Minu Albaania. Paradiis ja põrgu.. Helmi Vela

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ teatab naerdes Armir, kellele pakub ilmselt rõõmu minu hirmust lubivalgeks muutunud nägu. „See on Albaania! Siin on teised reeglid! Õpi nendega hakkama saama!”

      Jah, see on Albaania. Igasugused kiiruspiirangud tunduvad siinsetel linna- ja maateedel puuduvat, rääkimata liiklusmärkidest või isegi teepiiretest kõrgetel mägiteedel. Rooli lubatakse siin ilmselt kõiki alaealisi lapsi, nii et on tavaline, kui kümneaastane poisike istub patjade otsas rooli taga ja sõidutab oma ema ja vanaema. Liikluspildi muudavad värvikamaks hobused, nende taga vurisevad isetehtud puuvankrid ning kõikvõimalikud kokkuklopsitud masinad, mis plärtsuvate ja suitsevatena autode vahel logisevad. Lisaks veel hullumeelsed juhid, kes pidevalt ridade vahel sõeluvad ja iga hinnaga üksteisest mööda püüavad suruda.

      „Kas politsei sellise nõelumise eest trahvi ei tee?” küsin üht sellist süstijat märgates Armirilt.

      „Ah, politsei on siin, nagu on. Keegi ei karda neid!” vastab Armir, kes nõelub nüüd ka ise ühest reast teise.

      Ta lisab õpetlikult, et kui ma peaksin kunagi autoroolis politseile vahele jääma, tuleb korravalvurite vastu ülbe olla, ja räägib mehise loo sellest, kuidas albaanlased näitavad neid peatada üritavale politseinikule rusikat ning põrutavad temast otsejoones mööda.

      „Aga nad võivad ju selle peale tulistama hakata?” pärin naiivselt. Eestlasena ei mõista ma, kuidas on võimalik, et korravalvur sellist juhti kinni ei võta ning teda niisuguse käitumise eest vangi ei pane.

      „Nad on laisad,” vastab Armir, „siinne politsei peatab ainult ullikesi ja turiste. Nood on ainsad rumalad, kes annavad neile pistist.”

      Armiri sõnul leiab Albaania politsei rahaküsimiseks igasuguseid utoopilisi põhjuseid.

      „Riigitöölised teenivad siin vähe ja ilma altkäemaksuta on neil võimatu ellu jääda. Riik pole politseile sel suvel kaks kuud palka maksnud,” selgitab ta, ise samal ajal närviliselt rooli kruttides.

      Ka Armiri vend Gezim on lõpetanud Türgi ohvitserikooli, sealjuures lausa kuldmedaliga, ning võiks tänu oma diplomile töötada politseinikuna. Kuna selle elukutsega teenib albaanlane aga ainult sandikopikaid, on ka Gezimil teine töö. Ta õppis Londonis aknaid tegema ning lõi kodumaale naastes oma aknafirma. Armir jäi pärast venna lahkumist veel paariks aastaks Londonisse ning tuli koju tagasi alles nüüd, koos minuga.

      „Aga kuidas inimesed siin siis üldse hakkama saavad?” pärin mõistmatult ning jälgin autoaknast teeäärseid räämas agulimaju, millest parasjagu möödume.

      „Ma ei tea, kuidas nad hakkama saavad!” ohkab Armir. „Meie vennaga igatahes ei saanud ja pidimegi Londonisse põgenema.”

      Ma tahaksin albaanlaste eluolu kohta Armirilt rohkem pärida, aga tunnetan, et ta ei taha sel tundlikul teemal vähemalt praegu pikemalt vestelda.

      Armir teeb järsu pöörde ning peatab auto kumme vilistades väikese toidupoe ees, mille trepi peale on laotatud virnade viisi arbuuse, meloneid ja päikesekollaseid viinamarju. Oleme õnneks eluga kohale jõudnud.

      PÄEVA PÕHISÜNDMUS – POESKÄIK

      Olen jõudnud selleni, et poeskäigust on saanud minu igavate ja venivate päevade põhisündmus – aga seegi ei möödu alati probleemideta.

      Londoni sombustel ja vihmastel talvehommikutel otsisin internetist tihti fotosid Albaania suvest. Silmitsesin pilte päikesest, arbuusipõldudest ja viinamarjadest. Unistasin päevitamisest ja läbipaistvast Aadria merest. Kujutlesin Armiri meie tagahoovis tööd tegemas, kui mina Lotega uksele ilmun ning teda sööma kutsun. Nendes mõnevõrra lapsikutes unistustes suudles Armir mind alati huultele, hoidis kätt õrnalt mu ümber ning me olime õnnelikud nagu mõnes muinasjutus.

      Tegelikkuses suunab Armir jätkuvalt kogu tähelepanu töökoja loomisele ja kuigi ma olen südames lootnud, et ta veedab aega ka minu ja Lotega, nokitseb ta kõik päevad varahommikust õhtuni tööd teha. Eriti segadusse ajavad mind need imelikud närvilised kätevehkimisel mööduvad vaidlused vendadega õhtusöögilauas, teemadel, millest ma midagi aru ei saa.

      Tahaksin vahel minna Tirana kesklinna meelt lahutama, kuid Albaania ühiskonnas pole naisel „lihtsalt niisama” linna peale asja. Isegi siinsed kohvikud pole täidetud kohvitassi juures kudrutavate naistega, vaid meestega, kes istuvad tundide kaupa õlleklaasi taga, klatšivad ja mängivad doominot. Panen kohvikus passivate meeste ühtesid ja samu nägusid tähele oma igapäevasel poeteekonnal ning mõtlen, miks nad küll ei lähe koju oma naise ja laste juurde, vaid löövad päevade kaupa tänavakohvikus aega surnuks.

      Eurooplased peavad albaanlasi moslemiteks, kuid meie pereliikmetest ei käi mošees mitte keegi. Tõsi, albaanlaste tavad ja kombed on islami kultuurist läbi imbunud ning perekondlikes põhimõtetes on palju moslemite tavadele sarnast, kuid albaania naine ei kanna pikka, keha varjavat rüüd ning mees ei pea nelja naist. Ramadaani ajal ei toimu mingit paastu ja sellest ei tehta isegi mitte välja – ainus, mida tähistatakse, on selle lõpp. Süüakse kõike, ka sealiha, ja rohkelt. Islami usust on järele jäänud vaid fragmendid, kuid ometi on albaanlaste käitumises ja suhtumises palju niisugust, mida mina ei mõista.

      Sõbrannadega kohvikus käimine näitab siinses ühiskonnas naise litsakust ja kohalikele naistele on see keelatud. Albaania naised ei käi peaaegu kunagi kohvikus või restoranis ilma oma abikaasade või saatjateta. Isegi šoppama minnes tuleb naist saatma tema mees.

      Armir tuli just äripartneriga kohvi joomast ja rääkis käsi laiutades mingist naisest, kes oli tulnud kohvikusse ilma oma seadusliku kaasata ‒ „kuradima prostituut!”. Jätsin ütlemata, et ka mina olen proovinud teel poodi paaril korral mõnda kohvikusse sisse astuda, aga kuna laudade taga istuvad mehed on mind vaadanud ülimalt agressiivse pilguga, olen sealt silmapilkselt põgenenud.

      Olen enam kui kindel, et paljud siinsed naised ei olegi kunagi kohvikusse sattunud. Mõni vanem proua pühib küll vahel mõne kohviku põrandaid või ukseesist, kuid ilmselt on sel juhul tegu omaniku emaga, kel on lubatud paar tundi kodust eemal olla.

      Kodus istumine ajab mind aga hulluks. Seda enam, et minu ainus võimalus end kasulikuna tunda on siis, kui Armir hõikab mulle garaaži ehitatud töökojast, et tooksin talle teed. Ka Lulega räägime – sedagi niipalju, kui võimaldavad tema üksikud ingliskeelsed fraasid ja minu sama napp varamu albaania keelt – ainult siis, kui teeme pliidi ääres süüa.

      Suure lõuna- ja õhtusöögilaua taga istuvad küll meiega koos ka mehed ja lapsed, kuid naised räägivad vestluses kaasa vähe. Isegi lastel on suurem õigus meestelt midagi küsida kui naistel.

      Mind ärritab, et Armir ei tõlgi mulle ikka veel ühestki seltskondlikust vestlusest sõnagi ning ma olen tema kõrval samasugune lillepott nagu tol esimesel õhtul, kui me saabusime.

      Vähehaaval hakkab minus tekkima tunne, et Albaania ja siinsed reeglid kuivatavad minu isiksust. Kuna ma ei saa albaania keelest piisavalt aru, ei loe ma ka kohalikke lehti ega vaata televiisorit. Kummaline on elada keelekeskkonnas, milles vaid üksikud sõnad kannavad minu jaoks tähendust.

      Ja kui ongi tekkinud hetk, kui mul on võimalik Armirile selgitada, et tunnen end Albaanias nii tohutult üksikuna, käratab ta mulle: „Mine poodi!”

      Ka praegu on aeg, kui mind hoomab ängistus ning tunnen end vangistatuna. Kell on pisut pärast ühtteist hommikul, kui teatan köögis askeldavale Lulele, et tahan poodi minna.

СКАЧАТЬ