Tavaline, ent armas. Janelle Gordon

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ “Jah, kõik on korras. Ta on elus. Ma isegi loodan, et ta enam koomasse ei lange. Aga ma ei tea siiamaani, kui ohtlikud ta vigastused on. Mul on endiselt vaja kiirabi. Või helikopterit. Või lumesaani…”

      Šerifit kuulates purustas ta ühtlasi värsket pipart ning puistas seda veidi kartulisupi sisse. Tühjaks tassitud köögis töötasid veel pliit ja külmik, ent rohkem polnud midagi – ei kraanikaussi, ei vett. Kõik pannid, kastrulid ja lauanõud olid kuhugi ära pandud, samuti toiduained.

      Daisy arvas, et tal siiski õnnestub teha midagi ei millestki – mitte seepärast, et ta oli nii andekas, vaid seetõttu, et abielu Jean-Luc`iga oli nõudnud talt äraelamiseks vilumust. Lisaks sellele oli ta ema õpetused hästi selgeks saanud. Seega – alustanud lihtsast kartulisupipurgist, mille ta leidis sahvrist, leidis ta elutoast köögitarbed ja maitseained, külmikust aga avastas veidi peekonit ja kena käntsaka cheddari juustu ning selle tulemusena valmis tal täiesti korralik supp.

      “Jah, George, ma kuulen küll, milline tuul on väljas. Aga teil, poisid, on ju lumesaanid. Et saaksite päästa inimesi, olgu ilm väljas milline tahes. Ei, ma ei liialda! Tal on vaja vähemalt röntgenipilt teha. Ja on tarvis antibiootikume või veel mingeid ravimeid. Oo, jumala eest!” Daisy jäi hämmeldunult oma mobiiltelefoni vahtima. “Ei, ma ei tule sinuga kuhugi, kui see kõik on lõppenud, sa… sa, igavene kretiin. Canard! Des clous!”

      Prantsuskeelne sõim ei avaldanud mehele mingit muljet. George hakkas ainult naerma. Šerif! Ainus inimene ümbruskonnas, kes on kohustatud teid päästma kõige eest siin ilmas! Kui aga häda käes, polnud seaduse esindajaist mingit abi.

      Supp oli lõpuks valmis. Daisy viis aurava kausi elutuppa. Nüüd põles tuli juba täie hooga. Tal tuleb öösel üles ärgata, et seda põlemas hoida. Praegu aga lõhnasid kirsi- ja õunapuuhalud nii rahustavalt – nagu jõulude ajal.

      Daisy ei pööranud tähelepanu ulguvale tuulele ning oli sama ükskõikne diivanil lamava, tekiga kaetud pika kogu vastu. Kurat võtaks, ta oli selle õhtusöögi ära teeninud.

      Pea hakkas väsimusest ning pikast söömata olemisest juba ringi käima. Naine võttis kiiresti istet suures kiiktoolis ning sirutas käe lusika järele.

      Hämarusest kostis korraga erutav hääl – kaeblik, nõrk, ent sellegipoolest erutav:

      “Kas saaksin seda veidikenegi?”

      “Ei!”

      Möödus hetk, seejärel kõlas hääl uuesti:

      “Lõhnab väga isuäratavalt. Lihtsalt fantastiliselt.”

      “Ei. Sa ei tohi süüa.”

      Selleks korraks jäi mees vait ning Daisy oli sunnitud hääletooni pehmendama.

      “Kuule, ma ei tulnud sind siia toiduga ahvatlema. Lihtsalt köögis pole kusagil istuda ja ma olen väsinud, pealegi on see ainus soe tuba majas. Aga ausalt öeldes ei maksa sul pärast peatraumat süüa. Sul võib süda pahaks minna.”

      Nagu iga teine mees, kelle esimest katset on saatnud edu, asus lamaja kohe uut üritama.

      “Mul ei lähe süda pahaks. Luban, et ei lähe.”

      “Aga šerif ütles, et ma ei tohi lasta sul magama jääda, pean iga kahe tunni tagant kontrollima su pupille ega tohi anda sulle homme hommikuni süüa.”

      Endiselt mehe poole vaatamata neelas Daisy järjekordse lusikatäie suppi. Tal oli ikka veel meeles, kuidas ta süda tagus, kui ta oli selle mehemüraka peaaegu kätel võõrastetuppa kandnud.

      Vaat, milles seisnes tema probleem meestega: piisas neil teda vaid erilisel pilgul vaadata, kui tema kohe sulas. Ja see mees siin oli täpselt samasugune – Daisy oli seda kohe mõistnud. Ent mees oli vähemalt vigastatud ja vaevalt ta sellises olukorras saab talle mingit kahju tekitada.

      “Palun!” anus mees oma kõige hurmavamal toonil.

      Daisy asetas vaikselt kirudes oma supikausi mürtsuga lauale, olles ärritusest endast väljas, ning suundus kööki teise supikausi järele. Väikese kausi järele. Mornil ilmel viis ta selle võõrastetuppa.

      “Saad kaks lusikatäit. Mitte rohkem.”

      “Hea küll.”

      “Sööd, ja pärast seda räägime. Aga ma ei taha kuulata mingit kaeblemist.”

      “Ei mingit kaeblemist. Selge,” lubas mees talle.

      Või veel! See bariton, kes lubas mitte kaevelda, tuletas meelde karu möirgamist, kes lubab mitte möirata, ent naine astus diivani juurde ning võttis, kauss käes, istet.

      “Ära püüa istuda, ainult kergita end veidi.”

      “Tundub, et ma olen võimeline ise sööma.”

      “Mulle aga tundub, et sa sööd siis kogu kausi tühjaks. Ma kontrollin sind.”

      “Oled naine, kellele meeldib korda luua ja kontrollida, kas jah?”

      “Ei. Ma olen lihtsalt äraehmatatud naine. Kui sa sured või sul halvem hakkab, pean jääma sinuga ühte majja selle tuisu lõpuni.”

      Daisy kastis lusika supisse ning Teague avas kuulekalt suu. Naine tuletas taas endale meelde, et mees on vigastatud. Aga kuidas küll, kurat võtaks, võib ühel vigastatud mehel olla silmades nii palju riuklikkust?

      “Kas magame siin koos?”

      Naine pistis talle taas lusikatäie suppi suhu.

      “Kui minul on valus,” ütles naine manitsevalt, “püüan ma inimestega, kel tuleb minu eest hoolitseda, eriti viisakalt käituda.”

      “Noh, aga kui sa ei maga minuga, ehk nõustuksid siis koos duši alla minema? Saepurust sügeleb mul kogu keha. Tahaksin end lihtsalt korda seada.”

      “Ei mingit dušši. Kui sa peaksid äkki kukkuma, mis siis saab?” Kui Daisy mehele aga taas supilusika suhu pistis, jäi ta mõttesse. “Kuigi peaks veenduma, et peahaava pole sattunud tolmu ega puutükikesi.”

      “Seda ma silmas pidasingi. Ma ei kuku, kui sa seisad duši all koos minuga. Aga võib-olla peaksime enne tuttavaks saama? Mina olen Teague Larson…”

      “Ma tean. Šerif ütles mulle. Minu nimi on Daisy Campbell. Võid mind kutsuda Daisyks, aga mingit dušši ei tule niikuinii. Üritan midagi välja mõelda, et sul käed puhtaks pesta. Kui meil ka homme ei ole vett ja sooja, võib-olla siis räägime dušist, täna öösel aga teeme ainult seda, mis on ajupõrutuse puhul ette nähtud. Šerif rääkis mulle, mida teha.”

      “Mul ei ole põrutust.”

      “Sa kukkusid ja kaotasid teadvuse. Võib vägagi olla, et sul on ajupõrutus.”

      “Ma kukkusin ja kaotasin teadvuse, kuna käitusin nagu idioot. Minu pead on raske puruks lüüa – küsi ükskõik, milliselt mu tuttavalt. Aga mis, kas suppi rohkem ei ole? Või mõnd teist toitu?”

      “Köögis on juhtunud katastroof – sina oled kõik laiali pildunud. Mul vedas, et leidsin purgisupi ja poti, milles seda keeta. Sa ei saa niikuinii ei liha ega mõnd toekamat toitu, seega ära kuluta ilmaasjata energiat ega vaata mind niimoodi.”

      “Kuidas?”

СКАЧАТЬ