Unistuste purje all. Jocelyn Parks

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Neville Ormond.”

      “Tean seda, kogu ümbruskond on sinu saabumisest teadlik.”

      Suur Jumal! Sõbra reputatsioon oli enne Lesterit kohale jõudnud. Kõigil, sealhulgas ka kokapiigal, oli piisavalt aega Julia Pinkstone’i lapselapse psühholoogilise portree kokkupanekuks. Hajameelselt ringi vaadates märkas Lester pliidil klaasist kohvikannu. Õnneks oli selles kohvi veel pea poole jagu. Lester osutas kannule ja lausus:

      “Vanaema ootab mind.”

      Lisa ei plaaninudki tema kätt lahti lasta.

      “Väga kahju!”

      Ta osutas millegipärast kastmenõus keema läinud tomatisoustile ja sõnas:

      “Elan siin nagu ka Jennifer või missis Adamson. Minu tööpäev lõpeb harilikult kell seitse ja peale seda olen vaba.”

      Blondiin surus mõlema käega Lesteri sõrmi, tõstes neid veidi kõrgemale.

      “Harilikult lõbutsen õhtuti koos sõpradega. Sina pead ainult märku andma, poisu, ja saad mu täielikult oma käsutusse. Olen sinu… seiklustest nii mõndagi kuulnud.”

      “Hästi, võtan arvesse,” ütles Lester.

      Otsustavalt oma käsi Lisa omadest vabastades läks Lester kiiresti pliidi juurde ja valas endale esimesse ettejuhtuvasse tassi kohvi. Kogu selle aja jälgis teda agara blondiini pilk. End keerates nägi Lester neidu oma endisel kohal seismas. Lisa näol oli lai naeratus.

      “Ilus pepu!”

      Neville’i poleks selline märkus ilmselt häirinud, aga tema asemel oli praegu Lester. Mees mõtles ärritust tagasi hoides, et mingit lootust romantiliseks kohtumiseks neiule anda ei tohi, ka mitte žesti või pilguga. Samas pidi ta hoidma Neville Ormondi südametemurdja kuulsust. Tegutseda tuli rohkem intuitsiooni ajel kui ettekavatsetult. Lester tõstis kohvitassi nagu toostiks.

      “Saaks ma kasvõi kümme senti iga sarnase komplimendi kuulmise eest.”

      Lisa naeris iharalt. Jenniferi hoolega kinni pandud nööbid kargasid jälle lahti. Lesterile tundus, et blondiin liigutas selle efekti saavutamiseks meelega õlgu.

      “Sa oled nii armas, kullake! Tunnistan, et olen üllatunud!”

      Lester oli ammu märganud, et tänane päev ei ole just parim tema elus – kui välja jätta kohtumine Juliaga. Ja päev läks aina hullemaks. Kohvi mitte maha loksutada püüdes suundus Lester aeglaselt väljapääsu poole.

      “Millega ma sind üllatasin?”

      “Uskusin, et tuled mänguga kaasa kohe, kui ma seda alustan…”

      Lester surus alla soovi pingest valutavat pead meelekohtadest masseerida.

      “Aga nii ei juhtunud,” jätkas Lisa samal ajal, “mina ronigu sinule mõista andes või nahast välja, aga sina nagu ei taipakski. Sind huvitab hoopis kohvi.”

      Ta naeratas virilalt.

      “Pean teile, linnapoistele, au andma, te oskate tütarlapsi intrigeerida.”

      Blondiin pilgutas Lesterile jälle silma. Lisa tegi seda juba nii tihti, et kõrvaltvaatajale võis see näotõmblusena tunduda.

      “Olgu, poisu, mängime siis teie reeglite järgi. Sinu näilik külmus on mind üsna tugevasti üles kütnud.”

      See oli juba liig. Lõppude lõpuks on kõigel oma piir. Tundes ärrituse kasvu, astus Lester üle läve. Eemaldudes kuulis ta selja tagant Lisa vaimustunud ohet.

      Lester uinus märkamatult ja taipas seda alles siis, kui telefonihelin ta äratas. Pimeduses öökapil kobades leidis ta aparaadi, tõstis toru kõrva juurde ja teatas masinlikult: “Wodro!”

      “Mitte midagi taolist, vana! Ütle oma tõeline nimi,” kostus torust tuttav hääl. “Loodan, et magad üksi.”

      Lester oleks Neville’i ka siis ära tundnud, kui see Marsilt helistanud oleks. Haigutades hõõrus ta silmi.

      “Ei, paari mannekeeniga… Mida kuradit sa helistad…” Lester vaatas kella, “kell pool kaks? Hea, et Julia enda toas ööseks telefoni välja lülitab…”

      Siis tuli talle pähe ärev mõte ja ta küsis:

      “Ega sind, sõbrake, jälle mingi tembu pärast politseisse viidud ei ole?”

      Lester tõusis voodis ärritunult küünarnukkidele. Torust kostis Neville’i naeru.

      “Ära pabista, kõik on korras. Istun kodus nagu korralik kodanik ja vaatan telekast kojutoodavate kaupade reklaami. Millega küll inimesed kõik ei kauple! Tead sa, et on olemas mingisugused spetsiaalsed vööd meestele? Sel ajal, kui sina und näed, treenib see sinu seitse asja ära…”

      “Suurepärane,” torises Lester, “telli ära ja heida magama.”

      Neville itsitas.

      “Olgu, olgu, sain su vihjest aru. Ma tahtsin lihtsalt teada, kuidas kõik läks. Sa ei helistanud ja ma arvasin, et sind paljastati.”

      “Ei, pean veel vastu. Olgugi, et Jennifer Willow tekitab mulle mõningaid probleeme.”

      “Ära sellele vanale pipratoosile tähelepanu pööra.”

      “Mnjaa,” ütles Lester sõrmedega läbi juuste tõmmates, “nii arvad sina.”

      Tekkis lühike paus.

      “Mõistan, see tegelane tolkneb sul pidevalt jalus. Sa lihtsalt ignoreeri teda ja ongi kõik.”

      “Hästi, püüan…” pobises Lester, kelle kujutlusse ilmusid looritatud pruunid silmad.

      “Kuidas?”

      “Ah, ei midagi.”

      “Jutusta mulle mutist, neelas ta peibutise alla?”

      “Tundub küll. Muide, sulle teadmiseks – Julia ei ole kurt ega pime. Üldse, kust kohast sa sellise informatsiooni võtsid? Kas mõtlesid ise välja või kirjutas sulle sellest miss Willow?”

      “Miss? Ta on miss…” puterdas Neville. “Kuidas ta on, kenake? Ta on vist üks nendest tüütutest vanatüdrukutest, kes…”

      “Pea nüüd hoogu, sõber,” ütles Lester. “Tunnista, et sa valetasid mulle teadlikult Julia tervisliku seisundi kohta. Või viis ikkagi Jennifer Willow sind eksiteele?”

      “Oota, las ma mõtlen… Vist nii ühte kui teist…”

      Neville naeris rahulolevalt.

      “Tead ju minu loosungit: elu on kuradima igav, kui talle ise pisut värvi ei lisa.”

      Lesteril oli kahju, et kaugus sõbra nägu äestada ei lubanud.

      “Praegu läksid sa küll üle piiri.”

      “Aga mammi on ju tõepoolest haige. Jennifer Willow kirjutas mulle, et tal on probleeme liigestega, veidi aega tagasi oli tal kopsupõletik. Loomulikult СКАЧАТЬ