Sügise õrnas embuses. Jeanine Stringer

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ hotellituppa, kus Ellis teda ootab. Naeratab rahulikult ja külmalt ning ütleb, et nad kohtuvad viimast korda. Oo, ta mäletab hästi, millega see kohtumine lõppes.

      Sel õhtul virutas Ellis mehele dekoratiivse vaasiga vastu pead. Ning tabas otse laupa. Kulmu kohale pidi jääma arm.

      Mees võttis oma käed juba täiesti maha rahunenud Fiona õlgadelt, pöördus ümber ja kohtas Ellise pilku.

      “Oi, tere! Ka sina oled siin.”

      “Ma elan vastasmajas. Olen alati elanud,” lausus Ellis ja, möödudes mehest suure kaarega, läks Fiona juurde.

      Kaugelt kostis tuletõrjesireenide huilgamist. Maja juurde kogunenud inimesed ei kavatsenudki laiali minna. Aga nüüd piirasid nad Fiona asemel hüpnotisööri häälega meest. Too aga libises nende eest osavalt minema. Oodanud ära tuletõrjeautode saabumise, istus ta oma sedaani ja kihutas teadmata suunas.

      “Kuidas sa end tunned?” küsis Ellis Fionalt.

      “Kohutavalt,” vastas too ilmetu häälega. “Hea, et maja on kindlustatud.”

      “Kuidas see üldse juhtus? Millest tulekahju alguse sai?”

      “Ilmselt sellest, et ma süütasin lõhnaküünlad.”

      “Oh jumal, Fiona! Sa oled nii lohakas!”

      Naabrinaine laiutas käsi ja vahtis ringi. Näis, et teda hämmastas ümberringi valitsev sagin.

      “Aga kus see mees on?”

      “Milline mees?” küsis Ellis, kuigi mõistis suurepäraselt, keda Fiona mõtles.

      “See mees… Ta on nii… nii… enesekindel.”

      “Tema nimi on Jim Simpson. Ja tema põhjendamatu enesekindlus on juba ammu kõneaineks saanud.”

      “Kas sa tunned teda?” imestas Fiona.

      “Jah, ta on siin üles kasvanud. Küllap sõitis vanemaid külastama… Kuule, ega sa ole mu vennatütart näinud?”

      Ellis taipas, et oli täiesti kohmakalt jututeemat vahetanud. Ehkki Fiona ei märganud nagunii mitte midagi. Samal hetkel hakkasid tuletõrjujad tuld kustutama.

      Ellis üritas taanduda. Tal oli, mille üle järele mõelda. Küll see oli alles päev – hullemat ei oska välja mõeldagi! Hiir, Angela, tulekahju, Jim Simpson…

      Kui vähemalt seda meest enam kunagi kohtama ei peaks, mõtles Ellis oma majja sisenedes. Alati on ebameeldiv kohtuda viirastusega minevikust, aga kui need viirastused on täiesti kombatavad…

      “Kes see oli?”

      Ellise järel tormas majja Angela. Neiu silmad põlesid – ta oli ju olnud kindel, et sureb igavusest selles pommiaugus nimega Smallbridge, aga tuli välja, et siin toimuvad õige põnevad sündmused, näiteks tulekahjud.

      “Pühi, palun, jalad puhtaks, kui sa tuppa tuled,” pahandas Ellis.

      “Milline mees!” Angela vehkis kätega ja vidutas unistavalt silmi. “Oleksin ma vaid pisut vanem…”

      “Ma palusin sul jalad ära pühkida. Vaata, kui palju on su kingade küljes tolmu.”

      Angela heitis kingad jalast ja lükkas need jalatsikapi alla.

      “Ta siis elab siinkandis?”

      “Angela, sul on veel vara poistest huvituda… Pealegi, Jim Simpson pole enam ammu poiss.”

      “Ma olen peaaegu kuusteist! Ja vastassoo esindajad pakuvad mulle juba ammu huvi. Juhul, kui nad on sümpaatsed.”

      “Marss oma tuppa!” vihastas Ellis lõplikult.

      “Nii-nii…” venitas Angela kavalalt silmi vidutades. “Miks sa mulle niimoodi peale hüppasid? Siin on midagi kahtlast…”

      Ellis andis kogu oma olekuga mõista, et ei soovi seda kasutut jutuajamist jätkata, ning läks kööki. Mõne hetke pärast kuulis Angela südantlõhestavat karjet ja tõttas tädile appi.

      Köögis otse keset roosa glasuuriga kaetud küpsiste kuhja istus hiir. Karjumist pahategija enam ei peljanud ja lipsas külmiku taha alles siis, kui Angela talle käterätikuga lahmas.

      “Pagan võtaks! Kuid saavad hakkama ka ilma magusata!” lausus Ellis, pidades silmas heategevuskomiteed, ja viskas küpsised prügikasti.

      Vaid üks mõte piinas tema päeva jooksul kurnatuks muutunud hinge: Jim Simpsoni kulmu kohale oli tõepoolest jäänud arm.

      2. peatükk

      JÄRGMISE PÄEVA HOMMIKUL valmistas Ellis esmakordselt paljude aastate jooksul täisväärtusliku hommikusöögi. Tal polnud aimugi, mida armastavad süüa viieteistkümneaastased tüdrukud ja seepärast keetis ta valmis pudru, röstis leiba, valmistas omleti juustuga ja tegi igaks juhuks veel ka puuviljasalati.

      Ellis oli valmis vennatütart toitma juba kell kaheksa hommikul, aga Angela tuli trepist alla alles üheteistkümne paiku ning teatas, et hommikusöögiks joob ta vaid piima ega söö üldse midagi.

      “Millal sa jõudsid kõik selle valmis teha?” küsis ta, keeldudes pakutud roogadest. “Sa tulid ju eile luuserite klubist koju peaaegu keskööl.”

      “Luuserite klubist?”

      Angela tegi talle grimassi.

      “Kas siis heategevusühingutesse ei kogune vaid vanatüdrukud ja need, kes on lahutuse äärel?”

      “Kas sinu arvates ei hakka keegi ligimest aitama, kui tal endal on elus kõik korras?”

      “Olen selles veendunud,” noogutas Angela, kallates piima klaasi.

      “Väga kahju, et sa niimoodi mõtled,” ütles Ellis ja surus huuled kokku.

      Tüdruk osutus mitte ainult kapriisseks, vaid ka tundetuks. Kui palju ebameeldivaid avastusi jõuab Ellis veel teha selle aja jooksul, mil Angela tema juures elab?

      Tom on teda kasvatades kohutavalt mööda pannud, mõtles Ellis ohates. Kahjuks aga on Angela liiga vana, nii et teda päästa on hilja.

      Vabastanud end sel moel vastutusest, siirdus Ellis harjumuse kohaselt aeda. Kõrvalt vaadates näis, et peenrad, millele ta oli nii palju energiat kulutanud, on ideaalses korras. Kuid Ellis märkas kõikjal puudusi: siin on pead tõstnud umbrohi, seal on vaja koristada paar närbunud lilleõit. Tööd jätkus. Ellis oli kindel, et ta ei tule ka mõne tunniga sellega toime.

      Heitnud pilgu Grishamite suitsunud maja suunas, ohkas Ellis kurvalt. Kuigi üldse mitte sellepärast, et tal oleks olnud Fionast ja Jamesist kahju. Asi oli selles, et nüüd oli see hoone tervel tänaval pinnuks silmas. Niigi oli Ellisel raske leppida sellega, et naaberkrundil seisvat tühja maja polnud kaks aastat värvitud. Aga kui ka Grishamid remondiga ei kiirusta, tuleb kaevata Smallbridge’i elamukomiteesse. Kui võtta arvesse, et sinna kuulus juba palju aastaid ka Ellis, ei pruukinud eelseisva hääletuse tulemuste pärast muretseda. Grishameid kohustatakse kindlasti üsna pea remonditöid alustama.

      “Ma lähen välja!” Angela ilmus trepile.

      Ellis СКАЧАТЬ