Maagilised taimed ja taimemaagia. Krista Kaur

Чтение книги онлайн.

      Harilik kardemon

      Kardemon on vana India kultuurtaim, kes jõudis Euroopasse Aleksander Suure sõdurite vahendusel. Babüloonia kuninga aedades kasvatati kardemoni arvatavasti juba 720 aastat eKr. Kardemoni on mainitud juba vanades sanskritikeelsetes kirjalikes tekstides.

      Nii nagu paljusid aromaatseid taimi, on ka kardemoni austatud ja peetud pühaks taimeks, kes aitab saavutada sidet jumalaga. Seetõttu on tema seemneid jumalate rõõmustamiseks pakutud sageli templialtaritel.

      Keskajal tunti kardemoni armurohuna. Teda on korduvalt mainitud „1001 öö” muinasjuttudes kui afrodiidsete omadustega taime. Keskaegne jook hipocras sisaldas kardemoni, koriandrit, vürtsi, ingverit ja kaneeli. Sellisele vürtsikale joogile omistati samuti armurohu kuulsust.

      Kardemoniõli on kasutatud ka sensuaalsust suurendavates kreemides ja määretes. Kardemoni tunti kui tõhusat abivahendit impotentsuse ja seksuaalse külmuse puhul, mistõttu sisaldasid kardemoni mitmed armurohtude prepa raadid.

      Seda aromaatset taime tunti ja hinnati ka Antiik-Kreekas ja Antiik-Roomas. Teda lisati lõhnaõlide koostisse. Kardemoni eeterliku õli kohta on öeldud, et tema lõhn toob lõhnameeltesse kaugete idamaade müsteeriumid ning stimuleerib mälestusi uuestisündidest ja meie tõelisest minast. See on taim, kes annab meile arukust, kui oleme mattunud kohustustekoorma alla, ja lubab hingel olla avatud, vastuvõtlik ja tänulik. Kardemon julgustab pakkuma oma abi ja sõprust neile, kes seda vajavad. Kardemon aitab äratada tundeid ja õpetab nägema sisemist varjatud ilu. Emotsionaalsel tasandil annab kardemon selgust, eesmärgikindlust, motivatsiooni, otsekohesust, entusiasmi, enesekindlust ja julgust. Ta aitab keskenduda, tugevdab teotahet, tõstab meeleolu, annab jõudu.

      India naised kardemoni sorteerimas.

      Vanad egiptlased pidasid kardemoni seemneid nii hinnaliseks, et kasutasid neid isegi raha asemel maksevahendina. Muinasegiptlased närisid kardemoni hammaste valgendamiseks ja hingeõhu värskendamiseks. Ida-Indias on tema seemneid näritud sarnaselt beetlipähklitega.

      Roomlastele oli kardemon väga hinnaline ja haruldane maitseaine, mida suutsid endale lubada vaid väga rikkad.

      Kardemoni kupraid koos seemnetega kasutatakse toiduvürtsina juba iidsetest aegadest alates. Kardemoni tuntakse kui „vürtside kuningannat”. Ta on üks kõige olulisematest idamaade vürtsidest musta pipra ja ingveri kõrval. Samuti on ta üks hinnalisemaid maitseaineid, millest kallimad on vaid safran ja vanill. Kardemoni kasutatakse karripulbri koostises riisi- ja taimetoitudes, aga ka magustoitude, jookide, maiustuste ja kondiitritoodete, kohvi, jäätise, likööride ja veinide maitsestamisel. Kardemon on traditsiooniline hõõgveini komponent.

      Kardemon on maitsetaimena kõrgelt hinnatud just Aasia köögis. Euroopasse imporditakse kardemoni juba Antiik-Rooma ajast.

      Kardemon on 2–3 m kõrgune ingveriliste (Zingiberaceae) sugukonda kuuluv mitmeaastane rohttaim, kes pärineb Lõuna-Indiast, Malabari ranniku lähedastest mägistest metsadest. Kardemoni perekonnas on seitse liiki mitmeaastaseid tugeva roomava risoomiga taimi. Kardemoni lehed on lineaalsed või süstjad, 60 cm pikad. Õisikuvars asub horisontaalselt maapinna lähedal. Õied on väikesed, valkjaskollased. Kardemon õitseb aprillis-mais, viljad valmivad kolme kuuga. Vili on kolmekambriline kupar. Valminud kuprad sisaldavad mustjaspruune aromaatseid seemneid. Viljad koristatakse vahetult pärast valmimist ja kuivatatakse päikese käes.

      Eestis saab kardemoni kasvatada kauni ja aromaatse toataimena, kes juba puudutusel jätab käele meeldiva lõhna.

      Hiina ja India meditsiinis on kardemoniõli kasutatud üle 3000 aasta. Antiik-Kreekas ja Antiik-Roomas soovitati kardemoniga leevendada ülesöömisest tulenenud kõhuhädasid. Kardemoniõli on antiseptiline ja diureetiline, ta soodustab ainevahetust ja leevendab krampe. Teda kasutatakse seedehäirete, kõhupuhituse, kõrvetiste, iivelduse, kõhuvalude ja vereringehäirete puhul. Kardemoniõli aitab peavalude ja anoreksia korral.

      Harilik kikkaputk

(Angelica archangelica) Jumala kingitus

      Põhjamaise taimena on kikkaputk jätnud olulise jälje sealsete inimeste kultuuri ning usundisse. Kikkaputke on kõrgelt hinnanud saamid, kes kasutasid taime igapäevase toidu valmistamisel. Samuti oli saamidel kombeks mäluda närimistubaka aseainena kikkaputke risoomi. Taimele omistati ka suurt nõiduslikku väge ning üleloomulikke omadusi.

      Keskaegses Euroopas kasvatati kikkaputke peamiselt kloostriaedades. Mungad austasid taime kõrgelt. Paljude iidsete müütide kohaselt ilmutasid inglid kloostriaias töötavatele munkadele kikkaputke ravivaid omadusi.

      Harilikku kikkaputke kutsutaksegi mitmes keeles inglijuureks, mis tuleneb uskumusest, et jumal ise saatis selle taime inimestele abiks ja see võimas taim kaitseb kurja eest ning ravib kõikvõimalikke haigusi.

      Eestis pärineb vanim teadaolev hariliku kikkaputke kirjakeelne nimi ingli taim aastast 1900. Kikkaputke ingellikule päritolule viitab ka tema ladinakeelne nimi Angelica archangelica, mis on tuletatud sõnadest angelus (ingel) ja archangelus (peaingel). Ingel olevat seda taime kellelegi unes ilmutanud kui vahendit katku vastu.

      Nõiad kanget nõiajooki keetmas. Le Roux’ litograafia 19. sajandi keskpaigast.

      Teise legendi järgi tuleneb taime nimi sellest, et kikkaputk õitseb peaingel Miikaeli päeval (8. mail vana kalendri järgi), seetõttu pakuvad kõik taime osad kaitset kurjade vaimude ja nõiduse eest. Kikkaputke üks rahvapärane nimi on „püha vaimu juur”.

      Kikkaputkest valmistatud jookidel usuti olevat eriline vägi. Kui armunud neiul või noormehel õnnestus sellist jooki oma igatsetud kallimale joota, võis kindel olla igaveses armuõnnes.

      Kuivatatud ja jahvatatud kikkaputkejuuri kasutati Ameerikas omal ajal suitsetamisest võõrutamiseks: kikkaputke jahvatatud risoomidest saadud jahu kasutati närimistubaka asemel. See kõrvaldas suitsunälja ning mõjus hästi nii seedimisele kui ka närvidele. Põhja-Euroopa talupojad sidusid kikkaputke lehti oma laste kaela ümber kaitseks nõiduse eest.

      Norras usuti, et kikkaputke taime söömine jaaniööl vabastavat СКАЧАТЬ