Vabanemine. Sari „Noorsooromaanide võistlus 2012“. Janika Vaht

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ värava juures kokku.”

      Noogutasin. Ütlesin sõpradele, et kiirustan varem koju. Nad jäid mulle kahtlustavalt järele vaatama, kuid huvi Sandri vastu ei lubanud mul end sellest häirida lasta. Mõtlesin, et mul on alati aega neile temast rääkida.

      Nagu Sander lubanud oli, ootas ta värava juures. Must mantel lisas ta välimusele veelgi rohkem võlu. Ta toetus seljaga vastu kiviseina. Mida kauem ma teda eemalt jälgisin, seda pöörasem mulle näis, et minu ümber on nii ilusaid inimesi. Ta pööras pilgu minule. Ehmusin, kuid tema soe naeratus kutsus mind enda poole. Silmasin tema käes erkpunast vihmavarju. Muigasin.

      Poiss ulatas vihmavarju mulle ning tänas selle eest. Jalutasime läbi vahtraallee ning pöörasime kõrvaltänavasse. See oli kitsas ja ääretult vaikne. Külm sügispäike oli majade katused vasekarva võõbanud. Käes oli paljutõotav sügis, kuigi ilma valitses alles noor september.

      Jätsin meelde kõik uksed, millest me mööda tulime, kõik pilved, mis meie peade kohal hõljusid, ning kõik majakatused, mis olid päikesekiirte paistel punakaks värvunud.

      „Olemegi kohal,” sõnas Sander ning osutas armsa väljanägemisega kohviku poole. Pruunil puust rippsildil seisis nimi Maiasmokk. Ma polnud seda kohvikut eales varem näinud, polnud sellest kuulnudki. Ei olnud sellel tänavalgi käinud ega isegi teadnud, et see olemas on.

      Astusime tagasihoidlikku ruumi. Sander teretas noort habetunud meest, kes seisis leti taga ja asetas riiulile eriilmelisi teekarpe ja – kotikesi. Mees kuulus justkui kohvikuga kokku: kohvik mõjus sooja ja hubasena, mees lahke ja boheemlaslikuna. Kõik siin meeldis mulle väga. Tundus võimatu, et keegi külastajatest võiks end sellises kohas tunda murede lõksu jäänuna. Kõik probleemid olid meelest pühitud.

      Olime Sandriga kohviku ainsad kliendid.

      „Kahju, et teised inimesed sellist rahulolu tunda ei saa,” mõtlesin endamisi. Alles lahkudes taipasin, et võib-olla tingib koha mõju külastajatele ka seltskond.

      Istusime akna alla. Kuldsed päikesekiired paistsid kõigist akendest sisse, andes ruumile veelgi armsama ja kodusema ilme. Hakkasin mõtlema oma kodule, mis oli nii külm, nii tühi ja nii suur. Ohkasin. Sander jälgis mind pingsalt ja naeratas iga kord, kui ma tema poole kiikasin.

      Kohvikupidaja tõi lauale ümmarguse kannu helesinise teega, mille põhjas ilutses sinine lilleõis. Mõtlesin, et nii ilusat teed on patt juua.

      „See on maja kulul,” sõnas omanik lahkelt.

      „Sander on mu ainus püsiklient. Vahepeal mõtlen, milleks ma seda poodi üldse pean,” lisas ta mõttesse vajudes.

      Naeratasin kohvikupidajale ja nentisin, et oleksin meelsasti tema teine püsikunde. Mees naeris ja kadus meie vaateväljast.

      Sander valas kruusid teed täis. „Ta on mu lapsepõlvesõber. Veidike vanem küll, aga sõber. Need tassid on ka tema tehtud. Ta on üldse omamoodi mees. Ütleb küll, et ei saa aru, miks ta seda kohvikut peab, aga see on tema kodu. Ta on alati õnnelik, kui keegi kogemata uksest sisse põikab. Ta on nagu väike laps,” muigas ta rahulolevalt.

      Rüüpasin teed ja jälgisin, kuidas Sander enda tassi suhkrut kuhjab. Meie pilgud kohtusid tihti ning kui see juhtus, naeratasime mõlemad häbelikult.

      Vaatasin aknast välja ning küsisin vaikselt: „See olid sina, eks?”

      Sander pööras samuti pilgu välja kaugetesse kaugustesse. Naeratasin, kuid mu silmad olid täis enesekindlust. Sander oli küsimusest äratuntavalt kohutatud.

      „Millest sa räägid?” küsis ta.

      Pidin mõtlema, mida selle peale vastata. Olin ma tõesti inimesega eksinud? Ei. See oli olnud Sander. See noor mees oli kindlasti olnud Sander. Pidi olema. Miks ta ei tunnistanud mulle, et see oli tema? Arvasin, et tal on kindlasti mõjuv põhjus, miks mitte rääkida, ja lõin käega.

      „Ei millestki.”

      Ma ei tahtnud talle otsa vaadata. Olin kuri meie mõlema peale. Miks ma olin talt seda küsinud? Miks tema käitus, nagu ei teaks ta midagi?

      Sander tõusis püsti ja ütles: „Ma pean nüüd minema. Tuleme mõni teine kord jälle.”

      Olin pisut üllatunud, et ta nii kiiresti lahkuma pidi. Ukse peal viipas ta mulle käega ja sõnas: „Saa terveks! Homme näeme, Mai.”

      Jäin oma mõtetega üksi. Olin alati oma mõtetega üksi. Ma ei osanudki muudmoodi. Olin kogu aeg teisi sellega eemale peletanud, et hoidsin kõike endas. Ma ei tahtnud liigset tähelepanu, ei soovinud enda ümber palju inimesi. Tahtsin olla kiidetud üksnes tähelepanuväärsete asjade eest ning leida enda kõrvale kedagi mõistvat, kes jääks pikemaks. Sellest oleks piisanud. Nähtavasti oli seda liiga palju palutud. Olin alla andnud. Ma ei teadnud enam midagi. Ma ei teadnud isegi, mida tahta.

      Tõmbasin mantli selga ja sidusin punaka salli kaela. Ohkasin raskelt. Võtsin toolilt koolikoti ja erkpunase vihmavarju ning astusin uksekellukese helina saatel välja. Hingasin endasse joovastavat värskust.

      Ja enne kui arugi sain, oli oktoober.

      III

      Ma ei olnud Sandriga tükk aega pikemalt vestelnud. Kõik oli pinnapealne. Lihtne „tere” ja „homme näeme” oli tavaliseks saanud. Filosoofia- ja psühholoogiatundidest oli kujunenud üks koolipäeva meeldivamaid osi. Sander oli igas tunnis üsnagi aktiivne ja lõbus, kuid tasapisi hakkasin kõrvalt vaadates taipama, et selle rõõmsa pealiskihi all oli peidus ka midagi nukrat. Iga päevaga mõistsin aina enam, kui tugev ta on. Kui tugev on tema iseloom, kui tugev on tema mõistus. Leidsin end mitmeid kordi mõtlemas, kui kena ta on ja kui tavatut juttu ta räägib. Kõik, mis seondus Sandriga, paelus mind. Ma polnud kellegi vastu nii kärsitut huvi tundnud.

      Teadsin Sandrist enamjaolt seda, mida kõik teisedki. Kui Sander mu vaatevälja sattus, oli ta ikka ümbritsetud paljudest tüdrukutest. See pilt pani mind ohkama. Olin mõnda aega olnud eksitatud tema kutsest teed jooma minna, kuid hiljem mõistsin, et see oli tõesti olnud mõeldud vabandusena ning kogu huvi on ainult ühepoolne. Õigem olnuks lihtsalt oma tavapärase eluga edasi minna.

      Haarasin oma koti ning läksin rahulikult klassist välja. Tahtsin hetkeks üksi olla. Ma ei osanud inimrohketes kohtades kaua viibida. Mõnikord olin tõesti rõõmus koju saamise üle, teinekord jäänuks kooli veel kauemakski.

      Järgmine tund oli filosoofia. Läksin kabinetti ning istusin akna alla. Mõtlesin, et mul on vedanud, et olen saanud endale igaks tunniks parima koha.

      „Elu on ilus,” sõnasin vaikselt omaette. Panin pea lauale ja vaatasin välja. Kartsin, et jään millestki ilma, kui ei hoia oma silmi pärani lahti. Tahtsin, et kõik jääks meelde. Et jääksid meelde ilusad värvilised puud, jahe õhk, hele taevas, sügishelid. Vihma polnud pikka aega sadanud.

      Klassiuks avanes uuesti paar minutit pärast minu sisenemist. Pöörasin pea ukse poole. Mulle vaatas vastu naeratav Sander. Ta teretas mind, tuli lähemale, tõmbas minu kõrval oleva laua alt tooli välja ja võttis istet. Asetasin pea uuesti kätele ja jäin teda vaatama. Tema vaatas käsipõsakil vastu. Klassiruumis valitses vaikus, mitte piinlik vaikus, vaid selline, nagu olekski see aeg olnud vaatlemiseks mõeldud. Korraga keeras Sander pea tahvli poole ning ütles tasaselt: „Kas sa tuleksid minuga täna teed jooma?”

      Vastasin pikemalt mõtlemata jaatavalt.

      Ma ei olnud kunagi varem kohanud inimest, kes ainuüksi oma sooja naeratusega СКАЧАТЬ