Depeche Mode: kultusbändi lugu. Simon Spence

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Howardi teooriaid ja ideid olemasolevate linnade laiendamisel ja uute äärelinnade loomisel.

      Howardi pooldajaid oli varem saatnud ka mõningane edu. Näiteks Hampsteadi rohelusse mattuv eeslinn, kus kasvas üles Depeche Mode’i edule tõuke andnud plaadifirma Mute boss Daniel Miller, kujunes tõepoolest paigaks, kus romantikud ja äärmuslased idüllilises harmoonias külg külje kõrval elasid, kuid sõjaaegne eeslinnastumine oli kõike muud kui Aedlinnade liikumise põhimõtted ette olid näinud. Linnad lihtsalt valgusid korrapäratult laiali, ehkki Howardi esialgne linnamudel püüdis just seda vältida. Enne 1938. aasta Rohevöö seaduse jõustumist tekkinud üks viimaseid eeslinnu, mille kasv väljus igasuguse kontrolli alt, oli Dagenham. See oli ühtlasi ka Martin Gore’i sünni- ja kodupaik enne seda, kui tema perekond 1960-ndate alguses Basildoni kolis.

      Umbes 18 000 koduga Dagenham ehitati Londoni maakonnavolikogu algatusel linna idaossa. Selles ei olnud midagi aedlinnalikku. Linnaosas ei pakutud peaaegu mingeid sotsiaalteenuseid, seal puudusid koolid, haiglad ja kauplused. Perekonnad lõigati ühiskonnast ära ja nende liikumine tööle või kooli oli aeganõudev ning kulukas. Dagenhami hakati kutsuma „ebakohaks”.

      Uuslinnade programmi koostajad suhtusid Aedlinnade liikumise kontseptsiooni suurema lugupidamisega. Püüti luua iseseisvaid ja isetoimivaid kogukondi, mille kujundamisel võeti eeskujuks 1920-ndatel ja 1930-ndatel moodi läinud modernism. Šveitsi arhitekt Le Corbusier ja tohutu suured, lausa elajalikud betoonkonstruktsioonid mängivad uute linnade arhitektuuris ja filosoofias olulist rolli. Le Corbusier nägi modernismi selle kõige äärmuslikumal kujul – tema jaoks tähendas see vähemalt kolme miljoni elanikuga linna, mis on ehitatud ülisuurtest betoonblokkidest ja mida liigendavad kiirteed, sirgjoonelised pargid ning haljasalad. Tema kuulsad sõnad on, et maja on elamiseks mõeldud masin.

      Valitsuse jaoks oli kõige olulisem küsimus hind ja modernistlik liikumine pooldas ridaelamute ja kortermajade ehitamist betoonpaneelidest, mille masstootmine oli odav. Majad pidid olema tohutud konstruktsioonid, mis on omakorda osadeks jaotatud. Tänavaid, elumaju ja terveid linnaosi sai ehitada ühekorraga masstootmise tähe all. Niimoodi projekteeriti ja ehitati ka enamik Basildoni linnajagudest.

      Stevenage’is kestis avalik debatt kolm aastat, enne kui apellatsioonikohus ja lordide koda leidsid, et uuslinnade rajamine esindab rahvuslikke huve. Esimene elurajoon ehitati sinna siiski alles 1956. aastal. Basildoni ehitamine käis selleks ajaks juba täie hooga. Püsti oli pandud üle 2500 uue elumaja ja elanike arv oli peaaegu 10 000.

      Laindoni ja Pitsea vahele jääv peaaegu 3300-hektarilisel maalapil asuv Basildon oli koht, kus algas tulevik. Seda plaaniti küll ehitama hakata uuslinnadest eelviimasena, aga tegelikult oli see esimene Londoni satelliitlinn, kus ehitustööd lahti läksid.

      Kogu Basildoni piirkond kuulus väikese Billericay linna haldusalasse. Linnavalitsuse juhtkond oli erinevalt Stevenage’i linnavolikogust väga huvitatud, et uuslinn otse nende õuele kerkiks. Billericay haldusalas elas 42 500 inimest ja neist 25 000 elas Laindonis ja Pitsea’s, kus suurel osal kodudest puudus kanalisatsioon, elekter ja veevärk. Elanikele elementaarsete mugavuste tagamine ja teede rajamine oli täielikult Billericay linnavalitsuse õlul.

      Billericay linnapea Alma Hatt tegi väsimatult ergutustööd, et Basildoni uuslinna võimalikult ruttu ehitama hakataks. Ta avaldas survet nii Essexi maakonnanõukogule kui ka valitsusele. Linnapea peamine argument oli, et piirkonna ida- ja lääneosa vahel eksisteerisid juba niigi tihedad sidemed, kuna paljud idas asuvad Laindoni ja Pitsea elanikud on pärit piirkonna läände jäävatest küladest. Hatt ei näinud uuslinna ehitamises lahendust ainult Laindoni ja Pitsea probleemidele, see pidi pakkuma ka hulgaliselt uusi töökohti, mille maksutulu omakorda kasvataks linnavalitsuse sissetulekuid.

      Sama mõte vilksas läbi ka Lewis Silkeni kirjas, millega ta andis esialgse nõusoleku uuslinna rajamiseks Basildoni, põhjendades seda sellega, et Ida-Londoni ülerahvastatud ja tööstushoonetesse uppunud piirkonnas elavad inimesed vajavad kiiremas korras uusi elamispindu ja paremaid elamistingimusi. Silkeni kirjast innustust saanud Hatt teatas kohalikus meedias, et Basildonist saab kõige eeskujulikum linn kogu Essexi maakonnas. Hatt läkski ajalukku mehena, kes Basildonile elu andis.

      Silken soovis, et uuslinna nimi ei viitaks Laindonile ega Pitsea’le. Ta ütles, et nende piirkondade raskused oleks kõige parem unustada, kuna need ei olevat just „maailma kõige helgemad paigad”. Laindoni, Pitsea, Langdon Hillsi, Vange’i ja nende vahele jääva tillukese Basildoni küla elanikud seda seisukohta ei jaganud. Neile jäi mulje, et nende arvamusega ei arvestata ja neid tahetakse protsessist lihtsalt välja jätta. Nende jaoks ei olnud see piirkond mingi mõttetu maakate kolgas, mille võib kaardilt lihtsalt ära kustutada, vaid idülliline maakodu. See oli nelja sajandi jooksul inimeste vajadustega kohanenud paik. Kunagi oli see Essexi maakonna osa olnud tüüpiline põllumajanduspiirkond. 1800. aastate lõpus andis talupidamistele saatusliku hoobi Londoni ja rannikul asuva Southendi linna vahele ehitatud raudtee, mis läbis ka Laindonit ja Pitsea’d. Tänu sellele muutus tundmatuseni ka maastik. Talunikud müüsid oma põllumaad kokkuostjatele, kes omakorda need tükkideks jagasid ja kruntidena töölisklassile müüsid. Tavaliselt oli ühe maalapi suurus kõigest 7 hektarit.

      Krunte reklaamiti äärelinnade ajalehtedes ja Londoni rongijaamades. Kuulutused olid sageli eksitavad ja lubadus „veevärk saadaval” tähendas enamasti peaaegu kolme kilomeetri kaugusel asuvat veetoru. Öeldi, et Pitsea on niivõrd tervislik elukeskkond, et seal ei ole arsti ja pole vajagi. Vange’i põhjavesi pidavat ravima rahhiiti, seedehäireid, reumat, kroonilist seljavalu ja närvisüsteemi haiguseid. Erijuhtudel pakuti ostjatele ka tasuta rongisõitu Pitsea’sse ning reisijatele pakuti enne tehingu sõlmimist tasuta lõunat ja klaas šampanjat. Paljud krundiomanikud ei ehitanud oma maalapikesele midagi. Mõned värsked maaomanikud ei saanud pärast tasuta rongisõitu arugi, et nad endale krundi olid soetanud või siis rebisid ostu-müügilepingud puruks ja viskasid koduteel rongiaknast välja.

      Väike hulk Londoni idaosa jõukamal järjel olevaid elanikke hakkas piirkonda siiski emigreeruma ja osa neist ehitas sinna päris korralikud kahekordsed tellistest villad. Teised lõid püsti tagasihoidlikumad puidust ja asbestist maapealsed paradiisid, kuhu perega suviti ja nädalavahetustel Londoni sudu eest õndsalt pakku poeti.

      Enamik maast, kus nüüd asub Basildoni uuslinn, pandi müüki aastatel 1885–1910, aga suurejooneline müügikampaania ei osutunud eriti edukaks. Pakkumine ületas nõudmise mitmekordselt. Kruntide ostubuum sai uuesti hoo sisse alles 1920-ndatel ja 1930-ndatel aastatel. Piirkonda asus elama mitu tuhat uusasunikku, kes saabusid peamiselt Londoni idaosast. Põllumajandusest mitte mõhkugi taipavad inimesed unistasid oma maalapist; nende seas oli räsitud sõjaveterane, äsja pensionile jäänud abielupaare ja noori idealiste – kõik õnnelikud, et Londonist tulema said.

      Talvel muutusid maalapid poriseks õudusunenäoks, aga inimesed elasid selle üle, lohutades end teadmisega vabadusest ja võimalusest elada maal. Paljudes tillukestes sarades, mis olid mõeldud nädalavahetuse pelgupaikadeks, hakati elama aastaringselt. Nende omanikud elatasid end köögiviljakasvatusega või käisid Londonis tööl. Aastatel 1921–1941 kasvas Billericay haldusala rahvastik peaaegu kolmekordseks. Kõige rohkem uusasukaid saabus Laindoni ja Pitsea piirkonda. Kui valmisid Londonit ja Southendi ühendavad liiklusmagistraalid A127 ja A13, mis läbisid ka Vange’i ja Pitsea’d, muutus piirkond sisserändele veelgi avatumaks.

      Laindonisse ja Pitsea’sse hakkasid tekkima kauplused, et teenindada kasvavat elanikkonda. Elu oli endiselt karm ja puudusid kõige elementaarsemad mugavused, aga kogukond oli soe ja kokkuhoidev ning elukeskkond sidus. Teed valgustasid moosipurkidesse asetatud küünlad, majade vahel liikusid voorimehed, kõikjal olid korralikult sissetallatud jalgradade võrgustikud. Inimesed kaevasid ise endale kaevud, kasvatasid ise endale köögivilja, pidasid küülikuid, kanu ja kitsi. Mõte võimalikust sundmüügikäsust, et modernsele uuslinnale ruumi teha, elanikke ei vaimustanud. Kohalik Elanike kaitse ühing nimetas uuslinna „koletiseks”: „Maa kaotamine oleks südantlõhestav hoop neile, kes on СКАЧАТЬ