Üle piiri. Legendid MicroLinkist ja microlinklastest. Reet Neemoja
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Üle piiri. Legendid MicroLinkist ja microlinklastest - Reet Neemoja страница 5

СКАЧАТЬ suurem partii kaupa, näiteks 100–200 monitori (mis olid vanasti suured ja rasked), pandi tootmine seisma ning kogu töötajaskond rivistati koridori. Nii moodustus kaubaauto ja lao vahele umbes 30 meetrit pikk ja 15 lülist koosnev inimkett, mis kauba lattu toimetas.

      Tõenäoliselt ei olnud tootjad mõelnud sellele, et nende kaupa tuleb käes ja süles tassida ega pööranud erilist tähelepanu trükivärvile, mida monitoride kastidel kasutati. Sõltuvalt kaubast olid pärast ladustamisprotsessi ketis osalejate käed ja kõhud kas sinised või punased.

      On olnud ka aegu, kui arvutit pikisilmi oodanud kliendid tulid kauba saabumise päeval lao ukse taha ootama, et oma varandus võimalikult ruttu kätte saada. Arvuti kättesaamisega oli neil nii kiire, et nad ei pidanud paljuks aidata kaupa lattu viia. Nõnda tassiti kastid Toomase juhendamisel lattu. Toomas pani pooleks tunniks lao kinni, et kaup ära markeerida, ning avas siis taas uksed, et kannatamatutele klientidele see kiiresti välja jagada.

      Teinekord juhtus ka nii, et kaup saabus Sakala tänavale ja tuli toimetada edasi Planeedi tänavale. Sel ajal ei olnud MicroLinkil veel oma kaubikuid ning Toomas pidi tassima asju käe otsas ja ühistranspordiga.

      Ühel päeval saabus Sakalasse ports arvuti mälusid, mis tuli Planeedi tänavale transportida. Kast oli pirakas, aga mitte üle mõistuse raske. Toomas haaras selle kaenlasse ja asus teele. Selle kandamiga jalutades ei olnud tal siiski kõige mugavam tunne, sest saadetise väärtus oli 1–1,5 miljonit krooni. Kuklas tiksusid ka Hanno legendaarsed sõnad esimeselt töövestluselt.

mikrolink

      Pärnu mnt 142a ladu. Samas hoones toodeti aastail 1996–1997 ka arvuteid.

      Suitsetamisest loobumise eest preemia

      Mart Sepp:

      1990. aastatel paistis ML Arvutid silma veel ühe huvitava detailiga. Nimelt oli suitsumeeste protsent ettevõttes tavatult väike. Põhjuseks juhtkonna poliitika: jätad suitsetamise maha, saad 300 krooni preemiat. Ja rahvas jättiski sigaretid kus seda ja teist. Vähemalt nii see paistis. Olin tööle tulles kirglik suitsumees, aga jätsin ka suitsetamise maha. Varsti märkasin, et mõned töökaaslased peavad ikka väga pikki lõunapause. Tegelikult nad ju siiski suitsetasid, salaja!

      Koos poolmaratonile

      Meenutavad Elen Annuk, Toomas Tammik, Kaido Karbi, Mart Sepp ja Heiki Tulk

      Sport oli MicroLinkis au sees ja sellele aidati kaasa ka sportlaste eksklusiivsete “motivatsioonipakettidega”. Endine keskmaajooksja Rainer Nõlvak vedas suure osa töötajaist poolmaratoni jooksma. Olid ühised treeningud Pirital.

      Hulk microlinklasi käis koos vähemalt kahel poolmaratonil. Berliini sõitsime rongiga, aga Stockholmi minekuks tellis Rainer eksklusiivse eralennu, kuna huvilisi oli juba kümmekond. Diil oli selline, et kõik maratoonarid lennutatakse Stockholmi MicroLinki kulul, ent tagasitee makstakse kinni vaid juhul, kui maraton saab läbitud. Katkestajad peavad ise sõidu eest tasuma või siis tagasi ujuma.

      Kõik MicroLinki maratoonarid läbisid maratoni edukalt!

mikrolink

      Ohtlik arvutite vedu

      Meenutab Jüri Jaakson

      Oli aasta 1994. Töötasin siis MicroLinki Planeedi tänava tehases. Olin arvutite koostaja. Ühel päeval, kui olime just lõpetanud Tiigrihüppe hanke arvutite tootmise ja kvaliteedikontrolli, tuli minu juurde Hanno Haamer ning küsis, kas ma ei tahaks oma autoga neid Tallinna piires ka laiali vedada.

      Ei osanud tol hetkel midagi karta ja jäin nõusse, kuna töötavale üliõpilasele oli iga kroon tähtis. Mälu järgi oli neid koole 15–20, mis toona arvuteid said. Kooli kohta tuli 5–15 arvutikomplekti ning aega oli nädal või pisut üle. See tähendas 3–4 kooli päevas, mõnes tuli käia mitu korda. Tempo oli kõva ja auto topiti iga kord ääreni täis. Kaelalihased õhtuks valutasid, sest juhi taga olevad kastid kippusid selga vajuma ning neid oli vaja kaela jõul tagasi tõrjuda. Tagantjärele jääb vaid tänada õnne, et ühtegi äkkpidurdust teha ei tulnud.

      Sel ajal, kui mina koolihooneist asjast huvitatud inimesi ja abijõude hankisin (mobiilid olid siis ainult suurtel ninadel), püüti autosse korduvalt sisse murda, lasti rehvidest õhku välja ning ühe Lasnamäe kooli juures keerati rattapoldid nii lõdvaks, et tagasi sõites oleks Järvevana teel peaaegu ratas alt tulnud.

      Kuna Škodal oli mootor taga, olid arvutikastid seal, kus tavaliselt on autol mootor. See tekitas potentsiaalsete varaste hulgas palju segadust ja ajas ka mõnel agaramal IT-juhil silmad suureks, kui ta luuki lahti rebides alt hoopis mootori leidis. Pärast seda ei ole vist isiklike autodega nii suurt tarnet korraldatud. Mind aga ülendati burn-in’i ehk arvutite stressitesti ja kvaliteedikontrolli tegema.

      Arvutite hinnad 1990. aastatel

      “Oleme tagantjärele mõelnud, et inimesed panid tänases mõistes täieliku kräpi peale magama ikka müstilist raha,” meenutavad toonased microlinklased. Vene aja lõpus sai ühe arvuti müügist teenitud rahaga osta auto. Paremad tehingud olid need, kui müüsid ära kaks arvutit – siis sai osta maja. Üks arvuti maksis raamatupidaja kolme-nelja aasta palga, aga millegipärast neid ikkagi osteti. Majanduslikus mõttes oli see täiesti jabur.

      Kord tuldi Tartust Tallinnasse MicroLinki poodi arvuteid ostma. Vaja oli kolme masinat. Ostjail oli kaasa võetud ka raha, umbes 75 000 krooni. See oli pandud ümmarguste sangaaukudega Tartu kilekotti, mis oli kupüüridest paks nagu põrsas.

      Üks klient soovis 1995. aastal osta Compaq ARMADA sülearvuti. Pakkumisel, mille oli teinud Martin P. Rinne, oli kolm arvutit, kõige kallim 110 000 krooni! Statistikaameti andmetel oli 1995. aastal keskmine palk natuke üle 2000 krooni.

      Kõrvalbisnis

      Meenutab Taavi Maiberg

      Omal ajal hakati lisaks arvutitele tootma ka MicroLinki hiirematte. Need olid ühed paremad matid tol ajal ja on ka täna. Eriti armastatud olid need Eesti mängurite ja IT-inimeste seas – kogusid tunnustust ja olid lausa nišiteemaks. Sageli küsiti netifoorumites, kust neid MicroLinki hiirematte saaks. Siis olid rullikhiired ning mängurid, kes möllasid head shot’e tehes arvutites ringi, nautisid neid matte mõnuga!

      Internetist leiab päris palju linke, kus mainitakse MicroLinki hiirematti. Ja müüdud sai neid isegi osta.ee oksjonitel.

mikrolinkmikrolinkmikrolink

      Andres Saks kasutab poppi hiirematti ka aastal 2011.

mikrolinkmikrolink

      Ants Koel kliente nõustamas. Aasta oli siis ‘95.

      Härra pankur tahtis midagi lahjat

      Meenutavad Martin P. Rinne, Karel Kannel, Hanno Haamer, Rita Pajumaa, Merle Alliksoo, Janek Oblikas, Kaarel Korsen, Peter Priisalm ja Ants Koel

      Suni maaletoomise üks “süüdlastest”, väliseestlane Raivo Kask käis aeg-ajalt Eestis MicroLinkil külas ning rääkis, kuidas kulgeb elu ja areneb tehnoloogia. Intelil oli tulnud välja protsessor Pentium ja Raivo õpetas eestlastele uusi müüginippe. СКАЧАТЬ