Vabanemine. Sari „Noorsooromaanide võistlus 2012“. Janika Vaht

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et seda põhjustab allergia kassi vastu, kuid kui enda laupa katsusin, tundsin, et kogu keha on tuline. Läksin peegli ette ja nägin kahte helepruuni silma endale otsa vaatamas. Juuksed olid tõmbunud heledamaks ning tukk kiskus pisut lokki. Panin selle klambriga kõrvale ning silmitsesin inimest, kes mulle peeglist vastu vaatas.

      See pilt meenutas mulle nooremat versiooni emast. Heledad kergelt lokkis juuksed, helepruunid silmad ja õhetavad põsed. Keerasin ringi ja läksin otsisin kraadiklaasi välja. Nagu olin aimanud, näitas see 38,2 kraadi.

      „Teadsin, et täna ei õheta ma rõõmust,” ohkasin. Viskasin end taas diivanile pikali. Kass hüppas maha. Mõtlesin, et homme kooli ei lähe. Lesisin diivanil ja olin omapäi mõtetega lapsepõlvest ja meeldivast meelõhnast.

      Tõusin hommikul viie ajal, kui välisuks prantsatusega lahti käis. Mu keha oli tuim ja seda kattis külm higi. Kiirustasin ehmunult ukse juurde. Mulle vaatas vastu nägus hilistes kolmekümnendates mees, kes naeratas ootusärevalt ja teatas, et on kodus. Minust käis läbi jäle vastikustunne. Sel hetkel tahtsin unustada, et mul üldse isa oli. Tugev alkoholihais täitis koridori, kuid isa vaatas sellest hoolimata mulle naeratusega otsa. Kahtlen, kas ta mind esialgu üldse äragi tundis.

      „Kadri … või see tähendab Mai. Kurat, te olete nii sarnased! Kadri ei ole koju tulnud?” Ta toetus käega vastu seina ja tõmbas raskustega musti lakk-kingi jalast ära. Mul oli vastik teda vaadata.

      „Ei ole. Sa ju tead, et ta ei ela enam siin,” vastasin külmalt.

      „Mai, sina ka või? Sina ka hülgad mu?”

      Keerasin ringi ja läksin oma tuppa. Ütlesin tema poole vaatamata, et mingu magagu end kaineks. Tundsin, kuidas tema silmad jälgisid mind seni, kuni ülemisele korrusele jõudsin. Sulgesin vaikselt ukse ja vajusin pimedasse tuppa põrandale. Ei jõudnud end liigutada, kuulsin vaid rahustavat vihmasabinat.

      Keegi kohendas mu tekki. See oli veider. Avasin ehmatusega silmad. Mulle vaatas otsa murelik Mari. Arvuti taga nägin Karli ja Artur lebas kott-toolis. Juku istus voodiserval ja kergitas parasjagu tekki. Kõik pöörasid pilgud minu poole. Olin liialt nõrk, et istuli tõusta.

      „Mis toimub!?” kisendas Mari. „Juku leidis su kokkukukkunult põrandalt! Jumal tänatud, et me üldse sind otsima tulime. Miks sa õhtul ei helistanud, et sa haige oled? Tead ka, et sul on 39,6 palavik?”

      Vaatasin Marile otsa ja naeratasin jõuetult.

      „Mis sa mõtled, et sul on siin põhjust irvitada? Ise vajub põrandale kokku ja mis tema teeb? Tema naeratab!”

      Juku katsus mu laupa ja tunnistas, et see on tõesti tulikuum. „Tead, Mai, su välisuks oli lukust lahti. Sa ei vastanud kõnedele ka … Me olime mures,” nentis ta.

      „Õpetaja oli maruvihane, et sa tema kõnesid vastu ei võtnud. Siis me muidugi ütlesime, et sa vastad alati, kui telefon on läheduses. Muidugi kirus ta su vanemaid ka, et nad talle ei teatanud, miks sa puudud,” seletas Karl.

      Pöörasin pilgu kõrvale. Võinuksin pea panti anda, et kumbki vanematest ei teadnud, et olen haige. Kuidas nad saanukski? Mul polnud olnud mingisugust võimalust seda neile öelda.

      „Meie ju teame, et su vanemaid ei ole peaaegu üldse koduski, ja tulime vaatama, mis sinuga juhtunud on. Kuigi õpetaja pani meile põhjuseta puudumised …” vuristas Juku ette.

      Mari laksas Jukule vastu pead ja hakkas sõjakalt noomima: „Sa ei oska enda suud ikka üldse kinni hoida! Sa ajad Mai veel rohkem kurjaks, kui ta praegu on. Vaata ta nägu! Enne ta põsed õhetasid nagu tomatid, nüüd on näost kaameks tõmbunud.”

      „Aitäh teile, et te tulite, aga palun minge kooli tagasi,” ütlesin.

      „No näed nüüd, Juku …” kostis Artur.

      Jätkasin sellest välja tegemata: „Teil tulevad pahandused. Ausõna, minuga on kõik korras.” Naeratasin veel jõuetumalt kui varem. Tundsin, et keha on muutunud raskeks, ja äkitselt tabas mind sünge väsimus.

      Mari hakkas kõva häälega naerma. „Või et korras? Ise ka usud, mis räägid? Endal ei tule õieti häältki välja …”

      Poisid muigasid koos Mariga. Paistis, et nad nautisid olukorda. Neil oli suurepärane võimalus mu üle nalja visata ja mind tögada, sest mul ei jätkunud energiat ega jaksu neile midagi vastu öelda. Mulle isegi meeldis see, sest niisugune oli nende viis näidata hoolimist. See pani mind aina enam mõtlema, miks ma neid paremini ei hoia. Mul oli sõpradega tohutult vedanud.

      Nad veetsid terve päeva minu juures, unustades kooli sootuks. Rääkisime palju juttu. Enamasti klatši, kuna meile kõigile meeldis igaühe juures vigu otsida ja end isekeskis paremaks pidada. Tundsin, et saan tervemaks pelgalt nende naerust ja olemasolust. Muidugi käis Mari mulle ka ravimeid toomas, aga kõige enam ravis mind nende kohalolek.

      Viimati olin haige olnud algklassides. Mäletan, et isa oli saanud äsja firmajuhiks ja ema oli töö juures edutatud. Neil oli alati kiire ja mina nägin neid päev-päevalt aina vähem. See oli olnud esimene kord, kui olin tundnud end üksi. Julgen pakkuda, et olin sel ajal kümnene. Oli kevad, kuid ilmad olid petlikud. Kõndisin just ridaelamu poole, kui mu keha haaras täielik tuimus ning varisesin sinnasamma tänavale kokku.

      Sel korral jäin päris pikaks ajaks koju. Sain alles nädala pärast suuremast palavikust lahti. Mõtlesin, et ei tohi kauem koolist puududa. Selle aja sees käis kodus ainult isa. Ikka ja jälle magamas.

      „Su emal on armuke,” ütles ta mulle. Sama rääkis mulle ema. Et isal on armuke, kuigi isa elas juba kaua uue naisega kokku. Neil oli isegi laps. Miks laimata üksteist minu silme all? Mina ei mõistnud neid ja nemad ei mõistnud iseend. Mul oli siiralt ükskõik, mida nad tegid.

      Koolis tervitas mind terve klass. Kõik rääkisid, kui mures nad olid olnud, sest polnud mind enne veel niimoodi puudumas näinud. Ei osanud selle peale muud teha, kui tagasihoidlikult naerda. Istusin akna alla ja vaatasin igatsevalt välja. Vihm oli järele jäänud ning minul polnud õrna aimugi, mis pidi edasi saama või mida pidin mina edasi tegema.

      Rohi oli tõmbunud veelgi tumedamaks, hakates koguni juba pruunikaks muutuma, aga puud olid ilusad. Kooli värava kõrval seisis suur tammepuu. Mulle oli alati heameelt valmistanud seda kirjanduse klassi aknast vaadata. Ootasin sügist. Ootasin sügist, et loodus värviks kõik ilusaks. Et külm päike paistaks läbi raagus puude ja üksikute lehtede. Ootasin, et kõik saaks korraks läbi ja algaks mõne aja pärast uuesti. Et kõik algaks uuesti …

      Minu ette istus Sander ja naeratas lustakalt. Vaatasin talle tuimalt otsa. Olin ikka veel mõttes. Sander naeratas edasi: „Anna andeks. Minu pärast jäid sa haigeks. Ma viin su täna teed jooma, sa paistad siiani haiglase olemisega.”

      „Sa kutsud mind välja?”

      Sander vaatas hetkeks aknast välja ja vastas: „Kui sa selle niiviisi sõnastad.”

      Ma ei olnud kellegagi Sandrist rääkinud, isegi mitte Mariga, seega ei teadnud keegi temast ka midagi arvata. Siiski paistsid mu sõbrad väga uudishimulikud, miks me Sandriga pidevalt räägime ja koos ringi käime. Me ei teadnud üksteisest midagi, kuid ma ootasin pärast igat vestlust, mida tal järgmine kord mulle öelda on. Ma ei suutnud isegi otsustada, kas ta oli melanhoolne või lustakas. Aga ta ei olnud tavaline. Me ei olnud lähedased, aga ma soovisin talle ligemale pääseda. Tahtsin teada, miks ta oli kavatsenud sillalt alla hüpata. Ajapikku oli see uuesti mu hinge kriipima hakanud ja olin otsustanud, et kõige õigem on talt seda otse küsida.

      Kui tunnid said СКАЧАТЬ