Minu Ungari. Reet Klettenberg

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tutvused sõlmitud, lähme Mártaga meie ühepäevase retke peaeesmärgi, Suurmooruse juurde. Selleks tuleb sõita rattaga paar kilomeetrit külast välja. Meie sihiks on Alsórácegrespuszta (tõlkes võiks see kõlada umbes nagu Alumine Serblase Karusmarjapusta) või vähemasti koht, kus see küla enne Teist maailmasõda asus. Selle koha näol oli tegemist külast eemal asuva karjamõisaga, mille juurde ehitati ka mõned elumajad, et loomatalitajatel oleks, kus elada. Ka seda nimetatakse ungari keeles pustaks, nii et pusta ei tähenda mitte ainult Kesk-Doonau madaliku rohtlat, vaid ka külast väljas asuvat põllumajandusüksust.

      Nüüdseks ei ole külast säilinud midagi peale vana Puu. See oleks justkui mälestusmärk kõikidele küladele, mis linnastumise tõttu välja on surnud. Ungari keeles kajastub Budapesti ja ülejäänud kohtade ala- ja üleväärsus hästi ka sõnakasutuses: vastandi moodustavad sõnad ‘pealinn’ ja ‘maa ehk provints.’ Kes pealinnast kuhugi maale läheb, paneb verbi ette liite le- ehk alla, kes aga maalt Budapesti läheb, väljendab seda liitega felehk üles. Meiegi oleme seks puhuks pealinnast ‘alla’ tulnud. Ning kuigi küla ise on kadunud, elavad minu lemmikkirjaniku koduküla ja Suurmoorus edasi Ervin Lázári novellides.

      „Siin ta siis üles kasvaski?” küsin Márta käest, kui me kitsalt kruusateelt veel kitsamale teele keerame. Ühel pool on koristatud maisipõld, teisel võsa.

      „Siin jah. Suurmoorus on kohe siin kurvi taga. Lähme istume seal natuke,” paneb ta ette.

      Puu on tõesti vana, tema tüvi on jäme, nii et ümbert kinni võtma me ei ulata, ja krobeline, lehed aga igal aastal uued ja noored. Mul on tunne, nagu kohtuksin vana tuttavaga, nii armsaks on ta saanud loetud lugude kaudu. Seal aga, kus kord seisid majad, on nüüd tihe kibuvitsavõsa.

      „Kas sa ei tahaks siin Sárszentlőrincis elada?” küsin Márta käest. „Või meeldib sulle Budapestis? Tunneksid sealsest puudust?”

      „Mulle meeldiks siin ka, kui vahel ära käia. Siin on hea rahulik.”

      „Mul on ka tunne, et võiksin metsas elada, kui oleks vaid internet ja võimalus ära käia, kui üksildus liiga suureks läheb,” avaldan arvamust. „Aga põhimõtteliselt meeldib mulle üksi olla. Vahel mind kohe väsitab, kui pean kogu aeg seltskonnas viibima. Mulle piisab täiesti mõnest heast sõbrast, kellega aegajalt rääkida.”

      „Kas sul ei ole vahel koduigatsust?” küsib Márta. „Mul küll oli, kui ma Soomes töötasin.”

      „Hmm… Ikka tuleb ette, aga see läheb ruttu üle. Ma tunnen ennast hästi seal, kus mul on mõni hea sõber. Nii et – kus on sõbrad, seal on kodu. Siin on ka hirmus hea olla, kohe kodutunne. Kõik on tuttav ja turvaline!” kiidan õhkkonda Suurmooruse all ja Sárszentlőrincis. Suurmooruse alla kogunesid juba Lázári novellides külainimesed, et üksteise seltsi otsida.

      „Oled alati tagasi oodatud!” kinnitab Márta, nagu oleks ta mõnest onu Ervini teosest välja astunud.

      Meil Eestis see küll nii lihtsalt ei läheks, mõtlen ma taas. Läheb ikka aega, enne kui keegi kohe niimoodi pereliikmeks vastu võetakse. Sarnaseid kogemusi on mul teistegi ungari peredega. Piisab vaid ühest külaskäigust ja juba oodatakse avalisüli tagasi. Ungarlased on ikka tõesti külalislahked. Lesin Suurmooruse all ja mõtisklen ungarlaste käitumise üle, mis on minu jaoks mõnikord üsna üllatav, samas väga armas ja sõbralik.

      „Hea küll, Reet, ma pean nüüd lõpetama,” ütleb Klári kord ühe Skype’i vestluse lõpupoole.

      See jääb mulle miskipärast meelde ja pärast veel mõnda vestlust saan ka aru, miks. Sest ta kasutab nime sellises kohas, kus seda tingimata vaja pole. Asi huvitab mind, kuna eestlased omavahel – vähemasti minu tutvusringkonnas – seda eriti ei tee. Kui palju me kasutame eesnimesid juhul, kui see pole vältimatu? Mulle tundub, et mitte ülearu palju.

      „Miks sa oled hakanud mu nime kasutama?” küsin Klári käest.

      „Ma ei tea, ilmselt olen sinuga harjunud ja see on ju normaalne, et sõpradega vesteldes neid nimepidi nimetatakse,” leiab ta asja igapidi loomuliku olevat.

      Kuigi mul endal läheb uue teadmise kasutuselevõtmisega aega, on nähtus mulle väga sümpaatne ning peegeldab ungarlaste vahetut suhtlemisviisi ja südamlikkust ka keelekasutuses. Isegi võõrad inimesed, kes su eesnime ei tea, püüavad oma kõnesse tuua lähendavaid pöördumissõnu ja lisavad lõppu veel omastava liite: aranyom (mu kullake), csillagom (mu täht) või kedvesem (mu armas).

      Pärast seda, kui olen uutele tuttavatele oma nime teatavaks teinud, uuritakse tavaliselt, kas mul ka mõni hüüdnimi on. Et mul tõepoolest hüüdnimesid olnud ei ole, mõtlevad nad neid käigupealt välja.

      „Kas ma võin sind Kreetiks kutsuda?” leiab enda jaoks meeldivaima variandi Gyöngyi, kes tuletab selle Gretast. Nii olengi omale saanud esimese hüüdnime. Klári kasutab vahel hellitusnime Reetecske.

      Ungarlaste puhul on targem küsida, kuidas nad tahavad, et neid kutsutaks. Muidu võib juhtuda, et inimene, keda tema ametliku nimega kõnetada, solvub. Ja ungari nimedest saab teha tohutul hulgal hüüdnimesid. Näiteks sagedasest naisenimest Judit saab teha hellitusnimed Juci, Jucika, Jucus, Juditka, Jutka, Jutácska; Márta hüüdnimed on Mártácska, Márti, Mártika, Mártus, Andrási omad Adi, Andis, Andri, Andris, Bandi; Istváni võib kutsuda Pistaks või Pistiks ja nii edasi. Selline keeleline armsus on ungari kultuurile palju iseloomulikum kui eesti omale.

      „Noh, magama jäid või?” küsib Márta, kui ma juba tükk aega vait olen olnud.

      „Jah, mul on värske õhu mürgitus,” naeran.

      „Lähme tagasi, me peame veel pähkleid puhastama, enne kui rongi peale lähme!”

      „Just nii!” olen krapsti püsti.

      Enne rongile minekut taomegi haamriga hulga kreeka pähkleid puruks ja puhastame tuumad neist välja. Eelmisest aastast on veel suur hulk pähkleid alles, tänavune saak ei ole veel valmis. Meenub, et Eestis tuli sellist kaupa kunagi päris suure raha eest lunastada. Siin on nad aga täitsa muidu käes. Osa puhastatud pähkleist annab Márta mulle kaasa, tehku minagi kodus kooki. Annab ka hea lihtsa „kruusikoogi” retsepti: kruus piima, kruus jahu, kruus pähklipuru, pool suhkrut, üks muna, pakk küpsetuspulbrit, teine vaniljesuhkrut ja valmis. Segad läbi ja ahju. Päris hea saab.

      Kui on aeg minema hakata, ei tee see sugugi rõõmu. Hing on headest elamustest tulvil ja lahkuda on sama raske nagu omal ajal kodust. Õnneks oodatakse mind sinna ikka tagasi.

      UUE AUEESTLASE JUHTUM

      Seda, kuidas sinimustvalge nägemine kodust kaugel südame soojaks teeb, on vist iga välismaal viibinud eestlane tundnud. Teinekord paneb ootamatu patriotismipuhang inimesi tegema asju, mida nad muidu ehk ei teeks.

      Näiteks kui me Leeloga Eesti Vabariigi aastapäeva tähistada tahame, nuputame, kust saaksime Eesti lipu.

      „Lähme küsime laenuks,” paneb Leelo ette, kui Gellérti hotelli restorani ees Eesti lippu lehvimas märkame. Ega sellest head nahka nagunii ei tule, olen esialgu ebaleval seisukohal. Aga siis võtan julguse kokku ja olen nõus omal silmad häbi täis tegema: „Mis seal’s ikka, lähme!”

      Pärast viisakat avangut teeme teatavaks oma rahvusliku kuuluvuse ja tagasihoidliku soovi. Restoranionul vajub nägu laia naeru täis.

      „Eks te võtke, kui kätte СКАЧАТЬ