Väikelinna šerif. Peeter Urm

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ läiget tolle silmis. Tüdruk asubki asjalikult sorima poisi taskuid. Anti laseb tal rahumeeli toimetada, näol peaaegu õnnis ilme. Õnnis tunne see ongi. Tüdruku sõrmed riivavad läbi õhukese riide ta kõhtu ja kubet. Poiss tunneb nende soojust. See võiks kesta igavesti, sest risk on väike. Vaevalt Marina oma käe sinna suunab ja kui ta seda ka teeks, pole ükski hind liiga kõrge. Aga Marina peatubki juba, otsitavat pole ja õigluse nimel peaks ta tunnistama kaotust. Pisut on häbigi.

      „Kuhu sa selle panid?” uurib ta süütunnet varjates.

      „Otsi, otsi,” õhutab poiss. „Ma ju ütlesin, kaotas ise ära ja kõik.”

      „Jäta rumalused, aga kust sa saad oma rahad, sul on alati raha ja kuskil tööl sa kah ei käi?” Rünnak on parim kaitse, taastab meelepahagi ning Marina tunneb end jälle olukorra peremehena. Kes ei teaks Anti kodu ja ülihästi tunneb seda Marinagi oma jaoskonnaarstist ema kaudu.

      Poiss ongi uuesti segaduses. „Ma töötan,” kohmab ta.

      „Kus, lasteaias või?” pilkab tüdruk. „Kohvikus on sul küll alati aega.” Marina töötab suvevaheajal kohvikus ettekandjana (ema teada müüb ta küll ainult jäätist) ning poiss jõlgub seal nüüd vaat et iga jumala päev, jootrahagi pakub.

      „Ma töötan postkontoris, sorteerin kirju, nad maksavad tükitöö alusel ja mul käib see hirmus siva.” Anti on õnnelik oma leidliku vastuse üle, aga teeb nüüd igaks juhuks kiirelt minekut. Tüdrukulgi on kiire, ta on talitanud enda arust kohuse sunnil, kuid nüüd peab ta koju lippama, et teha vajalikke toimetusi. Ka tuleb tal seada end õhtuks korda, Igor lubas teda täna restorani viia.

* * *

      Kiiva on vana alev, siin elati kaugelt enne Rootsi aega. Kalurikülad kahel pool lahte on veelgi vanemad. Aga vanus ei muutnud kaua Kiiva nägu, ei kasvatanud ega kahandanud seda. Majad, inimesed vahetusid siin nagu männid rannametsades. Peale viimast sõda hakkasid asjad siiski muutuma. Kõigepealt ehitati siia piirivalvekordon, pandi keelumärgid ning ranna äärde veeti okastraattõkked. Minu poisikesepõlve mängude ajaks olid need suuremalt jaolt küll juba roostetanud ning parandati neid loiult, aga hilja randa jäänuid tülitas piirivalve ikka veel usinalt. Veelgi suurem muutus toimus, kui ehitati tehas. See oli imelik tehas. Kutsusime seda laevaremonditehaseks, aga laevu nähti selle muulidel harva. Tehast aga aina laiendati. Seal keevitati mingeid raudkonstruktsioone. Need laevad, mis käisid, tõid kas rauda või viisid konstruktsioone ära. Vahel ka remonditi mõnd laeva, aga seda rohkem muuseas. Mõned arvasid, et need on sõjalaevade detailid ning kuskil lähedal pannakse kokku või remonditakse allveelaevu. Allveelaevu me paaril korral nägimegi, aga eemal merel. Igal juhul tõi see kaasa suure inimvoolu. Tulid terved perekonnad, enamasti Venemaalt ja hakati usinalt ehitama suuri elamuid. Nii ehitati justkui teine Kiiva vana Kiiva kõrvale. Nende piiriks jäi alevit läbiv jõgi. Minu sünniajaks oli meil eestikeelse algkooli asemel juba eesti- ja venekeelne segakeskkool. Sinna tuligi õpetama minu isa.

* * *

      Ma kõnnin mööda vana tuttavat tänavat. See on nüüd asfalteeritud. Inimesi tuleb mulle vastu ja ma tunnen neist paljusid ära ning teretan. Nad vastavad mulle, noogutavad naeratades, aga nende näod väljendavad imestust. Mind peetakse võõraks. Väikelinnas ei sega see muidugi teretamist, siin teretatakse kõiki. Võib-olla on see üks osa kodutundest ja hubasusest, mis kaob korrusmajadega linnades, ka uues Kiivas. Veel kord muudan ma suunda, keeran ära kitsale kruusateele, mis viib mändidega kaetud nõlvakule. Nüüd kuulen selgesti ka merekohinat. Siin on terves alevikus oma maja jaoks parim koht, võid joosta läbi männituka otse randa. Osa maju on siin ehitatud enne sõda vanade kaptenite poolt. Nad on käinud käest kätte, aga luitunud peastki näivad nad veel väärikad ja kenad. Ühe neist ostis ära minu isa.

* * *

      Lükkasin õuevärava lahti ja läksin mööda kivist laotud jalgteed maja poole. Kivid on laotud mustri järgi. Minu isa armastab mustreid, mustreid ja sinist värvi. Võib-olla sellepärast, et ta on venelane. Arvatakse, et mustrid ja sinine värv on harimatu venelase salaarmastus. Minu isa on kõrgesti haritud venelane ja kirjandusõpetaja. Mäletan, ta ütles, et sinine on taeva ja hinge värv, aga mustrid näitavad iluvajadust. Kui me käisime vanasti koos mererannas, armastas ta lamada selili liival. Päikeseprillid ees, vahtides pilvi ja taevast, jutustas ta meile kõik oma muinasjutud või rääkis mõnest kirjanikust, keda ta pidas tähtsaks. Ja augustiõhtutel hilja õues seistes õpetas ta mind määrama tähti taevas. Praegu tundub see mulle pisut naljakas, ehk lapselikki, kuid kinnitan ― kõike seda tehes ei kaotanud mu isa hetkekski väärikust. Minu isa oli läbinisti väärikas mees. Kui ta maja ostis, värvis ta aknaraamid helesiniseks, kuigi ema oleks eelistanud valget. Praegugi on need helesinised, kuigi üle värvitud. Õuel on veel väike lasteratas ja paljaks kistud nukk veeta pesukausis. Aga kedagi polnud näha. Astusin trepist üles ja koputasin.

* * *

      Nad sõid köögis õhtust. Kaks last, kuue-seitsmeaastane heledapäine nöbininaga poiss ja aasta jagu noorem tõmmu tüdrukuke istusid kõrvuti ning vahtisid mind, suud sööki täis. Isa istus laua otsas ning ma nägin tema näos hämmeldust. Siis tõusis ta kärmelt. Isa oli rõõmus ― üllatunud, aga rõõmus.

      „See on minu vanem poeg,” ütles ta noorele, kena ovaalse näoga naisele, kelle nimi oli Niina. „Ja need on Nataša ja Miša, lõpuks saategi tuttavaks.”

      Sain nende kõigi käed korraks oma pihku. Ta sundis mind koos nendega lauda istuma ja ega ma puigelnudki vastu. Hävitasin toitu ja me rääkisime. Isa oli vähe muutunud, joontevõrgustik suu ja silmade ümber oli ehk tugevnenud, aga tema tihedad, lainesse hoidvad juuksed olid heledad nagu minulgi ja hall ei paistnud välja. Väärikus lehvis tema ümber endiselt nagu aur ja pereliikmed paistsid teda jumaldavat. Pruukis tal vaid avada suu, kui nende pilgud kiindusid sellesse, justkui lugedes vaimustunult tema ikka veel terveid hambaid. Rääkisime vene keeles ja see häiris mind pisut. Varem, kui me elasime koos ja mu mõlemad vanemad olid õpetajad, isa vene- ja ema eestikeelsetes klassides, rääkisime kodus enamasti eesti keeles. Kuigi me õppisime õega kohe ära ka vene keele, sest omavahel olles rääkis isa meiega tihti vene keeles. Ta tegi seda meelega, ma arvan. Ka raamatuid hakkasime kohe lugema ka isa keeles, sest enamik raamatuid meie kodus riiulitel olid isa ostetud. Hiljem, kui neil emaga tülid tekkisid, rääkis isa erutudes ka emaga vene keeles. Aga sedagi pean tunnistama, et isa ei muutunud neis tülides kunagi vastikuks, jäi alati viisakaks ja enamasti oli tema see, kes alla andis. Isa naine hakkas lauda koristama, aga meie istusime laua ümber edasi ja muudkui lobisesime. Niina oli isa koolis muusikaõpetaja.

      „Kus sa, Harri, elama hakkad?” küsis ta minult järsku.

      „Loomulikult meie juures,” vastas isa kohe minu asemel, „meil siin ruumi küll, anname talle üleval minu kabineti. Sa saad oma toa tagasi, Harri. Muidugi tuled sa siia, see on ka sinu kodu.”

      „Kui lapsed lasevad sul ainult all tööd teha,” ütles Niina. Tema toon oli muutunud ja ma sain aru, et isa vastus ei meeldinud talle. Ta pesi nõusid, kittelkleidis nõtke piht kumaras kraanikausi kohal. Nägin ta mustjalt läikivaid tihedaid juukseid, mis pidid olema ilusad ja pikad. Ta oli need kinnitanud üles kuklale. Kahtlemata polnud ta ainult kena, vaid tõeliselt ilus naine. Aga mulle meenus korraga ema, kes oli kunagi samuti kummardunud selle kraanikausi kohale. Ema, kes polnud sugugi nii ilus ja paistis vanemgi välja kui isa. Ema oli isale tookord ette heitnud, et ta ajab mingi lipakaga ringi. Ja isa küsis vastu, kas ta peab kõiki õpetajaid lipakateks? See pidi olema seesama naine ja ma mõistsin järsku selgelt, et isa oli tookord armunud. Isa ei suutnud ema selle naise kõrval lihtsalt enam hoida. Aga seda ometigi teades valdas mind taas vana ärritav solvumus. See elu siin oli kõrvale lükanud teise, meie elu. Ja kindlasti ei tahtnud see naine nüüd mind siia.

      „Mul on korter olemas,” ütlesin neile, „ja pealegi ei jää ma kauaks siia.” Rääkisin neile, et sain korteri oma vana õpetaja juurde, et abiellun sügisel ja lähen ülikooli kaugõppesse juurat õppima. Isale see meeldis. Rääkisime veel natuke, СКАЧАТЬ