ostmine oli lihtne ja hind soodne – kõigest 200 naela 938 hektari eest. Tunduvalt problemaatilisem oli niinimetatud sarade piirkond.

      Inimestele meeldis maaelu, olgugi see primitiivne. Nad ei olnud valmis sellest loobuma ja nad ei tahtnud asuda elama uuslinna kortermajade rajooni. 1951. aasta veebruaris kogunesid Laindoni, Vange’i, Pitsea ja Basildoni elanikud parlamendi alamkoja juurde, et meelt avaldada. СКАЧАТЬ