Surma vaatemäng. Sari „Roy Grace’i juhtum“. Peter James

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ käsu, et kaks politseinikku käiksid jäljenditega läbi ümbruskonna jalatsipoed ja otsiksid mustrile vastet. Pole välistatud, et saapad osteti just selleks puhuks. Kui nii, siis võib ostja olla turvakaamera salvestusel.Tanksaapaid müüvaid poode ei ole ümbruskonnas palju, kui õhtul kell pool seitse koguneme, olgu raport olemas.”

      Nooremuurija Nicholl noogutas ja haaras telefonitoru.

      „Ta ei ole oma noormehega teist päeva ühendust võtnud,” jätkas Branson.

      „Kes?” päris Grace hajameelselt.

      „TeresaWallington. Nad elavad kihlatuga koos.Tema ilmumata jäämisel ei tundu olevat põhjust.”

      „Ja nimekirja teised neli?”

      „Ka neid pole täna nähtud,” möönis Branson tõrksalt.

      Ehkki kolmekümne ühe aastane, oli Branson politseis töötanud vaid kuus aastat, kuna oli teinud alguses valestardi ööklubi väljaviskajana.

      Ta meeldis Grace’ile väga, oli nutikas, hooliv ja hea vaistuga. Vaist oli politseitöös oluline, kuid sellel oli ka oma miinus: see võis politseinikke ennatlikele järeldustele viia, ilma et kõiki võimalusi oleks põhjalikult kaalutud, ja panna alateadlikult eelistama tõendeid, mis kõhutundega kokku läksid. Vahel tuli Grace’il Bransoni enda huvides seersandi indu kärpida.

      Praegu ei vajanud Grace Bransonit siiski ainult juurdlust puudutava kõhutunde pärast.Vaid millekski hoopis tööväliseks.

      „Tule minuga morgi kaasa!”

      Branson vahtis talle kulme kergitades otsa. „Kurat, mees, kas sinna sa inimesi oma kohtingutel viidki?”

      Grace muigas. Branson oli tõele lähemal, kui arvata oskas.

      15

      Tom Bryce istus pikas kitsas esimese korruse juhatusetoas, mis asus väikeses ärikvartalis tööstuskrundil Heathrow’ lennujaama lähedal – nii lähedal, et reisilennuk, mida ta aknast nägi, paistis valmistuvat otse keset tuba maanduma. See möirgas pea kohal, maandumisklapid all ja telikud väljas, tuhisedes mööda nagu mingi hiigelkala vari, justkui lahutaks seda katusest vaid paar tolli.

      Tuba oli sisustatud maitsetult.Pruune seemisnahaga kaetud seinu ehtisid raamitud õudus- ja ulmefilmide plakatid, kahekümnekohaline pronksist koosolekulaud oli justkui mõnestTiibeti templist röövitud ja äärmiselt ebamugavad kõrge seljatoega toolid olid kahtlemata mõeldudki koosolekuid lühendama.

      Tema klient Ron Spacks oli endine rokiprodutsent, puhkiv ja kuuekümne ligi. Peas parukas, mis ei tahtnud korralikult paigal püsida, suus hambad, mis olid omaniku vanuse ja mõnuainetest räsitud näo kohta liiga perfektsed, istus Spacks Tomi vastas, kandes luitunud ja viledaks kulunud Grateful Deadi T-särki, teksaseid ja sandaale, lehitsedes Bryce Righti kataloogi ning pomisedes vaikselt „Mnjaa” iga natukese aja tagant, kui millelegi huvitavale sattus.

      Tom rüüpas kruusist kohvi ja ootas kannatlikult. Gravytrain Distributing oli riigi suuremaid DVD-levitajaid. Kuldmedaljon, mis Ron Spacksil kaelas rippus, kunstteemantidega sõrmused sõrmedes ja must Ferrari õues parkimisplatsil andsid tunnistust edust.

      Nagu Spacks oli Tomile eelmistel kohtumistel uhkusega rääkinud, oli ta alustanud üheainsa putkaga Portobello Roadi lähistel, sahkerdades kasutatud DVD-dega, kui keegi polnud veel DVDdest kuulnudki. Tom ei kahelnud, et selle mehe impeerium oli valdavalt rajatud piraatkaupadele, aga tema seisukord ei võimaldanud kliente moraalsetel kaalutlustel valida. Minevikus oli Spacks esitanud ulatuslikke tellimusi ja arve alati õigel ajal tasunud.

      „Mnjaa,” ütles Spacks. „Vaata,Tom, minu kliendid ei taha midagi lennukat. Mis sul tänavu uut on?”

      „CD-sid kujutavad õllealused, vist leheküljel nelikümmend kaks. Me võime neile trükkida, mida soovite.”

      Spacks keeras lehte. „Mnjaa,” ütles ta häälel, mis oli vaimustusest kaugel. „Mnjaa,” kordas ta. „Kui palju maksaks sel juhul sada tuhat, kas sa loovutaksid need hinnaga nael tükist?”

      Tom tundis end ilma arvutita abituna. See oli töö juures, Chris Webb püüdis seda jälle elustada. Kõigi toodete hinnad olid seal masinas ja selleta ei söandanud ta allahindlust pakkuda – eriti mitte nii mahuka võimaliku tellimuse puhul.

      „Ma annan teile teada. Saadan õhtu poole e-kirja.”

      „Mnjaa, üle naela ei mängi välja,” ütles Spacks ja kaksas kokapurgi lahti. „Tegelikult oleks parem koguni seitsekümmend penni.”

      Tomi mobiil helises. Ekraani piiludes nägi ta, et helistaja on Kellie, ja katkestas kõne.

      Seitsekümmend penni ei tulnud kõne alla, kaup läks talle rohkem maksma – seda teadis ta kindlalt, kuid otsustas Spacksile esialgu seda mitte mainida. „See oleks üsna keeruline,” ütles ta taktitundeliselt.

      „Mnjaa.Tead sa, mis mind veel huvitaks. Umbes kakskümmend viis kullast Rolexit, mnjaa.”

      „Kullast Rolexit? Ehtsat?”

      „Ei mingit koopiasaasta, ainult originaalid. Ma tahan, et neile graveeritaks üks logo. Kas sa oskad hinda pakkuda? Neid on kähku vaja. Järgmise nädala keskel.”

      Tom katsus oma üllatust varjata: Spacks oli ju ise kuulutanud, et ei taha midagi lennukat. Nüüd kõneles ta käekelladest, mis maksid tuhandeid naelu tükist.Telefon helises uuesti.

      See oli taas Kellie, ja Tom hakkas muretsema: tavaliselt oleks naine sõnumi jätnud. Äkki on üks lastest haige? „Ega te ei pahanda, kui ma vastan?” ütles ta Spacksile. „Minu naine.”

      „Küljeluu tuleb ära kuulata. Oyster – see on klassikaline Rolex, eks?”

      Tom, kes teadis kullast Rolexitest umbes sama palju kui kanakasvatusest Andides, ütles: „Jep, igatahes.” Spacksile noogutanud, haaras ta telefoni ja võttis kõne vastu. „Tere, kullake.”

      Kellie hääl kõlas veidralt, kaitsetult. „Tom, anna andeks, et sind tülitan, aga üks telefonikõne ajas mulle hirmu nahka.”

      Püsti tõustes ja Spacksist kaugemale minnes lausus Tom: „Kallis, mis juhtus? Räägi mulle.”

      „Ma käisin maniküüris. Kui tagasi jõudsin, helises viis minutit hiljem telefon. Keegi mees küsis, kas mina olen proua Bryce, ja ma … ma vastasin jah. Seejärel küsis ta, kas Kellie Bryce, ja mina jaatasin. Siis lõpetas ta kõne.”

      Ilm õues oli niiske ja vihmane, õhkjahutus tegi toa tarbetult külmaks. Kuid äkki läbistasTomi hoopis külmem jõnksatus, jäised sõrmed pigistasid kõvasti ta südant.

      Eileõhtune ähvardus. Ähvardus, mille järel tema arvuti mälu sekunditega tühjendati. Kas see kõne oli seotud talle saadetud e-kirjaga?

      Kui teavitate nähtust politseid või üritate lehekülge veel kord külastada, läheb teie naise Kellie, poja Maxi ja tütre Jessicaga samamoodi nagu kohe teie arvutiga.

      Muidugi mõista ei olnud ta politseid teavitanud ega üritanud lehekülge rohkem külastada.Ta püüdis kaaluda teisi võimalusi. „Kas sa proovisid tagasi helistada? Üks-neli-seitse-üks.”

      „Jah. Sealt öeldi, et number on salastatud.”

      „Kus sa praegu СКАЧАТЬ