Vanad meistrid. Thomas Bernard
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Vanad meistrid - Thomas Bernard страница 18

Название: Vanad meistrid

Автор: Thomas Bernard

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Классическая проза

Серия:

isbn: 9789985329467

isbn:

СКАЧАТЬ absoluutselt seesama, ütles inglane, ütles Reger. Inglane tõusis pingilt üles ja astus Valge habemega mehele päris lähedale ja jäi mõneks ajaks Valge habemega mehe ette seisma. Ma jälgisin inglast ja ühtlasi imetlesin teda, sest ma polnud veel kunagi näinud sellise lausa üleinimliku enesevalitsusega inimest, ütles Reger, ma jälgisin seda Wales’i inglast ja mõtlesin, et ma ise oleksin kaotanud igasuguse enesevalitsuse, nähes sellist koletust, et nimelt Kunstiajaloo Muuseumis ripub karvapealt seesama pilt nagu minu magamistoas mu voodi kohal Wales’is. Ma jälgisin, kuidas inglane läks Valge habemega mehele päris lähedale ja seda vahtis; kuna jälgisin teda ju tagantpoolt, siis ei saanud ma teda muidugi eest näha, ütles Reger mulle, kuid loomulikult teadsin ma ka teda tagantpoolt jälgides, et ta vahtis Valge habemega meest ja tegi seda vähem või rohkem rabatult. Inglane ei pöördunud pikka aega ja kui ta seda tegi, oli ta näost kriitvalge, ütles Reger. Nii kriitvalget nägu olen ma elus harva näha saanud, ütles Reger, üht säärast inglise nägu hoopiski mitte. Enne kui inglane oli püsti tõusnud ja Valge habemega meest vahtima hakanud, oli tal ju see tüüpiline parkunult punane inglasenägu, nüüd oli ta nägu veel üksnes kriitkahvatu, ütles Reger inglase kohta. Raba-tud pole isegi see sobiv sõna, ütles Reger inglase kohta. Irrsigler jälgis kogu aeg seda stseeni, ütles Reger, vaikides seisis Irrsigler selles nurgas, kust läheb tee edasi Veronese piltide juurde, ütles Reger. Inglane istus jälle Bordone saali pingile, kuhu ma olin kogu selleks ajaks istuma jäänud, ja ütles, et see on tõepoolest üks ja sama maal, nimelt see, mis ripub Wales’is tema magamistoas ta voodi kohal, ja see siin Kunstiajaloo Muuseumi seinal Bordone saalis. Ta peatuvat Hotel Imperialis, mida nõbu olevat talle soovitanud, ütles inglane, ütles Reger. Ma vihkan seda luksust, kuid ühtlasi naudin seda, kui mul on selleks tahtmist. Ma peatun ainult parimates hotellides, ütles inglane, ütles Reger, niisiis Viinis endastmõistetavalt Imperialis, nagu Madridis Ritzis, ja kui Taorminas, siis Timeos. Kuid ma lähen väga vastumeelselt reisile, vaid iga paari aasta tagant korra, ja enamasti pole see lõbureis, ütles inglane, ütles Reger. On täiesti selge, et üks neist Tintorettodest on võltsing, ütles inglane siis, ütles Reger, võltsitud on kas see, mis ripub siin Kunstiajaloo Muuseumis, või minu oma, mis ripub Wales’is mu magamistoas voodi kohal. Üks neist kahest peab võltsing olema, ütles inglane ja toetas oma tugeva kere lühidalt Bordone saali pingi seljatoe vastu; aga kohe ajas ta end uuesti sirgu ja ütles, et selles asjas oli mu nõol järelikult siiski õigus. Ma needsin oma nõo ära, sest ma olin ju kindel, et ta on mulle mingit jama ajanud, nagu sel nõol kombeks, et mind aeg-ajalt mingis asjas vihastada või šokeerida; muide, ta on minu lemmiknõbu, kuigi käib mulle eluaeg närvidele ja tegelikult pole midagi väärt. Aga ta on minu lemmiknõbu. Ta on kõigist mu nõbudest see kõige hullem, aga minu lemmiknõbu. Ta nägi õigesti, ütles inglane, tõepoolest, see Tintoretto siin on identne minu omaga Wales’is. Aga on olemas kaks Tintorettot, ütles inglane siis ja nõjatus jälle Bordone saali pingile, et end kohe taas sirgu ajada. Üks kahest on vale, ütles ta, ja muidugi küsin ma endalt, kas vale on minu oma või see siin Kunstiajaloo Muuseumis. Võimalik see ju on, et Kunstiajaloo Muuseumil on võltsing ja minu Tintoretto on ehtne, ning nagu ma tean oma Glasgow-tädi sidemeid, siis on see isegi tõenäoline. Juba varsti pärast seda, kui Tintoretto oli selle Valge habemega mehe maalinud, müüdi see ju Inglismaale, kõigepealt Kenti hertsogi soole, siis minu tädile Glasgow’s. Muuseas, praegune Kenti hertsog on abielus ühe austerlannaga, nagu te ju teate, ütles inglane mulle äkki, ütles Reger, lühidaks kõrvalepõikeks, et kohe seejärel öelda, et kindlasti on see siinne Tintoretto, niisiis see Valge habemega mees Kunstiajaloo Muuseumis võltsing. Suurepärane võltsing, ütles inglane siis. Ma saan väga varsti jälile, milline Tintoretto Valge habemega mees on ehtne ja milline võltsitud, ütles inglane, ütles Reger, ja siis, et on ka täiesti võimalik, et mõlemad Valge habemega mehed on ehtsad, nii et Tintorettolt ja ehtsad. Vaid nii suurel kunstnikul nagu Tintorettol, ütles inglane, ütles Reger, võis tõepoolest õnnestuda maalida teine maal mitte ainult täielikult võrdse, vaid täielikult sellesamana. See oleks siis ikkagi sensatsioon, ütles inglane, ütles Reger, ja läks Bordone saalist minema. Ainult napi Good bye ütles ta mulle hüvastijätuks, sama Good bye’ga jättis hüvasti veel ka Irrsigeleriga, kes oli kogu stseeni tunnistajaks, ütles Reger mulle. Ma ei tea, kuidas asi lõppes, ütles Reger, ma ei hoolinud sellest enam. Igatahes oli inglane see, ütles Reger, kes istus ükskord Bordone saali pingil, kui mina Bordone saali astusin. Ei keegi teine. Reger kujutab Bordone saali pinki üle kolmekümne aasta ette, väites, et ei suuda mõtelda korralikult, tähendab, oma peale vastavalt, kui ei istu Bordone saali pingil. Ambassadoris on mul väga head mõtted, ütleb Reger mõnikord ikka ja jälle, aga Bordone saali pingil Kunstiajaloo Muuseumis on mul paremad, kahtlemata alati parimad mõtted; kui Ambassadoris saab niinimetatud filosoofiline mõtlemine vaevalt hoo sisse, siis Bordone saali pingil on see endastmõistetav. Ambassadoris mõtlen ma nii nagu iga teinegi, igapäevaseid ja igapäevaselt vajalikke asju, kuid Bordone saali pingil mõtlen ma ikka rohkem seda ebatavalist ja erakordset. Näiteks polevat tal Ambassadoris võimalik seletada Tormisonaati sama keskendunud viisil nagu Bordone saali pingil, ja Ambassadoris olevat tal täiesti võimatu pidada selline ettekanne nagu fuugakunstist kõigis selle sügavustes ning kõigis selle eripärades ja kummalisustes, selleks puudub Ambassadoris igasugune eeldus, ütles Reger. Bordone saali pingil olevat tal võimalik kätte saada ja järgida isegi kõige komplitseeritumaid mõtteid ning need lõpuks huvitavaks tulemuseks kokku võtta, Amabassadoris mitte. Aga muidugi on Ambassadoril terve rida eeliseid, mis Kunstiajaloo Muuseumil puuduvad, ütles Reger, kui jätta täiesti kõrvale see, et ma olen iga kord vaimustuses Ambassadori tualetist, sellest peale, kui see tualett hiljuti renoveeriti, sest teate, Viinis, kus ju tõepoolest kõik tualetid on nii käest lastud nagu ei üheski teises Euroopa suuremas linnas, on midagi haruldast, kui sa leiad tualeti, milles sul magu pahupidi ei pööra ja milles sa ei pea kogu see aeg, mil sa seal viibid, tingimata silmi ja nina kinni hoidma; kokkuvõttes on Viini tualetid skandaal, isegi seal Balkani alaosas ei leia te ainustki nii käest lastud tualetti, ütles Reger. Viinis pole tualetikultuuri, ütles ta, Viin on üksainumas tualetiskandaal, isegi linna kuulsaimates hotellides asuvad skandaalsed tualetid, kõige hullemaid käimlaid leiate Viinist, nii hulle nagu ei üheski teises linnas; kui te peate vett viskama, siis saate alles imet näha, ütles ta. Viin on päris pealiskaudselt kuulus oma ooperi poolest, kuid tegelikult kardetud ja jälestatud skandaalsete tualettide pärast. Viinlastel, koguni austerlastel ühtekokku pole tualetikultuuri, mitte kusagil maailmas ei leia te nii määrdunud ja haisvaid käimlaid, ütles Reger. Kui peab Viinis käimlasse minema, on see enamasti katastroof; kui sa just akrobaat ei ole, siis määrid end neis ära ja hais on nii kõva, et jääb sageli nädalateks riietele külge. Üldse, ütles Reger, on viinlased räpased, pole ühtki Euroopa suurlinna, mis oleks räpasem, nagu on ju ka teada, et kõige räpasemad korterid Euroopas on Viini korterid, Viini korterid on veel palju räpasemad kui Viini tualetid. Viinlased ütlevad alalõpmata, et Balkanil on nii räpane, kõikjal kuulete seda juttu, kuid Viinis on veel sada korda räpasem kui Balkanil, ütles Reger. Kui astute mõne viinlasega tema korterisse, ütleb teil enamasti selle räpasuse tõttu mõistus üles. Muidugi on erandeid, kuid reegliks on siiski, et Viini korterid on kõige räpasemad korterid maailmas. Ikka mõtlen ma, et mida mõtlevad küll välismaalased, kui nad peavad Viinis tualetti minema, mida mõtlevad need inimesed, kes on ju harjunud puhaste tualettidega, kui nad peavad minema neisse kogu Euroopa kõige räpasematesse tualettidesse. Inimesed lähevad vaid kähku vett laskma ja tulevad tagasi, täis õudust nii suure mustuse ees pissuaaris. Igal pool see lehk ka kõigis avalikes käimlates, ükspuha, kas lähete käimlasse vaksalites või kui teid ajab sinna metroos – ja te peate üles otsima ühe Euroopa räpaseimatest käimlatest. Samuti ja ennekõike Viini kohvikutes on tualetid nii räpased, et vastik hakkab, ütles Reger. Ühelt poolt see suurushull gigantne kookide kultus, teiselt poolt need kohutavalt räpased tualetid, ütles ta. Paljudes neis tualettides tundub, nagu poleks neid juba aastaid koristatud. Ühelt poolt kaitsevad kohvikuomanikud oma kooke vähimagi tõmbetuule eest, mis muidugi tuleb kookidele kasuks, aga teiselt poolt ei omista nad vähimatki väärtust puhtusele oma käimlates. Häda, ütles Reger, kui ükskord tuleb enne kookide söömisega alguse tegemist tualetti minna mõnes neist suurelt jaolt ju õige kuulsatest kohvikutest – tualetist välja tulles kaob põhjalikult isu süüa kas või suutäitki pakutud või koguni juba serveeritud СКАЧАТЬ