Pärast surma tehtud testament. Ann Granger

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ „Ta ei olnud teeskleja tüüp. Ma usun, et nad oleksid jäänud Londonisse, kui nad oleksid olnud niiöelda diskreetsemad. Aga nad ei olnud. Või pigem – Olivia ei olnud. Violet Dawson oleks meelsamini varjanud nende suhet lihtsa sõpruse taha. Violetil oli ka hoopis teistsugune päritolu. Ta oli külavikaari tütar ja rahatu. Enne seda, kui Olivia ja Violet koos elama hakkasid, oli Violet olnud mitmete vanemate daamide „seltsidaam”. Taolise elu puhul ollakse teiste arvamuste suhtes tundlik, teades, et see on oluline. Aga Olivia ei kartnud teiste arvamust. Ja ta ei mõistnud, miks Violet kartis. Olivia oli väga ilus, südi ja rahakas. Ta põlgas kivinenud tavasid, ent ikkagi. Kui tema ja Violet oleksid olnud boheemlastest kunstnikud või radikaalse poliitika ja sotsialistlike ideede kuulutajad, oleks nende käitumine pandud ekstsentrilisuse arvele. Ent Olivia oli lihtsalt üks väga rikas naine, kes ei näinud põhjust, miks ta ei võiks teha seda, mis talle meeldib. Talle ei tulnud pähegi, et ühel päeval võib ta minna liiga kaugele ja keegi solvub sedavõrd, et võtab midagi ette. Ta ei kujutanud ette, et tal tuleb selle eest maksta. Veel vähem seda, et keegi teine peab selle eest maksma. Ta lihtsalt ei taibanud, et keegi võiks sekkuda ta elustiili. Ta eksis. Keegi võis ja tegi seda. Ta polnud arvestanud oma mehevenna Lawrence Smeatoniga.

      Lawrence taunis sügavalt Olivia suhet Violetiga ja nägi selles oma venna Marcuse mälestuse rüvetamist. Ta kiusas neid taga. Olivia oleks asunud võitlusse, kuid õnnetu Violet kannatas kohutavalt ja oli närvivapustuse äärel. Olivia oli sunnitud tunnistama, et neil ei jää üle muud, kui maalt lahkuda. Ma olen kindel, et ta pidas seda eksiili ajutiseks. Ta ei võtnud seda kui kaotust – see on asi, mida Olivia poleks eales tunnistanud –, vaid kui strateegilist manöövrit.”

      „Tundub, et see oli Lawrence’ist väga pahatahtlik,” arvas Meredith.

      Alan vahetas poosi. „Me ei tea, mis motiivid Lawrence’il olid, ega ju? Ta võis arvata, et Olivia käitumine vihjab ta venna seksielule. Me ei tea ju, milline oli Marcuse ja Olivia abielu.”

      „Sa arvad, neil kummagil oli oma orientatsioon?” Wynne noogutas. „Noh, me ei tea seda, nagu sa ütlesid. Aga Lawrence oli armutu ja teised järgisid ta eeskuju. Võõrustajad kustutasid Olivia nime kutsutute nimekirjast. Neist räägiti üsna meeletuid lugusid ja inetuid nalju. Paljud vältisid nendega kohtumist ja käitusid põlastavalt, itsitasid nende üle tagaselja, teades, et Olivia või Violet märkavad seda, ja selles vaimus.”

      Alan küsis ootamatult: „Räägi meile selle poni surmast.”

      Meredith heitis talle pilgu ja surus maha muige.

      „Ponist? Ta mürgitati,” ütles Wynne ja otsekui kinnituseks oma suurepärasele näitlejameisterlikkusele tõusis püsti. „Mul on juhtumisi foto. See tuli mulle just praegu meelde.”

      „Sa oled huvitatud!” ütles Meredith süüdistavalt, niipea kui perenaine oli toast lahkunud. „Sul on veel tuhat küsimust, mida sa kibeled esitama.”

      „Ma olen ju ka ainult inimene,” õigustas Alan ennast. „Ja tõepoolest, on paar asja, mis mind natuke huvitavad. Aga mitte nii hullusti.”

      „Tead,” lausus Meredith tõsise häälega, „ma ei uskunud, et sa oled silmakirjalik. Miks sa ei võiks tunnistada, et oled sama huvitatud kui mina?”

      „Sest ma ei ole! Ja ma ütlen sulle, miks.” Alan naaldus ettepoole ja ta juuksed vajusid laubale. „Sellepärast, et Wynne tahab mind millessegi segada. Ta ei räägi meile seda kõike niisama. Ta arvab, et selles loos on midag viltu. Mitte kauges minevikus, vaid suhteliselt hiljuti. Tal pole asitõendeid, millega minna kohaliku politsei jutule ja seega loodab ta, et ma võtan asja poolametlikult ette.”

      Meredith kortsutas mõtlikult kulmu. „Ei tea, kas vana Lawrence on veel elus?”

      „Kui on, siis on tal aastaid vähemalt kaheksakümmend ja pole põhjust oletada, et ta tunded endise vennanaise vastu võiksid olla muutunud. Ja hobuste mürgitamiseks on ta liiga vana. Ma kinnitan sulle, et mul pole mingit tahtmist sellesse sekkuda.”

      „Max võttis selle…” Wynne’il oli käes foto. „Max Crombie, möödunud aastal, enne kui Julie endale poni sai. Siin ta on. Süütame gaasitule. Õhtud lähevad juba jahedaks.”

      Meredith võttis foto. Sellel oli kena pikkade heledate juustega tüdruk, kes istus unise poni seljas koplis. Taustal kasvas suur puu. Fotole langes kellegi vari. See oli segavalt esiplaanil. Meredith osutas sellele, kui ta foto Markbyle ulatas.

      Markby noogutas. „See pole fotograaf,” ütles ta. „Keegi seisab kõrval. Ilmselt naisterahvas. Paistab, et tal on seelik seljas. Aga varjud teevad mõnikord trikke.”

      „See,” ütles Wynne rahulikult, „on vist Olivia.”

      „Mul on üks küsimus,” ütles Meredith, tegemata välja valusast togimisest abaluude vahele. „Fotode kohta. See, mis oli nekroloogi juures. Sa ütlesid, et temast on ainult üks sõjaaegne pilt. Aga tal pidi olema ka pildiga pass.”

      „Küllap ta hävitas selle – vähemalt ei leitud tema dokumentide hulgast passi. Ja tema passitaotlusest pole mingit jälge.”

      „Ent kõigi nende aastate jooksul Prantsusmaal oleks ta pidanud passi pikendama või uue saama – tõenäoliselt lähimast konsulaarametist,” jätkas Meredith.

      Wynne raputas pead. „Ma pean tunnistama, et ma pole seda asja lähemalt uurinud, ent ta lahkus Prantsusmaalt seitsmekümnendatel. Vaevalt, et vanu dokumente nii kaua hoitakse. Ma mõtlen passitaotlusi.”

      Meredith ohkas. „Ei, ilmselt on need juba aastate eest hävitatud.”

      „See poni,” ütles Markby pisut ärritatult. „Kas me saame selle paganama looma looga ükskord ühele poole?”

      „See juhtus kuumal suveajal,” rääkis Wynne. „Vihma polnud nädalate viisi sadanud ja karjamaad olid paljad. Ma usun, et tavalisel suvel poleks Olivia ponil koplis midagi häda olnud, aga see suvi polnud tavaline. Küllap otsis ta iga rohututti, mis oli vähegi söödav. Õnnetuseks leidis ta ristirohtu. Täpsemalt öeldes Oxfordi ristirohtu. See on rohusööjatele loomadele mürgine. Loomaarst Rory Armitage kutsuti kohale kohe, kui poni haigestus, ent ilmselt teeb ristirohi oma kurja töö ära salaja, ja selleks ajaks, kui sümptomid ilmnevad, on juba hilja. Poni suri. Olivia oli ahastuses. Ta nõudis, et poni maetakse koplisse. See,” vangutas Wynne pead, „oli raske ülesanne. Maa oli kõva kui kivi. Küsige Rorylt. Tema oli ka abistamas.”

      Markby sirutas jalad välja ja heitis Meredithile natuke üleoleva pilgu. „Väga kurb lugu ja ma mõistan, et proua Smeaton oli endast väljas. Ent vaevalt, et see oli kuritahtlik. Poni sõi mürki kogemata.”

      Wynne keerutas suhkrulusikat. „Sa peaksid Roryga rääkima.”

      „Ja mis lugu selle lahtise sussitallaga oli?” küsis Meredith.

      Wynne elavnes. „Ahjaa! Sussid olid vanad ja ühel neist tald lahti. Janine – koduabiline – oli mitu korda Oliviale öelnud, et ta peab uued ostma. Janine on tore tüdruk, kuigi käib kummaliselt riides ja tema poisid… Ei, ma ei jätka seda teemat! Niisiis lõikas Janine ajakirjast välja kupongi, millega saab tellida lambanahast susse, mis Oliviale meeldisid. Ta lasi selle Olivial ära täita ja saatis koos tšekiga minema. Polnud mõtet neid ise ostma minna, kui postimüük ajab asja jutti. See oli umbes kolm nädalat enne Olivia saatuslikku kukkumist. Sellepärast see nii traagiline oligi. Sussid saabusid kohale päev või paar pärast tema surma. Tšekk pidi olema enne seda lunastatud. Postimüügifirmadel läheb kauba väljasaatmisega mõnikord kolm nädalat, eks ole? Advokaat ütles Janine’ile, et ta võib sussid endale jätta. Nii suure varanduse kõrval on paar susse tühiasi. СКАЧАТЬ