nunnade ja halastajaõdede põlvkonda, ütles ta. Ja tõepoolest on ju ka Bruckner üksnes sentimentaalne ja kitšilik, ei muud peale nürida monumentaalse orkestraalse kõrvapalsami. Noored ja nooremad kirjanikud, kes praegu kirjutavad, kirjutavad suurelt jaolt ainult vaimu- ja mõttelagedat kitši ning arendavad oma raamatutes lausa talumatult pateetilist sentimentaalsust, nii et võib igati mõista, et nendegi juures on Stifter suurmood. Stifter, kes tõi suurde ja kõrgesse kirjandusse vaimu- ja mõttelageda kitši ning kes lõpetas kitšiliku enesetapuga, on nüüd ülimoekas, ütles Reger. Pole sugugi raske mõista, et nüüd, kui sõnad mets ja metsade suremine on nõnda moodi tulnud ning mõiste mets on üldse kõige rohkem kasutatud ja väärkasutatud mõiste, ostetakse nii palju Stifteri Kõrgmetsa nagu ei kunagi varem. Tänapäeval on nii nagu ei iial enne inimeste igatsuseks loodus, ja kuna kõik arvavad, nagu oleks Stifter loodust kirjeldanud, siis jooksevad nad kõik Stifteri poole. Kuid Stifter üldsegi ei kirjeldanud loodust, vaid ainult kitšistas seda. Kogu inimeste lollus ilmneb tõsiasjas, et nad kõik lähevad nüüd sadade tuhandete kaupa palverännakule Stifteri juurde ja laskuvad põlvili iga tema raamatu ette, nagu oleks iga tema raamat mõni altar. Just sellises pseudoentusiasmis on inimkond mulle vastik, ütles Reger, on ta mulle absoluutselt eemaletõukav. Lõppude lõpuks langeb viimaks kõik naeruväärsuse või vähemalt armetuse meelevalda, olgu see nii suur ja tähtis kui tahes, ütles ta. Tõepoolest meenutab Stifter mulle aina Heideggeri, seda naeruväärset natsionaalsotsialistlikku puhvpükstes väikekodanlast. Kui Stifter kitšistas totaalselt ja kõige häbematumal viisil kõrge kirjanduse, siis Heidegger, see Schwarzwaldi filosoof Heidegger, kitšistas filosoofia, Heidegger ja Stifter, kumbki omaette, omal viisil, kitšistasid päästmatult filosoofia ja kirjanduse. Heideggeri, kellel sõjaaegsed ja – järgsed põlvkonnad sabas jooksid ning kelle nad juba eluaegu vastikute ja nüride doktoritöödega üle kuhjasid, näen ma ikka istumas pingil Schwarzwaldi maja ees oma naise kõrval, kes perversses kudumisentusiasmis koob talle lakkamatult talvesokke sellest villast, mille ta on ise omaenda Heideggeri-lammaste seljast püganud. Heideggeri ei suuda ma näha teisiti kui istumas Schwarzwaldi maja pingil, tema kõrval naine, kes teda terve elu täielikult valitses ja kudus talle kõik sokid ja heegeldas ta öömütsid ning küpsetas talle leiva ja õmbles voodilinad ja meisterdas talle isegi sandaalid. Heidegger oli kitšipea, ütles Reger, täpselt nagu Stiftergi, kuid ometi veel palju naeruväärsem kui Stifter, kes oli ju tõepoolest traagiline nähtus erinevalt Heideggerist, kes oli alati üksnes koomiline, niisama väikekodanlik kui Stifter, niisama hävitavalt suurushull, see Eel-Alpide nõdermõtleja, minu meelest just see õige mees saksa filosoofiapudru jaoks. Heideggeri lürpisid nad kõik aastakümnete kaupa hundiisuga nagu ei ühtki teist, ning vitsutasid oma saksa germanisti- ja filosoofikõhu teda täis. Heideggeril polnud mingit vaimupalet, vaid tavaline nägu, ütles Reger, ta oli läbi ja lõhki ebavaimne inimene, ilma igasuguse fantaasiata, ilma igasuguse tundlikkuseta, ürgsaksa filosoofiamäletseja, lakkamatult tiine filosoofialehm, ütles Reger, kes sõi saksa filosoofia rohtu ja poetas seal Schwarzwaldis sellele aastakümnete vältel oma koketseid kooke. Heidegger oli nii-öelda üks filosoofiline abielupetis, ütles Reger, kellel õnnestus terve saksa vaimuteadlaste põlvkond pea peale pöörata. Saksa filosoofiaajaloos on Heidegger tülgastav episood, ütles Reger eile, milles osalesid ja veelgi osalevad kõik teadussakslased. Tänapäeval pole Heideggeri ikka veel päriselt läbi nähtud, Heideggeri-lehm on küll kõhnaks jäänud, kuid Heideggeri-piima lüpstakse ikka veel. Heideggerist tema vildistunud puhvpükstes selle võltsi plokkmaja ees Todtnaubergis on mulle jäänud veel ainult üks paljastusfoto – sellest mõttefilistrist, must Schwarzwaldi kaabu peas, milles aina uuesti seda saksa nõdrameelsust keedeti, ütles Reger. Vanaks jäädes oleme ju kaasa teinud juba väga palju mõrtsukalikke moode – kõik need mõrtsukalikud kunstimoed ja filosoofiamoed ja tarbekaubamoed. Heidegger on hea näide sellest, kuidas kunagi kogu Saksamaad haaranud filosoofiamoest ei jää üle muud kui mõned naeruväärsed fotod ja mõned veel palju naeruväärsemad kirjatööd. Heidegger oli filosoofiline laadapröökal, kes tõi turule ainult varastatud kraami. Kõik Heideggerile kuuluv oli juba pruugitud, ta oli ja on selle järelemõtleja prototüüp, kellel puudus kõik, kuid ka tõesti kõik, et ise mõelda. Heideggeri meetod seisnes selles, et teha võõrad suured mõtted ülima süümejõhkrusega omaenda väikesteks mõteteks, nii see ju on. Heidegger pudistas kõik suure nii väikesteks tükkideks, et see sai saksavõimalikuks, kas mõistate, saksavõimalikuks, ütles Reger. Heidegger on saksa filosoofia väikekodanlane, kes tõmbas saksa filosoofiale pähe oma kitšiliku öömütsi, selle kitšiliku musta öömütsi, mida Heidegger ju alati kandis, igal puhul. Heidegger on sakslaste tuhvli- ja öömütsifilosoof, muud ei midagi. Ma ei tea, ütles Reger eile, aga alati, kui mõtlen Stifterile, mõtlen ma ka Heideggerile ja vastupidi. Pole ju mingi juhus, ütles Reger, et nii Heidegger kui ka Stifter on ikka olnud ja on veel praegugi ennekõike krampis naiste lemmikud, ja nii nagu emalikult hoolitsevad nunnad ja emalikult hoolitsevad halastajaõed söövad Stifterit nii-öelda lemmikroana, nii söövad nad ka Heideggeri. Heidegger on veel praegugi saksa naistemaailma lemmikfilosoof. Heidegger on naistefilosoof, saksa filosoofiaisule eriti hästi maitsev lõunalauafilosoof otse õpetlastepannilt. Kui te satute väikekodanlikku või ka aristokraatlik-väikekodanlikku seltskonda, siis serveeritakse teile väga sageli juba enne eelrooga Heideggeri, te pole veel mantlitki seljast saanud, kui teile pakutakse juba tükikest Heideggeri, te pole veel istetki võtnud, kui majaperenaine on teile Heideggeri juba niiöelda koos šerriga hõbekandikul sisse toonud. Heidegger on ikka hästi keedetud saksa filosoofia, mida võib serveerida igal pool ja igal ajal, ütles Reger, igas majapidamises. Ma ei tea tänapäeval mõnda degradeeritumat filosoofi, ütles Reger. Filosoofia jaoks on ju Heidegger ka eilne päev; kus ta veel kümne aasta eest oli suur mõtleja, seal kummitab ta praeguseks veel nii-öelda pseudointellektuaalsetes majapidamistes ja pseudointellektuaalsetes seltskondades, lisades kogu nende loomulikule valskusele kunstlikugi. Nii nagu Stifter, on ka Heidegger maitsetu, kuid raskusteta seeditav lugemispuding saksa läbilõikehingele. Vaimuga on Heideggeril niisama vähe pistmist kui Stifteril kirjandusega. Uskuge mind, mis filosoofiasse ja kirjandusse puutub, pole nad mõlemad sama hästi kui midagi väärt, kusjuures ma hindan Stifterit siiski kõrgemalt kui Heideggeri, kes on mind alati eemale tõuganud, sest Heideggeri juures on kõik mulle alati vastik olnud, mitte ainult see öömüts peas ja isekootud talvealuspüksid tema enda köetud ahju kohal Todtnaubergis, mitte ainult ta isenikerdatud Schwarzwaldi kepp, vaid ka tema isenikerdatud Schwarzwaldi filosoofia, kõik selle tragikoomilise mehe juures oli mulle alati vastik, lükkas mind alati kõige sügavamalt eemale, kui ma sellele ainult mõtlesingi; mul pruukis ära tunda vaid ridagi Heideggerilt, et olla eemale tõugatud, rääkimata siis veel Heideggeri lugemisest, ütles Reger; ma tajusin Heideggeri ikka šarlatanina, kes on kõike enda ümber ainult ära kasutanud ja peesitab selles ärakasutamises oma pingil Todtnaubergis. Kui ma mõtlen, et koguni üliarukad inimesed Heideggeriga sisse kukkusid ning et isegi üks mu parimaid sõbratare kirjutas Heideggeri kohta dissertatsiooni ja kirjutas selle dissertatsiooni veel tõsimeeli, siis tuleb mulle veel praegu iiveldus peale, ütles Reger. See miski pole põhjuseta on kõige naeruväärsem väide, ütles Reger. Kuid sakslastele imponeerib säherdune kenitlemine, ütles Reger, sakslastel on kenitlemishuvi, see on üks nende silmatorkavamaid omadusi. Ja mis puutub austerlastesse, siis nemad on kõigis neis punktides veel palju hullemad. Ma olen näinud tervet rida fotosid, mille üks ülimalt andekas naisfotograaf tegi Heideggerist, kes nägi ikka välja nagu mõni pensionil olev paksmaost staabiohvitser, ütles Reger, ja ükskord ma näitan neid teile; neil fotodel tõuseb Heidegger oma voodist ja heidab voodisse tagasi, Heidegger magab, ärkab üles, tõmbab aluspüksid jalga, pistab jalad sokkidesse, võtab lonksu mahla, astub oma plokkmajast välja ja vaatab silmapiiri poole, nikerdab oma keppi, paneb mütsi pähe, võtab mütsi peast, hoiab mütsi käes, ajab jalad harki, kergitab pead, langetab pead, paneb oma parema käe naise vasakusse kätte, naine paneb oma vasaku käe Heideggeri paremasse kätte, Heidegger läheb maja ette, läheb maja taha, läheb maja poole, läheb majast eemale, loeb, sööb, helbib suppi, lõikab endale tüki (iseküpsetatud) leivast, lööb lahti (isekirjutatud) raamatu, paneb (isekirjutatud) raamatu kinni, kummardub, sirutab end ja nii edasi, ütles Reger. See ajab oksele. Kui juba neid wagnerlasi ei saa välja kannatada, mis siis veel heideggeriaanidest rääkida, ütles Reger. Aga muidugi ei saa Heideggeri võrrelda Wagneriga, kes oli ju tõepoolest
СКАЧАТЬ
