Vallakirjutaja käsiraamat ehk Määrdemeistri mälestused. Hugo Vaher

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sa seal valesti saad teha? Seadus on sul ju ees,” lisas Rein.

      „Kuhu sa siis ise lähed?” uurisin.

      „Pst! Sellest ei saa veel rääkida,” ta pilgutas silma.

      Aga ma sain aru, et midagi tal kusagil susiseb.

      „Tead, ma olen siin juba kaheksa aastat olnud, tahaks midagi muud teha,” ja ta rüüpas jälle oma klaasist lonksu.

      Villu astus sisse.

      „Tervitus!” hõikas Rein. „Õlut maameestele!”

      Villu istus sõbralikult naeratades meie lauda.

      „Noh, on midagi kosta?” küsis ta.

      „Veel mitte, veel mitte,” vastas Rein.

      „Aga kes siis sinu ameti üle võtab, teete konkursi?”

      „Äi tee midagi. Su uus vallasekretär istub siinsamas, üle laua,” naeris Rein.

      „Ah nii? No vaata siis aga. Einoh, tuledki siis siia?”

      „No ma ei tea, ma pean mõtlema,” pomisesin.

      „Mis siin mõelda, mõtle, saad normaalse palga peale, saad kompi, teed väikse bisnessi kõrvale,” veenis Rein.

      „Et siis nagu koolituse või? Mittetulundusühingu?”

      „Näed, juba õpib,” naeris Rein.

      Villul olid murelikud silmad. Või oli ta väsinud. Ta võttis lauale toodud õlleklaasi pisut väriseva käega ja jõi ahnelt veerand klaasi hooga tühjaks.

      Villu oli pika staažiga töötaja. Ta tundis inimesi, oskas nendega suhelda. Oli vahetu. Mulle näis, et siiras. Kuid temas pidi olema ka pisut kavalust, sest kuidas sa ikka nii kaua omavalitsuses vastu pead? Ta tundis paljusid, tundis maad, ta oli ringi kõndiv valla maakaart. Kui küsiti, kus asub see või teine kinnistu, siis Villu teadis peast. Teadis ja tundis ka kinnistu omanikku. Päris kindlasti oli temaga kunagi ka väikse õlle teinud. Sest niimoodi saadi inimestega kõige kergemini tuttavaks. Aga selline tutvuste sobitamine mõjus tervisele kahjulikult. Teisiti aga ei saanud.

      „Ma mõtlen seda asja,” kostsin ma.

      Rein upitas end ettepoole: „Mõtle, aga ära siis kaua mõtle. Anna mulle homme teada, eks ju?”

      „Homme? No lase ikka veidi asjal seedida,” tõrjusin ma ettepanekut.

      „Hea küll, mõtle siis nädalavahetusel järele. Anna uue nädala alguses teada. Ma pean veel Kuusega ka rääkima. Kui vallavanem annab dobroo, siis ei ole muud, kui asu ametisse.”

      Rein mõtles hetke ja küsis siis ettevaatlikult: „Sul ju kriminaalkorras karistatus puudub ju, eks?”

      „Pff! Elementaarne ju!”

      „Siis tuleb, ole mureta!” viskas Villu sekka.

      Me naersime.

      Olin sisse elamas. Mul oli oma kabinet. Seesama Reinu oma. Mu töökoht asus mu kodust vaid nelja kilomeetri kaugusel. Olin rahul. Elasin maal, töökoht oli sealsamas väikeses linnakeses. Lõpuks ometi tundsin, et kõik see vaev, mida olin aastaid mööda loenguid rahmeldades näinud, hakkas vilja kandma.

      Olin andnud vande. Seadus sai minu piibliks. Riik minu jumalaks. Vallamaja mu pühakojaks. Harjumuspäraste teksade ja T-särgi asemel panin iga päev selga ülikonna. Vallavanema palvel. Kaela nöörivat lipsu püüdsin vältida igal võimalusel.

      „Nüüd, kus sa meil vallasekretär oled, pea siis meeles, millisesse meeskonda panustad,” pilgutas vallavanem Aldar silma.

      Ma tegin arusaamatut nägu.

      „No sa oled nüüd osa meeskonnast. Tiimi liige. Ütleme siis nii, et nagu määrdemeister. Meie siin vallavalitsuses seisame hea, et spordimehel ehk siis vallal hästi läheks. Mina olen treener. Abivallavanem, tema on … no näiteks meeskonna arst. Raamatupidaja on massöör. Sinu asi on meie mehele õige määre suuskadele alla panna, et me võidaks. Hea küll, alati ei ole vaja võita, aga pjedestaalile ikka peame pääsema. Sest noh … tead ju küll. Kaotajaid eriti ei armastata. Eriti poliitikas.”

      Vallavanem oli oma võrdlusega rahul.

      „Räägi, kas sul see rõngas seal kõrvas on seotud mingi usuvärgiga või tervislikel põhjustel?” uuris Aldar ühel päeval, kui oli palunud mul pärast vallavalitsuse istungit veel tema kabinetti jääda.

      „Ei,” kohmetusin. „See on noh … mul on teises ka,” pöörasin oma parema külje talle ette.

      „No kena. Kuule, aga teeks nii, et tööajal, no siin ametiruumides … Tead, meil käivad siin igasugused inimesed, vanemad ja … Nad ei mõista sellist asja. Tead ju küll, kuidas nendega on. Konservatiivsed ja … Äkki teeks nii, et tööajaks võta ära, muul ajal riputa endale külge, mida tahad. Kas või kilo.”

      Muigasin omaette. Oleks vallavanem mind näinud mu tagis, mis mul seljas oli, kui ma kontsertidel käisin.

      „Pole probleemi,” vastasin talle lühidalt.

      Jah, tegelikult oli mul veidi piinlik. Ebamugav ka. Alles nüüd olin aru saanud, kuivõrd suures vastuolus on tegelikult minu enda maailmavaade ja see, mida ma nüüd tegema hakkasin. Minu ainus lohutus oli see, et ma teenisin tegelikult rahvast. Ja kohalik omavalitsus oli see kõige esimene, kõikse madalam tasand enne rohujuure oma. Kohalik omavalitsus vastandus omamoodi riigile. See oli oma asjade üle iseotsustamise õigus. Selles vastandumises leidsin leevendust minus valitsevale süütundele. Ja loomulikult raha. Ma pidin midagi ju tegema. Kuidagi peab ju elatist teenima. Muidugi, mul oli oma väike talu. Ju oleks ma suutnud endale söögipoolise ka ise oma põllutööga hankida. Aga ma ei olnud veel valmis selleks. Flirtisin mõttega täielikust majanduslikust iseseisvusest ja sõltumatusest, selle asemel aga võtsin mõne aja pärast laenu eesmärgiga puhuda oma lagunevale üüratule tarele uut elu sisse. Ja ma andsin sõrme.

      Vahetult enne jõule viis vallavanem läbi aasta kokkuvõtete tegemise. Asutus oli jagunenud õige mitmeks ametiks ja iga ameti juht pidi tegema väikese ettekande koos presentatsiooniga ekraanil sellest, millega nende töötajad aasta jooksul hakkama on saanud. Kõik paistis suurepärane. Siis palus Aldar, et ma organiseeriksin rahvaga kohtumise, ühe linnas ja teise valla teises otsas põhikooli ruumides. Et saaks inimestele ka seda informatsiooni jagada, mis tehtud ja mis järgmisel aastal ees seisab. Kuna ka minult oodati mingisugust ettekannet, aga ma alles nii lühikest aega ametis olin olnud, et mingeid erilisi tulemusi ette näidata ei olnud, siis sisustasin oma ettekande aja peamiselt sellega, et tutvustasin rahvale, millega üks vallasekretär üldse tegeleb. Risto ehitusmajandusteenistusest haaras sellest ideest kinni ja rääkis samuti, millega tema tegeleb, üldiselt. Vallavanemale see eriti ei meeldinud, ta soovis, et räägitaks tulemustest.

      Kui algul tundus, et kokkuvõtete tegemine üksnes rahva meeleheaks oli läbi viidud, siis tegelikult seisis selle taga veel midagi. Midagi meeldivat. Ükskord istusid pearaamatupidaja ja volikogu esimees Joosep Braun Aldari juures ja mindki kutsuti sinna.

      „Vaata, Toomas. Meil on nüüd selline asi, et vormistame siin preemiaid. Ametnikele nii poole palga ulatuses, juhtidele veidi enam. Sa ju ka juht meil nüüd. Ole hea, vaata üle, kuidas oleks korrektne. Me tahaks ikka, et kõik oleks õigesti.” Ja ta andis mulle ühe käskkirja eelnõu, millel seisid СКАЧАТЬ