Surma vaatemäng. Sari „Roy Grace’i juhtum“. Peter James

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Ei olnud piisavalt kokku puutunud inimrämpsuga, kes tänu advokaatide kavalusele õigusemõistmise käest pääsesid.

      „Jah, räägi aga räägi. Ta ei ilmunud täna tööle. Üks sõbranna käis tema korteris.Teda pole seal ja nad on kangesti mures.”

      „Nii? Millal teda viimati nähti?”

      „Eile pärastlõunal töö juures.Tal oli täna hommikul kohtumine tähtsa kliendiga, kuhu ta ei tulnud. Ei helistanud ka. Bossi sõnul polevat see tema moodi. Nimi on Janie Stretton.”

      „Mul on kirjas veel neli nime, Glenn. Miks on tema eriline?”

      „Kõhutunne.”

      „Janie Stretton?”

      „Jep.”

      „Ma lisan ta nimekirja.”

      „Pane ta esimeseks.”

      Vihm leotas Grace’i kombinesooni ja voolas mööda nägu. Grace taganes varikatuse alla. „Pead ei ole ikka,” ütles ta. „Ja mulle tundub, et me ei leia seda väga heal põhjusel. Sõrmejälgi juba kontrolliti, need ei andnud midagi. DNA saadetakse testimiseks Huntingdoni laborisse, aga see võtab paar päeva.”

      „Ma tuvastasin ohvri,” lausus Glenn Branson. „Olen valmis kihla vedama.”

      „Janie Stretton?” ütles Grace.

      „Janie Stretton.”

      „Tõenäoliselt on ta kusagil voodis ja kargab mõnd advokaadi, kes teenib kolm tonni tunnis.”

      „Ei, Roy,” oli seersant veendunud. „Ma usun, et sul on seal tema surnukeha.”

      12

      Tom veetis pärastlõuna tähtsa uue kliendi, Polstar Vodka kontoris, kärpides äärmuseni oma hinnakirja – ja seeläbi kasumimarginaali –, et võistlejad mingil tingimusel tellimust endale ei saaks. Sülearvuti puudumise tõttu parajas kimbatuses, lahkus ta mornilt tellimusega 50 000 graveeringuga martiiniklaasi ja trükikirjaga hõbealuse peale, millest ta oli algselt lootnud kopsakat kasumit. Nüüd on ta õnnega koos, kui kulud tasa teenib.Vähemalt võimaldab see pangale käivet näidata, aga tal mõlkus valusalt meeles vana põhitõde: „Käive pole oluline, kasum on kõik.”

      Kui veab, toob see ajapikku kaasa tulusamaid tellimusi, mõtles ta.

      Veidi enne kella viit tagasi kontorisse jõudnud, nägi ta kergendusega, et tema sülearvuti töötab jälle. Ent tehnikul kulus selleks seitse kallist tundi, mis käis Tomile tasku pihta. Peter Chardi kirjutuslaud oli tühi ja Simon Wong rääkis telefoniga; Maggie oli samuti telefoni otsas. Olivia tõi talle signeerimiseks hunniku kirju.

      Ta tegeles nendega ja kuulas siis ChrisWebbi, kellel oli õnnestunud mõned andmed taastada. Chris kandis ette, et oli süsteemi uuendanud ja installeerinud uue viirusetõrje – see maksis muidugi lisaraha. Aga ta ei osanud ikkagi selgitada andmed kustutanud viiruse päritolu, kui mitte arvestada diski, mille Tom oli rongis leidnud ja mille ta tahtis edasiseks analüüsiks kaasa võtta.

      Kui Chris oli läinud, veetis Tom pool tundi e-kirjadega järjele jõudes. Seejärel avas ta uudishimust oma veebibrauseri ja tegi lahti hiljuti külastatud lehekülgede nimistu, mis hõlmas möödunud ööpäeva. Paaril korral oli külastatud Google’it, mitu korda lehekülge ask.co.uk ja korra raudtee sõidugraafikut, kust ta oli eile rongiaegu vaadanud. Kirjas oli ka eilne külastus PolstarVodka saidile, et end täna pärastlõunaseks kohtumiseks kurssi viia. Ning oli veel üks lehekülg, talle täiesti tundmatu.

      Aadress oli pikk keerukas tähtede ja kaldkriipsude jada. Lahkudes oli Chris Webb teda uuesti hoiatanud, et võõrastele lehekülgedele ei tohi minna, kuid Tom oli internetti nüüd juba aastaid kasutanud ning jagas asja üsna hästi. Ta teadis, et viiruse võib saada manuseid avades, aga keeldus uskumast, et selle võib saada ka veebiküljelt. Präänikuid küll. Ta teadis, et paljud ettevõtted saadavad süüdimatult prääniku, kui nende lehekülge külastada. Präänik jääb arvuti süsteemi ja teavitab neid kõigest, mida inimene edaspidi netist vaatab. Selle põhjal koostavad nad andmebaasis iga kliendi kohta individuaalse portree ja tuvastavad rahvast huvitavad tooted.Aga viirused? No ei.

      Ta klõpsas aadressi.

      Peaaegu kohe ilmus ekraanile teade:

      Juurdepääs puudub. Sisselogija tundmatu.

      „Vajad sa täna veel midagi,Tom?”

      Ta tõstis pilgu. Käekotiga Olivia seisis kirjutuslaua kõrval.

      „Ei, aitäh, sa võid minna.”

      Olivia säras. „Mul on kuum kohting. Pean juuksuris soengu tegema!”

      „Kivi kotti!”

      „Ta on ühe ajakirjade grupi turundusdirektor. Sealt võib tellimusi saada.”

      „Anna valu!”

      „Just nii!”

      Tom pööras pilgu tagasi ekraanile ja klõpsas taas aadressi.

      Järgmisel hetkel ilmus sama teade:

      Juurdepääs puudub. Sisselogija tundmatu.

*

      Hiljem samal õhtul, joonud harjumuspärasest suurema martiini, õhtust söönud ja rüübanud tavalise paari klaasi asemel peaaegu terve pudeli iseäranis maitsvat Austraalia Margaret Riveri Chardonnayd, võttisTom kabinetis istet, avas e-postkasti ning asus tööle. Uusi e-kirju saabus iga paari minuti tagant.

      Kaks järjestikust kirja sisaldasid viisakas mahus kordustellimusi, mis tegi heameelt. Üks oli tähtsa kliendi turundusdirektorilt, kes tänas teda isiklikult abi eest nende firma viiekümnenda juubeli õnnestumisel.

      Tuju tublisti paranenud, vaatas ta kiiresti läbi ülejäänud kirjad, jättes osa kausta, kustutades mõned ja vastates teistele. Siis laekus veel üks uus kiri.

      Lugupeetud härra Bryce!

      Eile õhtul külastasite veebikülge, kuhu Te poleks tohtinud pääseda.Nüüd proovisite seda uuesti külastada.Kutsumata külalised on meile vastukarva. Kui teavitate nähtust politseid või üritate seda lehekülge veel külastada,läheb teie naise Kellie, poja Maxi ja tütre Jessicaga samamoodi nagu kohe teie arvutiga.Vaadake hoolega ja mõelge hästi järele.

      Tervitades Scarab Productions

      Vaevalt oli ta jõudnud teksti lugeda, kui see juba ekraanilt haihtus. Siis hakkasid haihtuma ka ülejäänud e-kirjad, otsekui happes lahustudes.

      Mõistus liiga halvatud, et aparaati välja lülitada, vaatas ta abitult pealt, kuidas minuti jooksul või isegi kiiremini haihtus arvutist kõik.

      Ta klõbistas klahve. Aga midagi polnud alles, oli vaid tühi must ekraan.

      13

      Dennis Ponds, Sussexi politsei avalike suhete juht, oli mitmelt politseiametnikult saanud hüüdnimeks Lobamokk. Liiga palju lugusid lekkis pressi ja peamine kahtlusalune oli alati tema kabinet.

      Ta oli endine ajakirjanik, kes meenutas rohkem börsimaaklerit kui lehemeest. Natuke üle neljakümne vana, tahapoole võitud СКАЧАТЬ