Maagilised taimed ja taimemaagia. Krista Kaur

Чтение книги онлайн.

      Harilik mänd

      Läbi aegade on männile omistatud mitmeid maagilisi omadusi. Jaanipäeval kogutud männiokastel ja – käbidel olevat tugev võluvõime kahjutuks teha kurje vaime ja negatiivset vibratsiooni, suurendada naiste viljakust ja kaitsta kõigi vaenulike isikute, esemete ja olukordade eest. Sageli on männiokkaid põletatud selleks, et tühistada nõidust või saata see tagasi. Sel moel, männiokkaid põletades, on ka raha ligi meelitatud. Jõukuse ligimeelitamise loitsudes oli abiks ka männilõhnaliste küünalde põletamine.

      Mänd kuulub nii suve kui ka talve alguse pidustuste rituaalsete taimede hulka. Nii Eestis kui ka Soomes oli levinud igivana tava matuste ajal männi tüvesse riste lõigata. Usuti, et ristimärk männi tüvel takistab surnu hinge koju tagasi pöördumast ning võimaldab tal oma teel edasi minna. Ristimärki nähes pidi surnu hing aru saama, et ta ei tohi enam tagasi pöörduda. Tavaliselt lõigati rist teel külast kalmistule, mõnikord aga tagasiteel koju. Siis tuli kojuminekuga kiirustada, et surnu hing ette ei jõuaks.

      Aastatuhandeid on männipuit olnud hinnatud ehitusmaterjal. Männi saadustest oli tähtsal kohal tõrv, mida vajati rohkesti nii laevaehituses kui ka igapäevases talumajapidamises.

      Põhjala rahvastele oli ikalduste või leiva lõppemise puhul viimases hädas leivajätkuks männimähast leib. Selleks koguti kevadel noortelt mändidelt mähka, mis kuivatati, puhastati vaigust ja tambiti jahuks. Sellisest jahust valmistatud leib maitses küll puiselt ja vaiguselt, kuid päästis paljusid inimesi näljasurmast.

      Harilik mänd on 30–40 m kõrgune puu männiliste (Pinaceae) sugukonnast. Puu on punakaspruuni koorega, okkad asetsevad kahekaupa lühivõrseil. Hariliku männi käbid valmivad teise aasta sügiseks. Isaskäbid on munajad, emaskäbid ovaalsed, 3–7 cm pikkused, paiknevad sama aasta võrsetel tipmiselt. Hariliku männi eluiga võib ulatuda 300–400 aastani, üksikjuhtudel isegi 500–600 aastani.

      Eestis tuntakse mändi ka rahvapärase nimetusega pedajas.

      Mänd on olnud oluline taim rahvameditsiinis. Männi tõrv oli tähtsaim arstim, millel usuti olevat pea kõiki ihuhädasid parandav toime.

      Männi okastest, kasvudest, vaigust ja muudest saadustest valmistatakse mitmeid ravimeid ka tänapäeval. Männi vaik ja sellest eraldatud tärpentin on antiseptiline, see lahtistab röga ja soodustab sapi eritust. Välispidiselt leevendab ta valu ja reumavaevusi, puhastab nahka.

      Männiokastest saadud eeterlikku õli kasutatakse aroomteraapias. Emotsionaalsel tasandil annab männi õli alandlikkust, lihtsust, leplikkust, veenvust, mõistlikkust, usaldust. Füüsilisel tasandil on tal viirustevastane, antiseptiline, diureetiline, röga lahtistav, toniseeriv ja stimuleeriv toime. Männi okkad on skorbuudivastase toimega, neid kasutatakse rahustava kümblusvannina. Hiina meditsiini seisukohalt rahustavad männi okkad meelt ja täidavad hingelist tühjust.

      Harilik mürkuba

(Physostigma venenosum) Nigeeria nõiataim

      Nagu juba nimi ütleb, on mürkuba mürgine. Selle põhjuseks on alkaloid füsostigmiin. Nigeerias on mürkuba kasutatud rituaalides ja vaenlaste tapmiseks. Seemnetest tehtud mürgist jooki kasutati süütuse või süüdi olemise kindlakstegemiseks. Kes mürkoa jooki jõi ja ellu jäi, oli süüst puhas, eksinud ja pattu teinud aga surid. Mürkoaga juhtub õnnetusi, sagedamini just lastega, sest oakujulised seemned pole paha maitse ega ebameeldiva lõhnaga. Lapsele võib surmav olla juba pool või üksainus seeme.

      Varem aitas mürkuba teetanuse, epilepsia ja reuma puhul. Tänapäeval kasutatakse teda peamiselt müasteenia korral, silmatilkades silma siserõhu vähendamiseks ja atropiini vastumürgina. Üledoos põhjustab lihasnõrkust, hingamishäireid ja lõpuks südame seiskumise.

      Mürkoa perekonda kuulub vaid neli liiki ja kõigi nende kodumaa on troopilises Aafrikas. Harilik mürkuba on 15 m kõrgune igihaljas, alusel puitunud ja tipus rohtne ronitaim liblikõieliste (Fabaceae) sugukonnast. Suured heleroosad või purpursed õied on pikas kobarõisikus. Igas kaunas on paar-kolm šokolaadipruuni paksu seemet. Mürkuba kutsutakse Nigeeria kaguosa linna Calabari järgi ka Calabari oaks.

      Harilik ogaõun

(Datura stramonium) Salakaval kultustaim

      Ogaõuna kuivatatud lehti on kasutatud rahustina valude, soolte spasmide ning bronhiaalastma hoogude korral. Alates 1945. aastast valmistatakse ogaõunast astma ja Parkinsoni tõve ravimeid. Ogaõuna preparaate kasutatakse ka ajukasvajate arengu peatamiseks.

      Kasutada on lubatud vaid hariliku ogaõuna valgeõielist teisendit (D. stramonium var. stramonium) ja ainult kvalifitseeritud arsti ettekirjutusel.

      Indias peetakse ogaõuna üheks jumal Šiva pühaks taimeks. Uskumuste järgi ongi ogaõun võrsunud joovastavate ainete valitseja jumal Šiva rinnast sügava mediteerimise ajal. Ogaõuna perekonna nimetus Datura on arvatavasti tuletatud nimest Dhatur, mis on jumal Šiva teine nimi. Šiva preestrid on ogaõuna seemnete abil saavutanud oraakliseisundi ja omandanud võime näha tulevikku.

      Jumalanna Kali kummardajad kasutasid ogaõuna ohverdatavate uimastamiseks. Nepalis peetakse ogaõuna šamaani võimsaimaks taimeks ning tema seemneid ohverdatakse jumal Šivale.

      Läbi aegade on ogaõuna eri liike kasutatud kui nägemusi tekitavaid pühasid taimi. Neid on kultus taimedena kasutatud nii Aasias kui ka Ameerikas juba üle 3000 aasta. Alates 16. sajandist hakati ogaõuna kasutama joovastava vahendina ka Euroopas.

      Mõned ogaõuna liigid olid nii pühad, et neid oli õigus kasutada vaid preestritel. Ogaõuna abil suheldi ja peeti nõu jumalatega.

      Indiaanlased on kasutanud ogaõuna selleks, et saavutada ühendus vaimude maailmaga. Tema abil tehti astraalseid rännakuid teistesse dimensioonidesse. Ogaõun andis šamaanile võime moonduda mõneks loomaks, СКАЧАТЬ