Pärast surma tehtud testament. Ann Granger

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ said mu pingutused tasutud. Julie Crombie sai kaks tuhat ratsutamisharrastuse kuludeks. Peale selle jättis ta Roryle loomade eest hoolitsemise ja oma lahkele tohtrile doktor Burnettile kummalegi tuhat naela ning pidas väiksemate summadega meeles veel mõnda inimest. Isegi Ernie Berryt ja tema poissi – mõlemaid kahesaja naelaga –, kuigi Ernie osa oleks ta võinud annetada kohe „Kuningapeale”, kuna sinna see lõpuks niikuinii jõudis.”

      Wynne kehitas õlgu. „Kõik muu müüdi heategevusoksjonil maha. Oli tükk tegemist, et kõiki neid asju sorteerida. Aga maja on nüüd tühi ja ootab ostjat. Te näete seda, kui pöörate siit vasakule ja lähete ülesmäge. Aiad tuleb uuesti korda teha, kuid sealt avaneb suurepärane vaade. See on väga armas maja. Ma loodan, et see leiab väärilise ostja.”

      „Ei tea, mis selle eest küsitakse?” Markby pilk oli muutunud aedade mainimisel igatsevaks.

      „Me võime minna ja pilgu peale heita,” lõi Meredith särama. „Homme. Kelle käes võtmed on? Advokaadi? Kinnisvaraagendi?”

      „Mõlema – aga nad on linnas. Kui te soovite vaadata, siis Janine’il on ka võti. Ta käib seal regulaarselt silma peal hoidmas. Ta laenab seda teile, kui ma tulen kaasa ja kostan teie eest.” Wynne naeratas neile rahulolevalt.

      Markby, kes taipas, et huvi aia vastu oli reetnud ta Achilleuse kanna, ohkas. „Hea küll, ega vaatamine paha tee. Võtame Janine’i käest võtme. Aga nüüd on aeg hiline ja me peame koju minema. Suur tänu, Wynne, toreda õhtu eest!”

      neli

      Seda on teinud vaenuline inimene.

Matteus 13:28

      „Selles pole midagi müstilist,” ütles Alan veendunult, kui nad koju jõudsid.

      „Eks me näe. Igatahes pole paha maja üle vaadata.”

      „Maja,” lausus Alan mõtlikult. „Kas Wynne ei rääkinud midagi suurest aiast?”

      „Rohtu kasvanud või midagi taolist. Ma ei usu, et see iga töö peale meister Berry seal suurt midagi tegi. Härra Berry, osav aednik…” Meredith itsitas naerda. „Õnnelikud perekonnad. Pagar härra Bun…”

      „Püha taevas, sa oled tõepoolest liiga palju joonud,” ütles Alan.

      Õhtune tuul sahistas puudes. Puuoks koputas väikesele ärkliaknale ja Meredith võpatas kergelt. Alan magas kui surnu. Kõik see vein, mõtles Meredith uniselt. Mina polnud ainus.

      Ta avas silmad, äkitselt täiesti ärkvel, teadmata isegi, miks. Tal oli natuke halb olla. Kas tõusta üles ja võtta kõhutablett?

      Aken lõgises taas. Väljast kostis krõpsatus, kui oks vastu klaasi peksis. Iga tugevam tuuleiil logistas akent. Meredith lootis, et see ei ennusta vihma. Taas kostis väljast krigin, millel järgnes kolin, otsekui veereksid kivid.

      Aken moodustas pimeduses halli nelinurga. Heli tekitanud oks õõtsus vastu klaasi. Taas mingi krigin. Seda ei põhjustanud oks, see kostis alt maa pealt.

      Küllap mingi ringi uitav loom. Kas uuele jahiretkele läinud Nimrod või isegi rebane? Meredith kaalus mõne hetke mõtet tõusta voodist, minna akna juurde asja uurima, käia vannitoas tabletti võtmas ja tulla tagasi voodisse. Liiga vaevarikas, kui voodis on nii soe ja mõnus.

      „Alan?” sosistas ta.

      Vaikus. Meredith pööras ennast selili. Väljast kostis taas summutatud klõbinat. Mitte ühelegi loomale omast. Kui see pole just siil, mõtles Meredith. Siilid teevad imelikku häält.

      Ta lamas tükk aega ärkvel, sest uni ei tulnud, ja kikitas kõrvu, kuid väljast ei kostnud enam seda tundmatut heli. Aga und ikka ei tulnud. Alani jätkuv rahulik nohin pahandas teda. Kuidas ometi võib ta magada nagu nott?

      Mõnikord aitab uuesti uinuda see, kui tõusta korraks üles, käia ringi ja teha midagi – juua näiteks tass teed. Kummaline mõelda, et mingil osal ööst võib magamine osutuda saatuslikuks. Kolme ja nelja vahel on tund, mil surmal on elule kõige lihtsam ligi pääseda. Meredith oli seda kuskilt lugenud. Kella neljaks hommikul langeb keha temperatuur kõige madalamale ja uni pärsib ajutiselt selle funktsioone. Keha ise ei ole sellest kaitsetust seisukorrast teadlik ega suuda midagi ette võtta…

      Ja kui see rõõmustav mõte sind voodist välja ei aja ega sunni ringi liikuma, siis ei tee seda miski.

      Meredith puges teki alt vaikselt välja, ja kuigi tundmatuid hääli uurida oli juba hilja, piilus ta ikkagi aknast välja. Hakkas koitma, silmapiiril kumas valgus ja kell oli – ta vaatas helendavate numbritega äratuskella Alani öölaual – kakskümmend minutit neli läbi. Kriitiline tund oli möödas ja uus päev alanud.

      Meredith läks vannituppa ja otsis välja tableti. See vaigistas kõhuvalu. Nüüd kerkis üles küsimus: kas keeta teed või mitte. Ta läks tagasi magamistuppa, kus Alan endiselt põõnas. Ainult endale teed keeta oleks liiga tülikas. Meredith puges tagasi voodisse ja tundis, et jalad külmetavad. Voodiriiete äkiline soojus lausa ehmatas neid.

      Üles tõusmine ja ringi tatsamine tuli kasuks. Meredith jäi kohe magama. Ent see oli varahommikune unenägudeaegne uni. Ja Meredith nägi und. Mingeid segaseid seiklusi nagu mingi vana filmi lõpuosa. Ta kihutas vanaaegse lahtise autoga ja Alan istus ta kõrval. Ent kui ta mehe poole vaatas, polnud see üldse Alan, vaid keegi kahvatu näo ja põlevate silmadega vanem võõras naine, peas looriga kübar, nagu daamid neid sajandi alguses autosõidul kandsid. Naine sirutas välja küünisetaolise käe ja haaras roolist kinni.

      „Las ma juhin!” keelitas naine. Loor lehvis ta näo ümber.

      Ent Meredith ei loovutanud rooli. Talle tundus olevat väga tähtis, et looriga naine ei saaks autot juhtida. Sest kui kaassõitja võtaks juhtimise üle, oleks Meredith võimetu ja nad kihutaksid veelgi kiiremini tundmatu ohu suunas.

      „Ei!” hüüdis ta kahvatule naisele. „Ei saa!” Ja ta pingutas metsikult, et võõrast reisijat eemale lükata.

      „Hei!” Alani hääl katkestas unenäo. „Ärka üles!”

      Hommik oli käes. Päike paistis väikesest aknast sisse ja langes heleda triibuna voodile. Meredith tõusis istuli, juuksed sassis, pilk meeletu, mõtted segased. Alan seisis voodi kõrval, hommikumantel seljas ja teekruus käes. Ta ulatas kruusi Meredithile, kes võttis selle tänulikult vastu. „Aitäh!”

      „Sa nägid und,” nentis Alan. „Pomisesid midagi. Olgu see sulle õpetuseks, et sa Wynne’i tulivett nii palju ei pruugiks.”

      „Mul pole midagi viga,” õigustas Meredith ennast. Ta rüüpas teed. „Ma nägin und, midagi vanast autost. Ma kihutasin sellega ja mõtlesin, et sina istud kõrval, kuid ilmnes, et see oli keegi teine. See oli jube.” Ta ajas ennast sirgu. „Kuhu me täna läheme?”

      Voodiserv vajus Alani raskuse all. „Kas sa mõtlesid seda tõsiselt? Et me läheme Olivia maja vaatama? Et võtame Janine’ilt võtme?”

      „Kas ma ütlesin seda?” Meredith kortsutas kulmu. „Õige küll. Me peame paluma Wynne’i, et ta esitleks meid…” Lause katkes väljast kostva kisa tõttu:

      „Aiii! Oi! Ei… oooohh!”

      Kiljumine kostis otse akna alt. See oli vihase ja segaduses naise hääl.

      Tee loksus üle kruusiääre, kui Meredith voodist välja kargas. Alan oli juba akna juures СКАЧАТЬ