niinimetatud silmapilksesse südamerabandusse, olgu teil teada, sellal kui ema seadis teisel korrusel kõike korda mu isa sünnipäevapeoks, jooksis teisel korrusel ringi, et ainult mitte ühtki sünnipäevapeoviga teha, jooksis ringi kõikvõimalike taldrikute ja klaaside ja laudlinade ja küpsetistega ning ajas minu ja mu õe peaaegu hulluks oma sünnipäevapeo ettevalmistustega, millest ta oli juba varahommikust peale segane; kohe pärast seda, kui isa oli majast lahkunud, oli ema kõikvõimaliku hüsteeria saatel alustanud oma sünnipäevamäratsemisega, mis oli ju meile juba tuttav, kihutades mind ja mu õde trepist üles ja trepist alla ja keldrisse ja erinevatesse panipaikadesse sisse ja välja ja taas tagasi, lakkamatult mõeldes sellele, et mitte ühtki viga teha, nii et ta kihutas mind ja mu õde läbi kogu majapidamise siia-sinna neis sünnipäevapeo ettevalmistustes, ja ma mõtlesin kogu aeg, mäletan seda päris täpselt, et kas see on nüüd meie isa viiekümne kaheksas või viiekümne üheksas sünnipäev; kogu aeg jooksin ma majas ringi ja läbi kõigi meie tubade ja mõtlesin, et on see nüüd viiekümne kaheksas või viiekümne üheksas või koguni kuuekümnes, mida see aga siiski ei olnud, see oli minu isa viiekümne üheksas sünnipäev, ütles Reger. Minu ülesandeks oli kõik aknad lahti teha ja värsket õhku sisse lasta. Juba tookord, juba lapsepõlves ja nooruses vihkasin ma tõmbetuult ja meie ema käsul pidin ma kogu aeg kõik aknad lahti tegema ja õhku sisse laskma, ütles Reger, nii et ikka tuli mul teha midagi, mida ma vihkasin, ja ma ei vihanud midagi rohkem kui kõigist akendest värsket õhku majja lasta, ei midagi rohkemat kui igast küljest majja sisse uhkavat tõmbetuult, ütles Reger, aga loomulikult ei saanud ma midagi vanemate käsu vastu, ma viisin kõik vanemate käsud alati punktipealt täide, ma poleks iialgi tihanud mõnda vanemate käsku täitmata jätta, ükskõik, kas oli tegu ema või isa käsuga, ma täitsin automaatselt ja punktipealt iga vanemate käsu, ütles Reger, sest ma tahtsin pääseda vanemliku karistuse käest, ja vanemlik karistus oli ikka see õudne, see julm, ma kartsin vanemlikku piinamist ja nii täitsin ma loomulikult alati ja punktipealt kõik vanemate käsud, ütles ta, ükspuha, mis käsk see oli, olgu see minu meelest ka kõige mõttetum käsk, järelikult seegi, et ma tegin meie isa sünnipäeval kõik aknad lahti ja lasin tõmbetuulel majja sisse lõõtsuda, oli endastmõistetav. Ema pidas kõiki meie sünnipäevi, polnud ainsatki sünnipäeva, mida poleks peetud, ma vihkasin neid sünnipäevapidusid, nagu võite arvata, nagu ma vihkan kõike pidulikku, ma vihkan kõike pidulikku tänaseni, mulle pole miski vastikum kui pidutsemine ja pühitsemine, ma olen pidustustevihkaja, ütles ta, lapsest peale vihkasin ma igasugust pidutsemist ja pühitsemist ja ennekõike vihkasin ma sünnipäevapidu, ükspuha, mis sünnipäev see oli, ja kõige rohkem vihkasin ma seda, kui peeti vanemate sünnipäeva; kuidas võib inimene oma sünnipäeva pidada, mõtlesin ma ikka, kui ometi pole ju muud kui õnnetus üldse ilmas olemas olla, jah, mõtlesin ma ikka, kui inimesed viiksid sisse mälestushetke oma sünnipäeval, nii-öelda mälestustunni sellest kuriteost, mida nende sigitajaid nende kallal toime panid, sellest saaksin ma aru, kuid ometi mitte mingist pidupäevast, ütles ta. Ja meie isa sünnipäevi pühitseti kõige vastikuma toredusega, alati olid külla kutsutud kõikvõimalikud inimesed, keda ma vihkasin, ning söödi ja joodi palju, ja kõige jäledamad olid muidugi toostid, mida öeldi pühitsetule, ja kingitused, mida pühitsetule tehti. Pole ju midagi võltsimat kui need sünnipäevapeod, mida inimesed peavad, pole midagi vastikumat sünnipäevavalskusest ja sünnipäevateesklusest, ütles ta. See oli tõepoolest minu isa viiekümne üheksas sünnipäev, mil suri mu õde, ütles Reger. Mina seisin teisel korrusel ühes nurgas ja jälgisin ennast külma tõmbetuule eest kaitsta püüdes ema, kuidas ta jooksis sünnipäevahüsteerilise kiiruga läbi kõigi tubade, kord viies mõnda vaasi ühest toast teise, kord suhkrutoosi ühelt laualt teisele, ühe laudlina sinna, teise laudlina tänna, ühe raamatu sinna, teise raamatu tänna, üks lillekimp sinna, teine tänna, kui ma järsku kuulsin altpoolt, esimeselt korruselt, tuhmi mütsatust, ütles Reger. Ema oli seisma jäänud, sest temagi oli alt tuhmi mütsatust kuulnud. Ühtäkki, olles kuulnud seda tuhmi mütsatust, jäi ema paigale seisma ja ta nägu läks kahvatuks, ütles Reger. Oli juhtunud midagi hirmsat, see oli samal hetkel selge nii mulle kui emale. Ma läksin teiselt korruselt alla esikusse ja leidsin õe surnult esikus lebamas. Jajah, ütles Reger, silmapilkne südamerabandus on kadestusväärne surm. Tabaks meid ennast kord silmapilkne südamerabandus, oleks see meie suurim õnn, ütles ta. Me soovime kiiret valutut surma ja teatud asjaoludel jõuame pikka, aastaid kestvasse tõbitsemisse, ütles Reger eile, ja siis, et on ju ometi trööstiks, et ta naine ei kannatanud kaua, mitte aastaid, nagu teatud asjaoludel juhtub, ütles ta, vaid ainult nädalapäevad. Kuid muidugi pole mingit lohutust inimese kaotusele, kes on sulle eluaeg see lähim olnud. See on ju ka meetod, ütles ta eile, sellal kui ma teda nüüd, niisiis päev hiljem, kõrvalt silmitsesin ja tema taga Irrsiglerit, kes minust väljagi tegemata oli hetkeks Sebastiano saali pilgu heitnud, sellal kui ma niisiis ikka veel Regerit jälgisin, kes silmitses ikka veel Tintoretto Valge habemega meest – see on ju ka meetod, ütles ta, et kõike karikatuuriks teha. Mõnda suurt tähtsat pilti kannatame välja ainult siis, ütles ta, kui oleme selle karikatuuriks teinud, mõnda suurt inimest, mõnda niinimetatud tähtsat isiksust, me ei talu ühte suure inimesena, teist tähtsa isiksusena, ütles ta, me peame neid karikeerima. Pikemat aega mõnda pilti vaadeldes, olgu see kas või kõige tõsisem pilt, peame olema selle karikatuuriks teinud, ütles ta, et seda välja kannatada, niisiis ka vanemad karikatuuriks, karikatuuriks ülemused, kui meil neid on, kogu maailm karikatuuriks, ütles ta. Vaadake pikemat aega Rembrandti autoportreed, ükskõik millist, ajapikku muutub see teile päris kindlasti karikatuuriks ja te pöördute ära. Vaadake pikemat aega oma isa nägu ja see muutub teile karikatuuriks ja te pöörate end temast ära. Lugege Kanti süvenenult ja ikka veel süvenenumalt ning järsku haarab teid naerukramp, ütles ta. Tegelikult on ju iga originaal iseendast võltsing, ütles ta, te saate ju aru, mida ma mõtlen. Muidugi on nähtusi maailmas, looduses, kuidas soovite, mida me ei suuda naeruväärseks teha, aga kunstis võib kõike naeruväärseks teha, iga inimese võib muuta naeruväärseks ja karikatuuriks, kui tahame, kui meil seda vaja on, ütles ta. Kui oleme võimelised naeruväärseks tegema, alati me pole selleks võimelised – siis haarab meid meeleheide ja seejärel kurat, ütles ta. Ükspuha millist kunstiteost saab naeruväärseks teha, ütles ta, see marsib uhkelt kohale ja teie teete ta silmapilk naeruväärseks nagu inimesegi, kelle te peate naeruväärseks tegema, sest te ei saa teisiti. Kuid enamik inimesi on ju naeruväärsed ja enamik kunstiteoseid on ju naeruväärsed, ütles Reger, ning te säästate end naeruväärseks tegemise ja karikatuuri vaevast. Kuid enamik inimesi pole suutelised karikeerima, nad vaatavad kõike kuni lõpuni kohutava tõsidusega, ütles ta, nad ei tule üldse karikatuuri mõttegi peale, ütles ta. Te lähete paavsti audientsile, ütles ta, ning võtate paavsti ja audientsi tõsiselt ja seda terveks eluks; naeruväärne, paavstluse ajalugu on puha karikatuure täis, ütles ta. Muidugi on püha Peetrus suur, ütles ta, kuid ometi naeruväärne. Eks te minge pühasse Peetrusse sisse ning tehke end täiesti vabaks neist sadadest ja tuhandetest ja miljonitest katoliiklikest ajaloovaledest, teil pole üldse vaja kaua oodata ja kogu püha Peetrus muutub teile naeruväärseks. Minge mõnele eraaudientsile ja oodake paavsti; veel enne kohalejõudmist tundub ta teile naeruväärne ja ta ongi ju naeruväärne, kui ta tuleb seal oma valgeks kitšistatud puhtast siidist rüüs. Vaadake kuhu tahes, Vatikanis on kõik naeruväärne, kui olete teinud end vabaks katoliku ajaloovaledest ja katoliku ajaloomentaliteedist, katoliku maailmaajalooidüllikast, ütles Reger. Teate, katoliku paavst istub nagu mingitud trikitav maailmareisinukk oma kuulikindla klaaskupli all, tema ümber mingitud ja trikitavad ülem- ja alamnukud – kui eemaletõukavalt naeruväärne. Rääkige mõne meie viimase hädaldava kuningaga – kui naeruväärne, mõne meie vaimselt piiratud kommunistide juhiga – kui naeruväärne. Minge meie kõnehimulise, kõike oma seniilse riigiisalobaga pihuks ja põrmuks rääkiva liidupresidendi uusaastavastuvõtule ja teil läheb naeruväärsusest süda pahaks. Kaputsiinide hauakamber, keisriloss – millised vastikud naeruväärsused, ütles ta. Minge Malta ordu kirikusse ja vaadake neid ordulasi, kes lasevad seal kirikulampide all mustades Malta ordu rüüdes sillerdada oma valgetel, pseudoaristokraatsetel lollpeadel – te ei tunne seejuures muud peale naeruväärsuse. Minge mõne katoliku kardinali ettekandele, võtke osa mõnest inauguratsioonist ülikoolis – kui naeruväärne. Kuhu iganes me praegu sellel maal ka vaataks, vaatame naeruväärsuse lampkasti, ütles Reger. Igal hommikul
СКАЧАТЬ
