Minu Haiti. Tarmo Jõeveer

Чтение книги онлайн.

      Pärast ema surma hakkas mu maailm koost lagunema. Lühikese aja jooksul olid mu elust jäädavalt lahkunud kaks väga kallist inimest. Alles oli veel vanaema, kuid tundsin, et olen siin ilmas üksinda. Kui seni hoidsin väga kodu lähedale, siis nüüd hakkasin aina enam vaatama väljapoole. Lapsena olin olnud väga uudishimulik ja tahtnud teada, mis laias maailmas toimub. Soovisin reisida ja uut kogeda, kuid samas kartsin kodust lahkuda. Nüüd aga oli turvaline maailm purunenud ja ühtäkki tundsin endas julgust: julgust lõpuks laia maailma astuda.

      MISSIOONIGA MEES

      Meid oli neli. Keskkooli viimaste aastate jooksul olime alati koos, suurema osa ajast küll jälle mingisuguses jamas. Viimasel aastal läksid asjad juba nii hulluks, et skeptilisemad õpetajad ennustasid meile neljale kiiret sõitu rootsi kardinate taha kohe, kui me oleme mingi ime läbi kooli lõpetanud ja iseseisvalt laia maailma astunud. Mina selle ennustuse pärast mures polnud: soovisin kindlasti edasi õppima minna.

      Glasnost ja perestroika olid täies hoos ja just äsja oli eesti noortele kaotatud kohustus nõukogude sõjaväkke minna. See oli asendatud tööteenistusega – asi, mille olemus mulle päris selge polnud. Käes oli kevad, kohe algamas lõpueksamid, kuid meil neljal polnud veel aimugi, mida edasi teha. Nii me istusime koolitrepil nagu sadu kordi varem ja arutasime, mis meist saab. Järsku keegi meist pahvatas: „Läheks äkki Nõmmele miilitsakooli!”

      Esiti tegi idee meile nalja, kuid tundus, et kõigile jäi midagi hinge kraapima. Mõned päevad hiljem tuli mõte jälle jutuks ning seekord võtsime asja märksa tõsisemalt. Ja nii oligi asi otsustatud: meie neljakesi läheme miilitsakooli!

      Kooli sissesaamine ei osutunud eriti keeruliseks. Tuli läbida arstlik komisjon, teha kehalised katsed ja siis olimegi juba koos teiste noorte ja rohelistega Koogil miilitsakooli kahenädalases õppelaagris, kus Tallinna Miilitsapataljoni seersandid meie peale vene keeles karjusid, rivi drillisid ja kartuleid koorima õpetasid. Kui kooli tagasi jõudes asendasid enamiku rividrille tunnid, siis kartulite koorimine jäi. Köögitoimkond tundus olevat üks olulisemaid ja me kõik pidime sealt kordamööda läbi käima. Jagades aega õppetöö ja toimkondade vahel, mööduski aasta ning pärast esimest praktikat Jõhvi miilitsajaoskonnas oli Eesti äkitsi iseseisev ja miilitsahakatisest oli saanud üleöö politseinik. Loomulikult ei muutunud päevapealt peale nime midagi. Kandsime endiselt miilitsavorme, sõitsime jätkuvalt ringi „sidrunitega” ja suurem osa tööst käis vene keeles. Koolis said „kursantidest” „kadetid”, nii et kuldne K-täht meie pagunitel ei vajanud isegi vahetamist.

      Muutuste tuuled hakkasid vaikselt puhuma järgmise aasta jooksul. Kevadel loodi Tallinnas endise nõukogude sõjakooli territooriumile Eesti Sisekaitse Akadeemia (praegune Sisekaitseakadeemia). Lubadus saada kõrgharidus ja teadmised demokraatlikust politsei ülesehitusest suunasid mind kindlalt selle kooli poole. Pärast essee ja kehaliste katsete tegemist olin sügisel järjekordselt Tallinnas, nüüd juba Eesti Sisekaitse Akadeemia kõige esimesel kursusel politsei õppesuunal. Akadeemia erines miilitsakoolist kui öö päevast, kuigi ka siin oli poolsõjaväestatud kord: pidime rivis käima ja vormi kandma. Põhirõhk oli siiski õppetööl ja enne, kui arugi sain, seisin juba koos teiste kadettidega esimese lennu lõpuaktusel.

      Kuna olin oma suvised praktikad teinud Tallinna Politseiprefektuuris, tuli mulle sealt ka pakkumine. Asusin tööle majanduskuritegude osakonnas, kus mu ülesannete hulka kuulusid peamiselt kelmused ja autoriõiguste kaitse. Viimasel teemal olin teinud ka oma lõputöö, seega sobis ametikoht mulle suurepäraselt. Õige pea hakkas töö aga üksluiseks muutuma, kuna seadusandlus ja tegelikud võimalused autoriõiguste kaitseks olid alles lapsekingades. Pahatihti taandus meie töö lihtsalt paberite täitmiseks.

      Oktoobri alguses oli meil kolleegide ja sõpradega saanud tavaks tähistada akadeemia kooliaasta algust. Saime nüüdki endiste kursusevendade ja – õdedega kokku ning veetsime lõbusa õhtu õlleklaaside seltsis mälestusi heietades. Järgmisel päeval olin plaaninud maale vanaema juurde sõita ning minuga ühines sõber ja kursusekaaslane Eston, kes pärit samast kandist. Saime küüti Jõgevale, kust meid pidi politseijaoskonna eest peale korjama klassivend ja miilitsakooliaegne sõber Rein. Tegime tuttavate juures aega parajaks ning õhtuhämaruses võtsime suuna kesklinna poole. Kuigi päev oli olnud päikseline, olid külmad sügistuuled viimasegi soojakübeme õhust pühkinud ja tunda oli esimesi talvenäpistusi. Marssisime kindlal sammul kesklinna ja politseijaoskonna poole, kühmu hoides ja tagide sisse mähitud, kraed tuulevarjuks üleval.

      Olime vaid mõne minuti kaugusel kohtumispunktist, kui nägime teisel pool tänavat vene keelt kõnelevat seltskonda: üks mees ja kaks naist, kes ilmselt vägijooke tarvitanuna äärmiselt ülemeelikus tujus näisid olevat. Esialgu ei pööranud me neile tähelepanu, kuid siis tüürisid nad üle tänava. Mis täpselt edasi juhtus, ma ei mäletagi. Võib-olla küsis tüüp meilt suitsu või raha ja seda saamata hakkas tüli norima. Mehe kaaslannad seisid mõned sammud eemal, tema ise aga otse meie ees, käes pooltühi viinapudel.

      Ühel hetkel nägin, kuidas võõra käsi liikus mu sõbra poole. Üritasin tüüpi lüüa, kuid olin liiga kaugel. Samal hetkel tabas miski mu põske. Kuna löök oli üsna õrn, mõtlesin: „Noh, kas see on kõik, mis sa suudad?!” Proovisin tülinorijat veel tabada, kuid Eston oli juba minust ette jõudnud. Võõras seisis nüüd meist mõned sammud eemal ja hoidis ähvardavalt käes „roosi” ehk katkist pudelikaela. Miski voolas mööda mu vasakut põske alla. Käega katsudes tajusin sõrmede all midagi kleepuvat ja see oli isegi imelikult meeldiv tunne: alles olid mu põsed hellad külmast näpistavast tuulest, nüüd aga tajusin mõnusat sooja kõditust.

      Kuna ma ei tundnud valu, arvasin esiti, et tüübil õnnestus mind „roosiga” vaid kriimustada, kuid siis adusin, et saan läbi vasaku põse õhku välja puhuda. Kobasin keelega ja avastasin, et põses on paras auk. Olukord tundus üsna tõsine ja ma püüdsin verejooksu peatada, kuid sellest hoolimata oli asfaldil juba suur vereloik. Istusin maha ja hoidsin kätt põsel. Eston kiirustas mulle appi, meie ründaja oli juba jalga lasknud. Kuna asusime politseijaoskonnast vaid mõnesaja meetri kaugusel, võtsime suuna sinna, järel vererada. Ka Estonil tilkus otsmik verd, oli ju võõras oma viinapudeli vastu mu sõbra pead puruks löönud.

      Kiirabi saabudes tundsin kergendust. Sõitu haiglasse ma ei mäleta, ka ei ole mul meeles detaile haava lappimisest. Hiljem saabus ka valu. Mu pea ümber seoti suur side ja üks näopool oli paistes nagu hamstril. Rääkimine oli piin ja söömisest ei saanud juttugi olla. Juua sain СКАЧАТЬ