Minu Albaania. Paradiis ja põrgu.. Helmi Vela

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Kuninganna Victoria aegsed majad tunduvad tänavapildis armsad, kuid on seest hirmkoledad, niisked ja külmad.

      Armiri väike kitsas magamistuba koosneb peamiselt voodist, mille metalläärele istudes mõtlen ma peaaegu nutma hakates: „Kas see siis ongi see imeline London?”

      Vihm peksab valusalt vastu aknaklaasi, kui Armir minu kõrvale voodiservale istub.

      „Ma tean, et siin pole just kõige ilusam,” lausub ta ning laseb kuuldavale sügava ohke. „Kallis Helmi, tea, et ma olen Londonis ainult selleks, et siin raha teenida ning ühel päeval koju tagasi minna.”

      Vaatan Armiri suurte vesiste silmadega, kui ta jätkab oma monoloogi.

      „Albaanias on meil teistmoodi elu. Tiranas ja mägedes on mu perekonnal kaks suurt maja ning tükk maad. Püüame siin koos veel aastakese hakkama saada – siis on mul lõpuks ometi piisavalt raha, et Albaaniasse tagasi minna ja koos sinuga jalad alla saada. Seal kannan ma sind kätel nagu printsessi!”

      Voodi kõrval seisvale öökapile on asetatud ports värvilisi fotosid, mida ta mulle entusiastlikult näitab. Nende seas on pildid pooleli olevast majast Tirana äärelinnas ning seda ümbritsevast kõrgete mägedega imekaunist loodusest.

      Kuulan iga Armiri sõna nagu janune kaevul, sest oi, kuidas ma ei taha elada selles väikeses pimedas ja koledas korteris!

      Selles kitsas ja pimedas korteris oleme aga sunnitud elama veel poolteist aastat. Ainult unistus Albaaniast hoiab meid külmas ja vihmases Londonis elus ning aeg möödub kiiremini, kui ma esimesel päeval Armiri voodiserval istudes arvatagi oskasin.

      HULLUMEELNE LIIKLUS

      Terve eilse päeva olin Lulega köögis ja vaaritasin meestele süüa. Täna olen näinud Armiri kogu hommiku jooksul vaid paaril korral ning nendelgi hetkedel on ta minust mööda jooksnud nagu võhivõõrast. Mind hämmastab, et mu mees ei taju, kui väga ma vajan võõras keskkonnas sisseelamiseks tema tuge ja toetavaid sõnu.

      Esimesed kolm päeva ei ole ma kodust kaugemale saanudki. Täna hommikul, hetk enne seda, kui Armir jõudis voodist välja hüpata ja minema tormata, sain talle mainida oma soovi koos tema ja lapsega kas või poodi minna. Armir astus aga sõnagi lausumata magamistoa uksest välja.

      Kuigi teadsin juba Londonis, et Armiril on plaan Albaanias oma isiklik firma avada, ei osanud ma arvata, et tal selle käimapanemisega nii suur tuli taga on. Armir pole meie siiasaabumisest saati millegi muuga kui klaasitöökoja ehitamisega maja alumise korruse garaaži tegelenudki. Selles töökojas veedab ta absoluutselt iga hetke. Minul pole Lotega klaasikildude, tolmu ja masinate keskel midagi teha ning ainus hetk, kui ma all töökojas käin, on siis, kui kutsun Armiri sööma.

      Mul on kohati tunne, nagu oleksin vangilaagris, ja mõte uuest elust ajab mind nutma. Teen seda vaikselt omaette vannitoa külmal põrandal, kuid pühin siis silmad varrukaga kuivaks ja lähen tagasi Lulele appi.

      Tahaksin oma koju, kuid mõistus ei adu enam, kus see kodu täpselt asub: Eestis, Londonis või Albaanias.

      Kui Armir keskpäeval kööki astub, koorime Lulega parasjagu kartuleid.

      „Pane end valmis!” teatab ta.

      „Valmis milleks?” küsin õlgu kehitades.

      „Sa tahtsid ju poodi minna?!” käratab Armir köögiukselt ning toetab oma õlised räpased käed – muidugi pani ta enne kööki tulekut allkorrusel kokku oma töökoda – vastu valget uksepiita. Avali jäetud välisuks laseb suvisel põrgupalavusel tuppa hoovata ning korraga on jahe ruum täidetud niiske soojusega.

      „Ma ootan sind all autos!” Ja ta kõnnib jalgu trampides tagasi õue.

      Lippan magamistuppa ja lasen kammiga läbi oma pikkade heledate juuste, mis on siinses niiskuses lokki läinud. Lote istub võrevoodis ja laliseb midagi omaette. Haaran ta sealt sülle. Ma ei ole harjunud oma tütrest pikalt eemal olema ja kuigi Lule oleks ilmselt nõus teda minu äraoleku ajal hoidma, tahan ma lapse poodi kaasa võtta.

      Teel välja lehvitab Lule Lotele sõbralikult pliidi tagant ning jääb edasi kartuleid koorima.

      Selleks ajaks, kui ma õue jõuan, askeldab Armir juba auto juures.

      „Tee kiiresti! Mul on vaja täna veel muid asju ajada!” hõikab ta kärsitult, nähes mind lapsega trepist alla tulemas.

      Lisan tempot ja enam-vähem jooksen auto poole. Ma ei taha Armiri vihastada ja soovin, et meie esimene ühine ettevõtmine siin Albaanias läheks hästi.

      Raske on uskuda, et minu esimene käik meie uuest kodust välja on sõit toidupoodi ning et see lihtne ettevõtmine teeb mind nii närviliseks! Kas tõesti olen ma kolm päeva istunud kinnises majas, nägemata, missuguses linnas või kohas ma üldse elan, ja niimoodi see jääbki?

      Kiikan Gezimi valgesse, päevinäinud kastiautosse.

      „Laste turvatooli polegi?” küsin Armirilt, kes hakkab minu sõnade peale kummaliselt silmi pungitama.

      „Mis kuradi turvatool? Me oleme Albaanias, siin pole turvatoole!” vastab ta üleoleva muigega. „Kas sa nägid lennujaamast siia sõites turvatooli?”

      Muidugi ei näinud, aga siis oli auto inimesi täis ja vaatasin selles eriolukorras turvatooli vajadusest mööda. Mõtlen hirmunult, et kuhu ma siis Lote istuma panen. Kas Armir tõesti ei taipa, et juhuslik avarii võib meie väikese lapse eluks ajaks vigaseks muuta?

      Sellesama muigega istub Armir autorooli ja kamandab mu enda kõrvale. Mul ei jää muud üle kui Lote sülle võtta.

      Väikese lapsega on eesistmel sõita ebamugav. Meenub auklik ja hüplik teekond Ema Teresa lennujaamast koju ning muretsen, kas ma jõuan Lotet nii auklikul teel turvaliselt paigal hoida.

      Imestan veel rohkem, kui näen, et Armir ei pane endale peale turvavööd. „Londonis tegi ta seda alati!” sisisen enda sees ja tõden taas, mismoodi mu mees mu silma all justkui kellekski teiseks on muutunud.

      Alles hiljem saan teada, et turvavööd kui sellist ei kasuta enamik albaanlasi. Ja milleks peakski – kuigi albaanlaste vaieldamatuks unistuste autoks on üliturvaline Mercedes, sõidab enamik peresid sõidukitega, mis vaevu teel püsivad. Mõttetu on rääkida turvavööst, kui autodel puudub uks, aken, kapott või peegel.

      Auto teeb hoovil paar valju turtsatust ja kui me lõpuks liikuma hakkame, raputan ma hirmunult pead. Sisehoovis ringi jooksvad lapsed märkavad valget räsitud välimusega kastiautot liikuma hakkavat ning kiirustavad kõrgete siniseks võõbatud metallväravate juurde. Lapsed lükkavad need meie tarvis lahti ja röögivad ümber auto. Armir viipab poistele avatud autoaknast tänutäheks käega, poolpaljad lapsed jooksevad päikese käes silmi kissitades auto järel ja sulgevad jätkuva kisa taustal värava meie selja taga.

      Südasuvine palavus on kütnud autoukse käepideme nii kuumaks, et ma karjatan, kui sellest korraks kinni haaran. Keerame sisehoovist väljudes vasakule ja põrutame otsejoones läbi poole meetri sügavuse augu, nii et pead käivad kolksuga vastu auto kõva määrdunud lage.

      „Kurat, ma ei näinud seda,” vannub Armir, kes pole koduteega veel harjunud. Hiljem teab ta iga auku meie linnaosas peast ning väldib neid justkui autopiloodil.

      Paarikümne meetri pärast lõpeb kitsas СКАЧАТЬ