Minu Ungari. Reet Klettenberg

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ asub kohe oma suure venna all, Loode-Ungaris. Alustame suure Balatoni lõunatipust ja siis lähme sealt allapoole,” seletab Márta ja lisab emalikult, et aktiivne puhkus teeks mulle head.

      Ja lähemegi. Márta annab mulle kui algajale rattamatkajale nõu, mida võtta, mida jätta, laenab mulle rattakotid ja lubab mu oma telki majutada. Nii ongi mu varustuses 600 grammi magamiskotti, üks ruutmeeter lebomatti, paar T-särki, mõned püksid, kolm söögiriista, rongilugemiseks 200-grammine raamat, pudipadi, hambahari, käterätt ja pearätik kaitseks päikse eest. Tarin ühel augustikuisel varahommikul oma varustuse kolmandalt korruselt alla ja murran rattaga poole kilomeetri kaugusele Erzsébeti silla juurde, kus kohtun kolme reisikaaslasega, kellest kaks on mulle veel võhivõõrad. Koos Mártaga ootavad mind tema 13-aastane õepoeg Máté ning kogu matkaseltskonna hing Kuksi, kes on Ungari Rahvusraamatukogu vana ungari kirjanduse ja trükiste teadur ja hinnatud erialainimene, ristinimega Edit.

      „Miks sind Kuksiks hüütakse?” imestan tema hüüdnime üle.

      „Lapsepõlves jäi külge, mingit tähendust sel ei ole, aga kõik head sõbrad kutsuvad mind nii. Ja sina kutsu ka,” arvab ta mind kohe sõprade hulka.

      Koos väntame Lõunavaksalisse, kus ühineme ülejäänutega. Tegemist on sõpruskonnaga: kuus naist, üks mees ja kolm noormeest. Kõik seletavad rõõmsalt läbisegi ja mindki tõmmatakse kohe vestlusse, lihtsalt ja loomulikult, nagu oleks see üks suur pere ja ma polekski nendega kohtunud esimest korda. Säärane avatus ja südamlikkus paneb mind esiti kohmetuma, aga harjun kergesti ja tunnen end varsti imehästi ja turvaliselt.

      Üheteistkümne ratta rongi peale pakkimine läheb meil kähku, sõit ise võtab meeletu aja, aga kui puude vahelt Balaton välkuma hakkab, loovutatakse mulle kui uuele matkalisele parim iste- ja vaatekoht akna all.

      Oh, kui õnnelikud me lõpuks Balatoni lõunatippu Balatonberényisse jõudes oleme! Et väljas on kuuma kolmekümne kraadi ringis, on esimene käik randa, kus kõik see naine ja mees vette ronib. Torman kohe kohtuma Balatoni veega, mis on mõnusalt sametine. Naljakas on see, et ka pärast pikka kahlamist järve keskpaiga poole ulatub roheline läbipaistmatu vesi ikka veel napilt nabani, kuid hästi üritades saab isegi natuke ujuda.

      „Heldeke, oled sa vast valge!” imestab Klári, kes mu kohe oma tiiva alla võtab.

      „Linnas ma eriti päikese käes ei olnud,” püüan ennast välja vabandada. „Kodus tegi vend ka alati nalja, et ma ettevaatlik oleks, kui luigelaskmishooaeg on.”

      „Oled paras luik jah,” on Klári selle määratlusega nõus ja määrib mu kuumale seljale külma päiksekreemi. „Muidu põled ära,” hoiatab ta mind emalikult.

      Balatoni lõunakaldalt avaneb imekaunis vaade põhjapoolsele mäestikule, nii et lõunasööki saame nautida silmadega Badacsonyi panoraami süües. Meile paistab ära ainult esimene mägi, mis kaldast natuke eemal järsult maast välja kerkib ja pikergusena mõnesaja meetri ulatuses piki järvekallast lösutab. Mäe jalamit kirjavad valged punasekatuselised majad. Keha kinnitame raudteejaamas ostetud värskete virsikute ja kodust kaasa pakitud küpsetiste, paprika, tomati, saia ja salaamiga.

      Seejärel lähebki päris sõiduks lahti. Kolm-neli poisterahvast kihutab meilt kohe eest minema, ülejäänud katsuvad neile järgneda, kuidas parasjagu võhma ja jõudu on. Mina jõlgun tavaliselt esimese poole sees.

      Siinkohal pean rääkima ungari tüüpilisest maastikust, mille keskel me väntame – ümberringi on suurte roheliste ja kuldkollaste palakatena maisi- ja viljapõllud, vahele mõned päevalilleväljad, ja kui mõnesse külla jõuame, seisavad punaste kivikatustega majad tihedasti üksteise kõrval reas. Selliseid üksikuid talusid nagu Eesti teede ääres siin praktiliselt ei ole ja see poleks võimalikki: kui eestlasi elab ühel ruutkilomeetril keskmiselt kolmekümne ringis, siis ungarlasi on samal alal kolm ja pool korda rohkem.

      Ungari külades on majad nagu ühe vitsaga löödud: tänava poole vaatab kitsas valgeks lubjatud otsasein, maja ise sirutub pikalt hoovi. Aeda ja hoovi sageli näha ei ole, sest seda varjab kõrge plank. Minu kodukülas pole ümber talumajade isegi aeda mitte, plangust rääkimata – hekist on täitsa küll, kui oma kodu tee poolt natuke varjata tahta.

      Huvitav, mõtlen ma külavaheteel vändates, et inimeste iseloomudesse ei ole see majade suurus ja avarus üle kandunud – eestlased, kes hoonestuses armastavad avarust ja avatust, on iseloomult kinnisemad. Ungarlased seevastu, kes küladeski elavad küllaltki suletud majades, on avalad ja uudishimulikud.

      „Kas ungarlasi ei häiri, et majad nii üksteise otsas on?” küsin Márta käest.

      „Me oleme sellega nii harjunud. Ikka on hea, kui teisi inimesi ka lähedal on,” arvab ta.

      „Kas kõik ungari külad on sellised, et majad on kahel pool teed tihedalt üksteise kõrval reas?”

      „Ei ole. Tegelikult on kõige varasem külatüüp selline, nagu võib näha Austria piiri ääres Őrségis – majad on kobaras. Ühes kobaras elas üks suguvõsa, sest lapsed ehitasid oma maja vanemate lähedale. Perekondlikud sidemed loevad ikka hirmus palju.”

      „Aga kus neil siis põllud on?” uurin edasi, sest meil on kartulipõld ja heinamaa kohe maja kõrval – ilmselt sellepärast eesti talud üksteisest sedasi eemal asuvadki.

      „Põldu haritakse väljas küla servas,” teab Márta. „Ilmselt oli inimestele olulisem julgeolek kui see, et hommikul ruttu põllule saaks.”

      Linnast väljas on mõnus vändata, kuigi aeg-ajalt lasen suurematel teedel käiku oma emakeelsete vandesõnade arsenali, kui mõni autojuht hoolimatult gaasipedaalile vajutab ja lähedalt mööda tuiskab. Uurin oma uuelt tuttavalt Jankólt, kes teenibki leiba rattasõiduga – ta on üks Budapesti paarisajast rattakullerist –, kuidas ta sellise hullu elukutsevaliku peale tuli.

      „Miks mitte teenida raha sellega, mida ma muidu ka väga armastan?” küsib pikk ja vibalik, ent piisavalt lihaseline ja vormis noormees vastu, valged hambad päevitunud näos välkumas.

      „Kuidas sulle sadulast see liikluskultuur paistab ka?” pärin ma. „Mul on vahel üle sebragi minnes hirm nahas. Ükskord oleks äärepealt alla aetud, kuigi jalakäijatele põles roheline tuli…”

      „Sellega on nii ja naa. Mõni päev on täitsa viisakas, teinekord jälle satud päevas mitu korda ohtlikku olukorda. See vist sõltub ilmast ka. Kui vihma sajab, võtavad mõned inimesed, kes muul ajal jala käivad, vihmavarju asemel auto kaasa ja siis peab ekstra tähelepanelik olema. Aga peamine ongi kogu aeg silmad ja kõrvad lahti hoida.”

      „Mitu kilomeetrit sa päevas sõidad? Kas sa arvet pead?” küsin veel.

      „Noh, nii 80–100 tuleb ikka keskeltläbi ära,” arvab Jankó.

      Kui oleme viis kilomeetrit sõitnud ja jõudnud Balatonszentgyörgyi (tõlkes Balatoni Püha Jüri) külla, teeme paarikilomeetrise haagi Vörsi, samasugusesse tihedalt maju täis pikitud ja väljasurnud moega külakesse. Viimane võib olla tingitud ka kuradima palavast ilmast.

      Leiame pärast mõningast otsimist üles kohaliku koduloomuuseumi, õlgkatusega lubivalge hoone, kus näidatakse, kuidas elasid selle kandi talupojad 19. sajandil. Robustselt nikerdatud mööbel, maalitud keraamika, kalapüügitarbed ja muud tarbeesemed tekitavad mõnusa koduse tunde, sest vanavara on erinevate Euroopa maade talupojakultuurides ikka enamasti ühte tegu.

      Enne minema hakkamist istume juttu puhudes muuseumi õuemurul kreeka pähkli puu all varjus. Selgub, et rattavennaskond, kuhu СКАЧАТЬ