Tavaline, ent armas. Janelle Gordon

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ aga põlvitas kamina ette. Lisanud halge, kavatses ta magama jääda.

      “Sa rääkisid šerifiga, nagu tunneksid teda.” Teague, kurat teda võtaks, polnud ilmselgelt unine.

      “George Websteriga? Õppisime koos koolis. Lõpuklassis käis ta mul terve aasta, keel ripakil, järel.”

      Mees vastas naisele naeratusega. Silmitses teda, kui ta kingad jalast võttis ning tekki saputas.

      “Sinu järel käis ilmselt palju kutte, keel ripakil,” lausus ta tögavalt.

      “Mõni ikka,” tunnistas Daisy. “Milline rumaluke ma siis olin! Tahtsin poistele meeldida. Tahtsin, ent mind peetaks kirglikuks ja et nooremad õed vaataksid minu peale alt üles. Oleksin pidanud nendele head eeskuju andma, selle asemel aga…”

      “Mida sa selle asemel siis tegid?”

      “Selle asemel…” Daisy tõmbas end pehmes kiiktoolis kerra ning mässis end teki sisse. Miks ta küll rääkima oli hakanud? Ilmselt selle pärast, et ta oli, kurat võtaks, liiga väsinud. “Selle asemel mõtlesin keskkoolis ainult ühest asjast – kuidas siit minema pääseda. Tahtsin lahkuda White Hillsist ja millegi huvitavaga tegelema hakata. Minu peale kaevati pidevalt emale. Küll oli mul liiga lühike seelik, küll oli meik liiga väljakutsuv. Selles väikeses linnakeses tundsin end nagu lõksus ja ma tahtsin väga siit minema saada.”

      “Ometi tulid sa tagasi.”

      “Natukeseks. Vajan lihtsalt mõnd nädalat, et puhata ja siis uuesti edasi liikuda.” Daisy oli kindel, et ei jää siia pidama. Oli möödunud kõigest mõni tund tema White Hillsi saabumisest, ent juba oli ta jäänud tuisu kätte ning juba oli tal tekkinud probleem meesterahvaga. See oli märk. Ta poleks tohtinud koju naasta. Isegi mitte kuuks ajaks. Isegi mitte meeleheitlikku olukorda sattununa.

      “Kas tohin küsida, miks sa Lõuna-Prantsusmaale elama läksid?”

      Daisy ajas silmad pärani. Võib-olla olid tal kogemata keelepaelad valla pääsenud, ent ta ei suutnud mõista, kuidas mees oli teada saanud, et ta elas Lõuna-Prantsusmaal.

      Teague selgitas:

      “Sa oled tuntud isik, Daisy Campbell, ekstsentriline, veetlev, seiklusi armastav. Sul jätkus vaprust lahkuda kodupaigast, sõita rikaste tuttavatega ringi mööda Prantsusmaad…”

      “Oo jaa, see olen ilmselt mina,” ütles naine pilkavalt. Ei tasu mainidagi, et kõigil neil juttudel pole tegelikkusega mingit pistmist. “Üldiselt… kolisin ma Prantsusmaale, sest armusin ühte kunstnikku. Tutvusin temaga Bostonis, ühel tema esimestest näitustest Ameerikas. Ma ei suuda meenutada, miks ma õigupoolest sinna läksin, aga kaotasin juba mõne sekundiga pea. Põgenesin kodust ja läksin talle mehele kohe pärast keskkooli.”

      “Kas ta oli prantslane?”

      “Jah, ta oli prantslane. Ta tahtis elada Aix-en-Provence´is, kus olid õppinud Cezanne ja Émile Zola. Pärast aga – Saint-Rémy-en-Provence´is, kuna seal oli kaua aega elanud Van Gogh. Seejärel aga – Côte d`Azuris, kuna seal on vesi vapustavat värvi.”

      “Hmm… Tähendab, sa oled palju reisinud. Paistab, et luksuslikult ja põnevalt.”

      “Nii see oli,” nõustus Daisy. Nimelt seda oli ta koju naastes rääkinud kõigile. Nad arvasid, et ta on õnnest arust ära. Arvasid, et see ei ole elu, vaid hurmav unistus. Mitte keegi peale tema ema ei teadnud tõtt. Ja sedagi vaid seetõttu, et Margol oli vapustav anne – ta suutis oma tütarde mõtteid lugeda.

      “Tähendab… sa oled siiani selle kunstnikuga abielus?”

      “Enam mitte. Erineva kodakondsusega inimestel on väga raske lahutust saada, meie aga lõpuks saime, mis tahtsime. Nüüd ma ei teagi täpselt, millega pärast seda edasi tegeleda tahan, aga sa ei pruugi kahelda – nüüdsest jään elama kodumaale.” Miskipärast tundus naisele, et ta peab oma endise mehe kohta midagi head ütlema. “Ta on tõepoolest suurepärane kunstnik. Mitte üks neist, kes saab kuulsaks alles pärast surma. Tal on imelised tööd, neid on tunnustatud kogu maailmas. Jean-Luc Rochard. Võib-olla oled tema maale näinud?”

      “Mina mitte. Minu jaoks on kunstiteosed värvimiskomplektid. Samuti nagu Elvise plaadid.”

      Kurat võtaks! Mees suutis ta jälle naerma ajada. Daisy tundis, et mees vaatab talle otsa.

      “Ja edasi… Mis juhtus?”

      “Millal?”

      “Mis siis juhtus, et te lahutasite? Midagi pidi teie elus ju viltu minema.”

      “Oo ei! Ühe õhtu kohta olen juba välja ladunud kõik, mis võimalik. Nüüd on sinu kord. Ja kui see lumetorm kestab ning meie siin veel päeva või paar passime, on meil vestlemiseks ilmselt palju aega. Või on sul selleks vaja raamatukokku minna?”

      “Võin minna raamatukokku, kui oled magama jäänud.”

      “Selles probleem ongi, härra Teague Larson,” ütles Daisy kannatlikult. “Mulle tundub, et kustun kohe-kohe ära, siinsamas tugitoolis. Aga mina pean kindlate vaheaegade järel šerifile helistama ja teatama talle, kuidas sina end tunned. Tema eeldab, et äratan sind iga kahe tunni tagant ja vaatan sulle silma, et kontrollida pupillide suurust. Kardan aga, et sellest ei tule midagi välja. Tunnen, et jään kohe magama, seepärast ütle praegu kohe, kui pean sind tualettruumini aitama.

      “Pole mul mingit abi vaja.”

      “On vaja. Aga ma hoiatan sind: see on minu viimane pakkumine tasuta abiks.” Daisy haigutas, näitamaks, kui väsinud ta on. Ja see oli viimane asi, mida ta mäletas.

      KOLMAS PEATÜKK

      TEAGUE EI SAANUD jätta muhelemata. Kui see naine magab, magab ta kõvasti. Ta ei jõudnud oma juttu lõpunigi rääkida, kui äkki laud kinni langesid ning põsk vastu tooli seljatuge vajus. Veel hetk – ning juba naine norises. Mitte nii kõvasti, nagu norskaks mees, vaid vaevukuuldavalt.

      Teague mõistis, et nüüd oli tualetti minekuks saabunud õige moment. Daisy oli eksinud – ta ei häbenenud, ent, tõele au andes, tualetini võis ta jõuda vaid roomates.

      Muhk peas valutas, lausa kõrvetas, kuid see ei olnud kõige hullem. Parema jala paistes pahkluu tekitas palju rohkem probleeme. Vähemalt täna öösel ta käia ei suuda. Vaatamata sellele ei hakka ta naise käest abi paluma.

      Seega läks Teague vannituppa roomates. Teekond kulges vaevaliselt. Kui ta sellega siiski hakkama sai, istus ta tükk aega sinistest kahhelplaatidest põrandal ja ootas, kuni peapööritus üle läheb. Lõppude lõpuks suutis ta aga end nii palju kokku võtta, et pesi hambad ning hõõrus keha märja käsnaga üle. Seejärel roomas ta tagasi võõrastetuppa.

      Tuul oli veel valjemaks muutunud. Jubedad vinguvad iilid tundusid puurivat läbi seinte. Teague otsustas mitte enam diivanile heita, selle asemel tiris ta padja ja teki tule juurde. Mees arvas, et tal on kergem tuld põlemas hoida, kui ta end kamina ees vaibal sisse seab. Ta valis küttepuude hunnikust ühe suurema halu ja asetas selle oma parema jala alla. Seejärel mässis ta end teki sisse, ent mõistis samas, et ei näe selle nurga alt Daisy nägu. Ta nihutas taas halgu, tekki ja patja.

      Selleks ajaks oli Teague väga väsinud ning enda peale pahane. Kuid nüüd võis ta naist vähemalt näha.

      Suletud silmade all paistsid tumedad varjud. Ent see ei loe. Naine näeks isegi siis vapustav välja, СКАЧАТЬ