Sügise õrnas embuses. Jeanine Stringer

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pole. Kui palju kordi olen ma püüdnud isiklikku elu korda seada – ja kõik asjata. Olen juba peaaegu leppinud sellega, et ma vananen üksinduses. Kust siin kolkas üleüldse väärilist meest leida ongi? Kõik enam-vähem normaalsed mehed on juba eest ära kahmatud. Kui ma poleks nooruses, nagu Fiona ütleb, käed rüpes istunud, oleksin juba ammu mehel. Kuigi asi pole üldse selles, et ma õigel ajal sebima ei hakanud. Üks lurjus, keda ma isegi meenutada ei taha, rikkus mu elu ära ja võttis pikaks ajaks isu meestega kohtuda. Kui ma viimaks toibusin, selgus, et kõik sõbrannad on ammuilma mehele läinud – ja enamik, muide, minu endistele austajatele.

      Ellis tundis, et teda valdab viha ja solvumus, nii nagu see alati oli olnud, kui ta mõtles oma minevikust, ja seetõttu võttis ta vastu otsuse hakata kähku tegelema millegi äärmiselt vajaliku ja olulise asjaga. Õigel hetkel meenus talle, et heategevusühingul oli hiire tõttu oht küpsistest ilma jääda. Vispel lendas tal käes, munakoored avanesid ise, või murdus ühesugusteks tükkideks. Kolmekümne seitsme aastane naine, kes lendles mööda kööki kui liblikas, unustas isegi mõelda, et külalistoas elab nüüd raske iseloomuga teismeline, kes on valmis iga üksi elavat naist vanatüdrukuks nimetama.

      Toiduvalmistamine rahustas teda alati, nii et juba poole tunni pärast, kui esimene partii küpsiseid hakkas praeahjus pruuniks tõmbuma, tundis Ellis taas elu maitset. Ta ümises endamisi moodsat lõbusat laulukest ja tiirutas ringi, segades komponente magusa roosa glasuuri valmistamiseks. Küpsised tulevad ilmselt enneolematult maitsvad, nii et heategevuskomitee aktivistid lakuvad oma sõrmed puhtaks!

      Võtnud küpsetusplaadi ahjust välja, tõmbas Ellis ninaga õhku ja ohkas õndsalt. Milline lõhn! Kui ta oleks saanud, oleks ta end sellesse mähkinud justkui kallite parfüümide pilve. Üleval klõpsatas uks, seejärel oli kuulda vaikseid samme – ka Angelat meelitas küpsiste isuäratav lõhn.

      Ellis naeratas võidurõõmsalt, kattes küpsiseid glasuuriga: ehk polegi nii raske selle lapseni teed leida. Tüdruk tundis ilmselt puudust maitsvast kodusest toidust. Tom polnud kunagi osanud ega ka armastanud süüa teha. Põhiliselt sõi ta lõunat ja õhtusööki kohvikus, tütart aga toitis poolfabrikaatidega. Pärast Catherine’i surma oli Ellis pakkunud vennale oma teeneid perenaise ja Angela kasvatajana. Tom keeldus. Aina kordas, et saab ise hakkama. Ja mis sellest lõpuks välja tuli? Gastriit ja sõnakuulmatu tütar!

      “Kas tohib ühte proovida?” kuulis Ellis vennatütre häält.

      “Muidugi. Tõsi, glasuur pole küll veel tahkunud.”

      Angela haaras küpsise ja pistis selle suhu. Mõtlikult mäludes vaatas ta aknast välja ja vaikis. Ellis ei kiirustanud teda tagant. Angela oli ärahirmutatud metsloomake. Ellise ülesanne oli vennatütar kodustada, aga tegutseda tuli äärmiselt ettevaatlikult, et tüdrukut mitte ära hirmutada.

      “Maja põleb,” ütles Angela äkki.

      “Mis? Kus?” Ellis vaatas ahju poole, arvates, et teine partii küpsiseid on kõrbema läinud.

      “Näe, seal, üle tee.” Angela koputas sõrmega vastu akent. “Teise korruse aknast tuleb suitsu. Lahe!”

      Ellis surus nina vastu klaasi. Tõesti, Grishamite abielupaari magamistoa aknast tõusis tihedat tumehalli suitsu.

      “Oh jumal!” hüüatas Ellis. “Oh emake! Angela, helista tuletõrjesse! Ma jooksen sinna.”

      “Ahah,” lausus Angela loiult ja küünitas veel ühe küpsise järele.

      “Kähku!” käratas Ellis, üllatades sellega vennatütart. Ta lülitas küpsetusahju igaks juhuks välja ja tõttas tänavale.

      Ellis polnud mitte kunagi ühegi naabriga kuigi sõbralikes suhetes olnud, eriti veel Fionaga, kuid oleks igaühele neist appi tõtanud. Smallbridge’is, kus enamik maju oli üle viiekümne aasta vanad, polnud tulekahjud haruldased. Linnakese elanikud ei armastanud uuendusi ja suhtusid neisse vastumeelselt. Vähesed nende seast vahetasid vana juhtmestiku uue vastu, kui selleks polnud kaalukaid põhjusi. Sama kehtis kanalisatsiooni kohta. Seetõttu lahvatasid seal alailma tulekahjud või lekkisid torud. Siiski oli juhtunud vaid üks suurem õnnetus, kui ülemöödunud aastal kolm maja maani maha põles. Õnneks ja paljude imestuseks ei saanud keegi kannatada. Kui mitte arvestada seda, et majade omanikud jäid pikaks ajaks peavarjuta.

      Sellegipoolest ei tahtnud keegi võõrastest vigadest õppust võtta. Igaüks oli veendunud, et õnnetus teda ei taba. Ning muidugi enamasti eksis. Ellis teadis, et Fiona oli korduvalt palunud oma mehel elektrik välja kutsuda, kuid James põikles iga kord kõrvale. Juhtmestiku väljavahetamine nõudis märkimisväärseid rahalisi kulutusi, seepärast paigaldas mees igasse tuppa suitsuanduri, mis hakkas vastikult piiksuma iga kord, kui Fiona põleva sigaretiga nende lähedusse sattus. Lõpuks tüdines Fiona tüütust piiksumisest ja lülitas salamisi kõik suitsuandurid välja. Jamesil polnud sellest aimugi, see-eest oli Ellis asjaga kursis. Nii nagu enamik naabreid. Kuna Fiona, nagu juba öeldud, ei osanud isegi omaenda saladusi hoida.

      “Saigi oma jao kätte!” mõtles Ellis, kui kõigest väest Grishamite maja poole jooksis. Küllap raputas tuhka vaibale. Või jäi magama, sigaret näpu vahel. Kui vaid selle tobukese Fionaga midagi juhtunud poleks!

      Nagu peagi selgus, oli Fiona täie tervise juures. Ta tormas majast välja Ellisele vastu ja kisendas täiest kõrist:

      “Appi! Aidake! Põleme!”

      “Vägev!” hüüatas Angela vaimustunult, ilmudes äkitselt Ellise kõrvale.

      “Kas sa tuletõrjujatele helistasid?”

      “Jah, meeskond on juba teel.” Angela osutas peaga endiselt halava Fiona suunas ja tasandas häält: “Kas ta käitub alati nii? Mine või lolliks – justkui mingis nõmedas komöödiafilmis!”

      Ellis tõotas endale, et kohe, kui kõik on lõppenud, noomib ta Angelat südametuse pärast.

      “Vaesekesel on närvivapustus,” vastas Ellis, kuigi teadis, et Fiona käitub alati ebaadekvaatselt, kui tema elus miski asi viltu veab.

      “Teda tuleks korralikult klohmida. Muidu jookseb siia pool linna kokku.”

      “Klohmida?”

      “Nojah. Virutada otse vastu vahtimist. Selleks, et see napakas mõistusele tuleks.”

      “Appi!” kriiskas Fiona, joostes järgemööda kõigi kohale tõtanute juurde, kes suu ammuli vahtisid. “Tehke ometi midagi!”

      Ellis vaatas seda korralagedust ja hammustas huulde. Millal need tuletõrjujad küll saabuvad? Ehk tõesti virutada Fionale vastu vahtimist? Lihtsalt niisama. Ellisel oli korduvalt tahtmine seda teha. Kuid ta ei julgenud. Mida inimesed ütleksid?

      Äkki pidurdas maja juures tumesinine sedaan, millest väljus pikakasvuline mees. Tal olid viimase moe järgi lõigatud heledad juuksed, tõsised pruunid silmad ja kitsad huuled, mis olid sirge kriipsuna kokku surutud. Hetkeks olukorda hinnanud, jooksis ta nutva ja haliseva Fiona juurde, haaras tal õlgadest kinni ja raputas teda mõne korra. Too jõllitas meest hirmust segaste silmadega.

      “Kõik saab korda!” lausus mees kindlalt. Selle inimese hääles oli nii palju veenvust, et isegi kõrvaltvaatajad jäid teda uskuma. “Rahunege. Hingake sügavalt sisse. Veel üks kord. Vaat nii…”

      Fiona vaatas teda justkui nõiutuna ja hingas sügavalt, nagu mees oli käskinud. Ellisele hakkas äkki tunduma, et ta on kunagi ammu seda häält kuulnud. Ja ta vaatas samuti, justkui hüpnoosi all, sellele inimesele silma. Ning täpselt nagu Fiona, oli ka tema valmis tegema kõike, СКАЧАТЬ