Unistuste purje all. Jocelyn Parks

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Lesteri huultel mängles naeratus.

      “Oo, miss Willow, te ju koketeerite minuga!”

      Neiu avas imestusest suu. Neville on temast igapidi üle.

      “Enne suren, kui teiega flirtima hakkan!”

      Lester pöördus ja vaatas tähelepanelikult peeglisse.

      “Sellest teen ma vaid ühe järelduse – te ei vihka mitte kõiki playboysid, vaid ainult mind.”

      “Kui te olete nende inimeste etalon, siis pehmelt öeldes olete mulle antipaatne. Kas on selge?”

      “Täiesti,” noogutas Lester ja lisas peale lühikest pausi. “Minuti pärast vabastan ma teie jaoks vannitoa.”

      Jenniferi žest kraanikausi poole oli ebakindel.

      “Tahtsin lihtsalt hambaid pesta…”

      Järgneval momendil nägi Jennifer Neville’i jälle endale otsa vaatamas. Mehe näol oli kartmatu ilme ja neiu oleks palju andnud, et tema mõtteid aimata. Mees näitas habemeajamisžiletiga kraanikausi poole.

      “Mis siis lahti? Seiske siia, peeglisse võin ma vaadata ka üle teie pea.”

      Jennifer tundis, kuidas tema suu jälle iseenesest avanes. Usub Neville tõesti, et ta on võimeline samal ajal kraanikausi kohale kummarduma, kui selja taga seisab peaaegu paljas mees? Sel ajal kui need mõtted läbi Jenniferi pea jooksid, pühendus Neville jällegi habemeajamisele. Selle tegevuse vahele poetas ta fraasi:

      “Ärge häbenege, miss Willow. Kui teis veel kahtlusi on, siis teadke, et playboy moraalikoodeks keelab kategooriliselt ligi tikkuda hambaid pesevale naisele.”

      Jennifer hammustas huulde. On see tüüp mõtetelugeja?

      “Ärge pange mind tähele, kujutage ette, et olete üksi.”

      Mees tõmbas žiletiga mööda põske ja Jenniferile tundus, et habemest puhtaks aetud kohtadel mänglesid lihased.

      Huvitav, kas tõesti minu arvamus puudutas Neville’i? vilksatas mõte Jenniferi peas. Rumalus, pigem on ta pahane minu allumatuse pärast.

      Jennifer vihastas, kuid püüdis end koguda. Jätkates valitud liini, andis ta endale käsu seda meest vihata. Samal ajal loputas Lester viimast korda žiletti kraani all ja hakkas nägu pesema. Seejärel võttis ta riiulilt habemeajamisvee ja määris sellega põski ja kaela. Jennifer jälgis mehe tegevust kui nõiutud ja tundis keha sisemusest tõusvat igatsust. Väga sarnane sooviga… Mida? Tunda lähedust selle vastupandamatu… Ei-ei! Mitte mingit lähedust! Ja peale selle ei ole ta sugugi nii vastupandamatu, ta on hoopis egoistlik, isepäine, jultunud… ja… ja…

      Lester keeras pudelikorgi kinni ja asetas pudeli riiulile tagasi.

      “No nii, miss Willow, vannituba on nüüd teie päralt, ma lahkun.”

      Neiu seisis endiselt, lõhestatuna kahest vastandlikust tundest – kas vaadata veelkord Neville Ormondi kaunitesse silmadesse või nad välja kraapida. Jäänud üksinda, seisis ta veel hulga aega liikumatult, hingates sisse mehe näovee lõhna ja püüdes mõtteid koguda. Siis läks ta kraanikausi juurde ja kätega sellele toetudes vaatas peeglisse.

      Jennifer tundis end hävitatuna. Ja-jah, täpselt nii! Ta ei olnud valmis niimoodi Neville’iga kohtuma. Lisaks oli mees ju poolpaljas. Selge, et Jennifer kohmetus ning käitus väga rumalalt. Kõige sügavamal hingesopis tundis Jennifer tõmmet selle mehe poole, keda ta väärituks pidas. See oli väga halb.

      “Vihkan sind, Neville Ormond!” pigistas ta läbi hammaste. “Vihkan elu lõpuni!”

      Neelanud kiiresti kõik hommikusöögiks pakutu, kiirustas Lester aeda. Aiasügavuses sattus ta varsti inimeste poolt istutatud eri liiki okaspuudest koosnevale metsatukale. Mööda künklikku maastikku jalutades vabanes Lester sisemisest pingest. Tema pea kohal puude latvades sädistasid linnud, eemal puutüvede vahel vilksatas hirv.

      Siis sattus Lester metsa varjust päikselisele välule. Soovides puhata ja rahu ning vaikust nautida, istus mees metsaveerel olevale kivirahnule. Mõne sammu kaugusel vulises ojake. Üle oja kummarduvate lillede õites sumisesid mesilased, nende kohal lendlesid liblikad. Teiste sõnadega, Lester oli sattunud paradiisi. Ta tõstis näo päikese poole, ja ühtäkki oli pea mõtetest tühi… Siis kuulis ta sahinat. Silmi avades ja pead aeglaselt keerates lootis ta näha hirve, kuid silme ette kerkis hoopis erutavam vaatepilt. Metsatukast väljus Jennifer. Lesterit ta ei märganud.

      Neiul olid jalas ketsid ja teksad, seljas valge T-särk. Ta käsivarrel lebasid pika varrega lilled, mille õienupud sammutaktis kõikusid. Jõudnud ojakese juurde, murdis neiu veel mõned roosakad õied. Jenniferi liigutused olid graatsilised nagu priimabaleriinil ja ta pikad juuksed lehvisid kerges tuules. Ta lähenes tumerohelise lehestiku ja punaste marjadega põõsale. Murdnud mõned oksad, lisas ta needki käsivarrel lebavale kimbule. Mõned kimbus olevad lilled olid Lesterile tuttavad, sest sellised olid ka tema toa vaasis. Lesterit hämmastas mõte korjata tubade kaunistamiseks lilli lähimast metsatukast.

      Milline linnavurle on temast küll saanud!

      Järsku on selles süüdi tema leseseisus? Marianna ajal olid temalgi alati toas värsked lilled. Tõsi, need polnud pärit metsalagendikult, vaid lähemast lillepoest, kuid tänu neile oli majas tunda naise kätt. Kadus Marianna, kadusid ka lilled.

      Siis taipas Lester, et Jennifer on teda märganud. Lillekimpu sättides vaatas ta kivirahnu poole, millel Lester istus. Isegi sellelt kauguselt oli näha, kuidas neiu nägu kohmetusest punaga kattus ja väljendusrikkad pruunid silmad ootamatusest avardusid.

      Sel momendil haarasid Lesterit väga vastandlikud tunded, tema siinne missioon oli suures ohus. Lester mõistis, et need kaks nädalat tulevad kindlasti tunduvalt raskemad, kui ta seda Wellingtonis ette kujutada oskas. Kõik sellepärast, et Julia Pinkstone’i põetajaks osutus võluv Jennifer.

      Mees teadis, et armastas ja jääb alati armastama Mariannat. Ta ei soovinud õrnu suhteid teiste naistega. Seda enam ei suutnud ta mõista oma huvi Jenniferi vastu. Kui ta naine pahaloomulise kasvaja tagajärjel suri, lohutas ta end sellega, et peab olema õnnelik selle armastuse üle, mida ta naise vastu tundis.

      Ja siis ilmus Jennifer. Teda jättis ükskõikseks, et neiu vanaema juuresolekul sunnitult naeratas ja muul ajal oma vihkamist üldse ei varjanud. Lester tahtis peast tõrjuda oma huvi neiu vastu ja mõtted, mis teda murelikuks tegid. Ja tal oli millele mõelda. Esiteks ei ole ta ju Neville Ormond. Teiseks, millised tema suhted Jenniferiga ka ei oleks, oma missiooni sisu ta niikuinii avaldada ei saaks. Kui Lester paljastaks oma tõelise olemuse, vihastaks Jennifer veelgi enam – valet varjama ta ei hakkaks, isegi mitte Julia südamerahu pärast. Ta kannaks vanale naisele kõik ette ja purustaks sellega ta südame. Nii jääbki vaid üks võimalus – jätkata valitud liini.

      Kõik need mõtted tormasid läbi ta pea ühe hetke jooksul. Mees tõusis, kääris üles oma beeži särgi varrukad ning sammus neiu poole.

      “Teie,” hüüatas neiu, “ehmatasite mind poolsurnuks… Mis te siin teete?”

      “Jalutan. Lubage, ma aitan teid, hoian seni lillekimpu, kui te uusi lilli korjate.”

      Jennifer langetas pilgu lillesülemile ja süngestus. Ta vist kujutas ette, kuidas lilled Neville Ormondi puudutusest ära kuivavad ja seejärel tolmuks muutuvad.

      Lester СКАЧАТЬ