Minu Haiti. Tarmo Jõeveer

Чтение книги онлайн.

      Meie grupp puistati mööda Bosniat laiali. Osa saadeti Bosnia moslemite kontrolli all olevale alale ja teised Bosnia serblaste alale. Mina sattusin Dobojsse, väiksesse Serbia poolel asuvasse linna täpselt kahe ala eraldusjoonel. Kuna maantee Sarajevost Tuzlasse – mis mõlemad olid moslemite linnad – kulges läbi Doboj, siis ei olnud harvad juhtumid, kus erinevad rahvusgrupid üksteist ähvardasid või isegi vägivalda kasutasid. Meie üheks ülesandeks oli jälgida, et kohalikud liikluspolitseinikud ilma põhjuseta föderatsiooni numbrimärkidega ehk moslemite autosid kinni ei peaks ja neile ülekohut ei teeks.

      Aasta pärast olin Eestis tagasi, laiema silmaringi ja tugeva inglise keele pagasiga. Jõudsin vaid mõned kuud kodus olla, kui reisikihk hakkas tagasi tulema ja nii olin kolmteist kuud hiljem taas Balkani poole teel. Seekord võtsin suuna Kosovosse.

      Sõjategevus oli äsja lõppenud, kuid olukord palju ohtlikum kui varem Bosnias. Kui Bosnias oli rahu kestnud mitu aastat ja asjad pea paika loksunud, siis Kosovos olid sõjahaavad veel värsked. Pealegi oli Bosnias maa enam-vähem võrdselt moslemite ja serblaste vahel jagatud, Kosovo aga peaaegu täielikult albaanlaste kontrolli all. Olukord oli nii hull, et nädal enne meie Kosovosse jõudmist pussitati pealinnas Prištinas noaga surnuks üks Bulgaaria rahvusvaheline töötaja, kes oli tänaval serbiakeelsele pärimisele samas keeles vastanud. Meilegi pandi südamele tänaval mitte serbia keeles rääkida.

      Ka sel korral koosnes meie grupp „omadest inimestest”: paar meest olid kolleegid juba Bosnia-päevilt, teised aga akadeemia kursavennad. Rentisime elamise Prištinas serblastele kuuluvas majas ja varsti sain selgeks kohad, kus võisin kohalikega vabalt suhelda, sest vene keele oskajana olin kiirelt omandanud ka serbia keele.

      Pärast paari suuremat rahutust, kus ka inimesed viga said, muutus elu üsna rahulikuks – niivõrd rahulikuks kui vastses sõjakoldes võimalik. Suurem osa probleeme tekkis piirkonnas, kus serblasi ja albaanlasi võrdselt. Pärast kahte aastat Kosovos politseinikuna töötamist pakuti mulle tööd OSCE inimõiguste osakonnas. Võtsin pakkumise vastu ja ühtäkki oli politsei vaneminspektorist saanud täiesti tavaline tsiviilisik – ikka veel Kosovos, aga ilma relvata. Õnneks tuli mu Bosnia-aegne sõber Paul ka samal ajal Kosovosse, samuti OSCEsse tööle. Missiooni juhitav politseikool kohalikele politseinikele otsis parasjagu uusi instruktoreid ja pärast selle info edastamist sõbrale oli ta paari kuu pärast juba Prištinas kohal. Lisaks jäid veel mõned kolleegid edasi Kosovosse tööle, moodustades väikese sõpruskonna, kellega koos vaba aega veeta. Ka elutempo oli OSCEs veidi rahulikum, nädalavahetused ja riiklikud pühad olid vabad, jättes aega naabermaade avastamiseks Aadria merest kuni Musta mereni.

      Üheks suuremaks massirahutuseks minu missiooni alguses oli esimene konfliktijärgne Albaania lipu päeva tähistamine 28. novembril. Koos kolleegidega oli meie ülesandeks hoida masse eemal Priština külje all olevast serblaste külast Kosovo Polje. Meie kandis vägivalda ette ei tulnud, kuid sama ei saa öelda Priština kohta, kus oli nii vigastatuid kui ka hukkunuid.

      2004. aasta märtsikuus puhkes tervet Kosovot hõlmav vägivallalaine. Rahutused kestsid kolm päeva, mille tulemusel aeti suur osa seni veel Kosovos olnud serblasi välja, nende kodud rüüstati ja põletati maha ning enamik kirikuid hävitati. Need olid väga ärevad ja pingsad päevad – politsei ja NATO sõjavägi olid viimse meheni tööl, kuid paljudesse kohtadesse kaitse kas ei jõudnud või jõudis liiga hilja.

      Üks minu politseiaegsetest kolleegidest sattus väga ohtlikku olukorda, sest elas serblase käest renditud majas. Tänaval oli üsna rahulik ja mees asutas end minema kontorisse, kus ohutum, kui järsku ümbritses ta maja rahvamass. Samal tänaval asuv kirik rüüstati ja süüdati põlema. Kuna põgenemisvarianti polnud, barrikadeeris kolleeg end ülakorrusele ja kutsus raadio teel abi. Kui rüüstajad üritasid üle aia ronida, teeskles ta end meeskonnakaaslastele käske jagavat, justkui oleks majas treenitud sõdurid. Tema taktika töötas ning kui kohale jõudsid karabinjeerid, hakkasid massid hajuma.

      Selline oli olukord neil päevil Kosovos – ühel hetkel paistis kõik rahulik, kuid minutitega võisid end leida ohtlikust olukorrast.

      Pärast viit aastat Kosovos hakkasin aktiivselt otsima muid väljavaateid. Pärast rahutuste lõppu tõdesin kurvastusega, et kogu töö ja vaev, mida mina ja mu kolleegid olime nelja aasta jooksul näinud, visati kolme päevaga aknast välja. Selleks ajaks olin valmis Kosovost lahkuma.

      Ühel ilusal kevadisel nädalavahetusel kohtusin Prištinas juhuslikult endise kolleegiga ÜROst. Muuhulgas mainis ta mulle, et on suundumas uuele missioonile, Haitile. Sel hetkel СКАЧАТЬ