Vallakirjutaja käsiraamat ehk Määrdemeistri mälestused. Hugo Vaher

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ teinud. Praeguse talvise aja kohta torkasid tema pähe päevitatud päikeseprillid hästi silma.

      „No mida ma oskan öelda, alused on õiged. Sisu otsustad sa ju ise. Aga … khm…”

      Minu otsa vaadati ootavalt.

      „Volikogu esimehele vallavanema käskkirja alusel preemiat maksta, see tundub kohatu, või kuidas teil need asjad siin korraldatud on, mis kord ette näeb, kas on üldse mingit korda?”

      Ruumis viibijad vaikisid. Aldar mõtles.

      „Vaata, Toomas,” alustas ta siis, „meil nagu on selline tava, tavaõigus on ju ka õigus. Me oleme alati nii teinud, Rein selles probleemi ei näinud.”

      „Jah, me oleme alati nii teinud, varem nagu pole keegi seda välja toonud.” Joosep Braun oli pisut pahane. „Tuleb välja, et oleme siin üksteisele ebaseaduslikult preemiat maksnud. Revisjonikomisjonile tuleks siis avaldus teha, või mis?”

      „Ma ei taha siin midagi ära rikkuda, aga alluv ei saa põhimõtteliselt oma ülemusele preemiat määrata, see on ikka nende rida, kes volikogu esimehe paika panid, see tähendab volikogu peaks oma esimehele preemiat määrama,” vastasin ma.

      „Tohoh, mis me hakkame nüüd siis erakorralist istungit kokku kutsuma või?” hüüatas Joosep Braun. „Jõulud varsti ukse ees, aastalõpp terendab. Töötajad on sellega arvestanud.”

      „No kuidas see kord teil ette näeb,” poetasin.

      „Jah, ega Toomas … vaata, sa oled noor ja armastad kõike nii teha, nagu ette nähtud, ei saa salata, tulebki. Aga meil ei ole selles osas kunagi nagu mingeid probleeme olnud,” ütles Aldar.

      „Sa küsisid minu käest, ma vastasin. Ütlesin oma arvamuse,” kostsin.

      „Just, see on tema arvamus. Aga paragrahv on ju kahe otsaga, eks ju,” Joosep Braun muheles.

      „Teie otsus,” vastasin mina.

      Raamatupidaja keerutas oma sõrmede vahel pastakat, mis ühtäkki lauale kukkus ja sealt maha lendas. Raamatupidaja kummardus selle järele, samal ajal öeldes: „Peaks ikka kuulama, mida vallasekretär ütleb, iseenesest juristi sõna peaks sellistes küsimustes rohkem maksma.”

      „No mida? Kuule, ma olen ka jurist, mul on Studiumi diplom. Mis see tähendab nüüd, et preemiat ei saagi või?” pahandas volikogu esimees.

      „Oota, oota. Võtame rahulikult. Tom, sa võid minna, küll me hakkama saame,” ütles Aldar.

      Ja nad jäid veel sinna asja arutama. Ühel hetkel kutsuti sinna abivallavanem Risto.

      Preemiata keegi ei jäänud. Kõik said, nagu algselt plaanitud. Isegi volikogu esimees sai. Ja vallavanem ei andnud käskkirja. Vallavanem pidi sel päeval olema eemal ja tema eest andis oma allkirja dokumendile abivallavanem Risto. Jõulud võisid tulla.

      Rein oli karjääri teinud. Looduskaitseameti kohalik büroo otsis uut direktorit. See oli poliitiline ametikoht. Rein oli hoolimata oma positsioonist vallasekretärina juba mitu aastat kuulunud Maaerakonda. Ta oli partei kohaliku piirkonna juhtkonnas ja see võimaldas tal suhelda õigete inimestega. Kuna vana amet oli igavaks muutunud, siis näis avalik konkurss büroo direktori kohale ahvatleva väljakutsena. Või mis väljakutsena. Tuli lihtsalt saata avaldus.

      „Kui siinmail üldse mingit muutust on tarvis, siis on see Looduskaitseameti büroos,” oli ta mulle kunagi öelnud.

      Teemaks oli tookord vallas asuva ilusa järve kaldal peetav läbu, mida vist reklaamides mingi peenema nimega nimetati. Probleem oli selles, et kuna osa üritusest toimus kaitsealusel maal, siis oli selle korraldamise loa andmiseks vajalik büroo nõusolek. Seda nõusolekut aga viimasel korral ei antud. Puhkes suur sõnasõda kohalike ettevõtjate ja büroo vahel. Maavanem sekkus. Asja arutati vallavolikogus. Mingil ajal pärast seda jama lahkus büroo direktor Merike Nõlvak ametist ja talle määrati asendaja kuni uue konkursi väljakuulutamiseni.

      Mind oli see suurüritus alati seganud. Linnulennult võis mu magamistoa aknast esimese bassikõlarini olla vaevu kolm kilomeetrit. Mis seletas ka öiste tramburaide helilainete resoneerimise mu aknaklaasil. Pärast selliseid pidusid tundsin end hommikul läbiklopituna. Peas kumises kella kolmese esineja refrään. Selline terror võis viia vaimsete häireteni. Sestap olin mina oma arvamuses nende inimestega ühel meelel, kes seda järvepidu mitte just kõige valjemate rõõmuhõisetega ei tervitanud. Vallavalitsus ja volikogu aga toetasid ettevõtjaid, sest nii mõnigi ärimeestest istus sealsamas volikogu saalis.

      „Ja see lõputu kaigaste kodaratesse viskamine. Tahad maja ehitada – ei saa. Tahad sitamaja püsti panna – küsi nõusolekut. Iga väiksem samm tuleb kooskõlastada,” vuristas Rein mulle toona.

      Täna oli tal võimalus kujundada uut lähenemist. Koostöö! See oli tema loosung. Mitte stagnatsioon, vaid areng! Selg sirgu! See meeldis ka volikogule ja vallavanemale. Meeldis niikaua, kuni ilmnes, et Rein paneb järgmisteks valimisteks oma nimekirja kokku. Nüüd siginesid kahtlused, et mida see Reinuvader küll plaanib? Mis tal kavas on? Reinu tunti. Ta oli ladna mees. Sõbralik. Hea suhtleja. Ettevõtlik. Vähestel oli talle midagi ette heita. Ometi need vähesed olid järjekindlad.

      Reinu poolt vallasekretärina heaks kiidetud ja vallavalitsuses vastu võetud otsustes kahtlesid nii mõnedki, kes polnud saanud oma hoonele kasutusluba või kellele tagastati maad ulatuses, mis tundus ülekohtuselt väiksena. Neid asju hakkasin lahendama nüüd mina.

      Vahetult enne Reinu äraminekut oli vallavalitsus osalenud ühe suursuguse projekti sünnituse juures. Nii riik kui kohalik omavalitsus olid otsustanud luua üheskoos uue sihtasutuse, mis pidi rikkust ja õnne õuele tooma rohkem kui ükski teine ettevõtmine siinmail. Vinduvast spordikeskusest kujundati Sihtasutus Olümpiakeskus, mis pärast mõningaid vaidlusi hakkas kandma nime Sihtasutus Talispordikeskus. Juba varem oli siinmail palju aega ja vaeva kulutatud spordi populariseerimisele. Sport oli siin vallas sama elementaarne nagu puhas joogivesi või korras teedevõrk. Lapsed sündisid siin suusasaapad jalas. Vallavanem ise oli olnud varasemalt sportlane, nüüd pani suusad alla hobikorras, sõitis ratast. Sporti olid teinud mitmed mehed valla allasutuste juhi kohtadel ja vallale kuuluva veefirma juhtkonnas. Sport pidi olema selle omavalitsuse võtmeks sisenemisel uksest, mille taga ootasid sellised ilusad ja rikkad nagu põhja piirkonnas laiuvad suurvallad, rääkimata pealinnast. Kummalisel või vähemkummalisel kombel istus uue spordikeskuse juht ka kohalikus volikogus. Tema tegusid teati siin- ja sealpool riigipiiri. Ta oli oma ala tippspetsialist. Professionaal. Tõenäoliselt ka hea juht. Juhtumisi Paremerakonna liige. Nagu vallavanemgi. Sport oli kirjutatud selle partei visiitkaardile kuldsete tähtedega. Vallavolikogus istudes jättis ta asjaliku mulje ja minus süvenes teatud aukartus tema ees. Kui opositsioon üleval saalis kraakles ja süüdistas, siis oli tihtilugu just tema see, kes meenutas päevakorda ning soovitas pöörduda tagasi päevakohaste teemade juurde ja mitte raisata aega juttudele kes teab millest.

      Sporti peeti isegi nii tähtsaks, et ka meil vallavalitsuses tegutses spordijuht. Mina teda ei olnud kohanud, teadsin tema nime ja lootsin teda siiski ühel päeval ka kättpidi teretada. Kuna tal oli pool ametikohta ja enamus ülesannetest seostus valla spordiürituste organiseerimisega, oli tema nähtamatus minu jaoks mõistetav. Lihtsa vallakodanikuna tundus mulle aga, et spordile kulus sellel omavalitsusel proportsionaalselt liiga palju raha.

      Tasakaalustamaks nii vallavalitsuses kui vallavolikogus esindatud sportlike eluviisidega tegelasi, leidus nii ülemisel kui ka alumisel korrusel neid, kes kulutasid iga päev treppi, mis viis maja ainsa suitsuruumini. Nii mõnigi kord võis kuulda ohkeid, miks ometi ei paigaldata siia lifti. Volikogu istungite ajal oli väike ruum sinist suitsu täis ning oma nikotiini- СКАЧАТЬ