Väikelinna šerif. Peeter Urm

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja lahkus koos emaga,” kaitses minu endine õpetaja mind. „Nüüd tuli ta tagasi ja noori me vajame hädasti.”

      „See on hea, et tunned kohalikke olusid,” tähendas kapten mul kätt surudes. „Korda on siin tarvis ja kui abi vajad, küsi julgesti, aitame.”

      „Tahate siin diktatuuri sisse viia või?” Minu endine õpetaja vaatas meid muiates. „Neli kuud pole meil mingit miilitsat olnud ja jumal tänatud, kõik on korras, midagi pole juhtunud.”

      „Küll juhtub, jõuab see Tallinna segadus ka siia,” oli kapten kindel.

      Rääkisime läbisegi eesti ja vene keeles ja nad paistsid üsna üksmeelne perekond.

* * *

      Anti tõmbab vana külmkapi ukse lahti ning uurib mõrul ilmel selles valitsevat tühjust. Ainult killuke margariini ja mõned siniseks tõmbunud keedukartulid kausipõhjas. Laualt plekk-karbist leiab ta juurde poolkõva leivakontsu. Vanamees ja tolle pruta on kõik nahka pannud. Margariin määritakse leivale ja kartulid lähevad takkaotsa. Anti polegi tõsiselt vihane. Nii on iga päev ja linnas olles sööb ta juba seal harilikult kõhu täis. See on lihtsalt väike kinnitus enne ööd. Toast kostab kööki jutukõminat ja telekamängu, ajuti ka naise kudrutavat naeru. Pruta naerab iga asja peale. Anti polegi näinud ühtki teist nõnda lolli ja lõbusat naist. Ja ehk nii räpakat kah. Maja on täiesti kasimata ja puhast nõud ei leia kusagilt. Kõik haiseb isegi Anti harjunud ninale. Ometi ta lubas, et hakkab meie eest hoolitsema. Tahab vanamehelt maja kätte saada, mis muud. Räägib vanamehe pehmeks ja abielluvadki ära. Anti ohkab selle peale mõeldes. Sama ohkega lähebki viimane suutäis alla ja klaasipõhjas olev leige tee sellele järele. Ta peab veel kontrollima, kas vanamees on võtnud rohud sisse, siis võib põhkugi pugeda. Tõusnud taburetilt, läheb Anti ukse juurde ning lükkab selle lahti. Istuvadki kahekesi nagu turteltuvid. Vanamees padja najal, jalakönt voodiserval rippu, ning suitsetab jälle. Pruta on seadnud end muretul ilmel voodi teise otsa. Telekas mängib, nad on kaks telekahullu.

      „Leidsid sa, Antikene, ikka endale midagi süüa?” tunneb pruta naeratades huvi. „Seal suurt küll midagi polnd, Akselil pensipäev alles ees ja meil jälle näpud põhjas.”

      „Mine siis tööle, kui näpud põhjas,” viskab Anti talle tusaselt. Ta jääb seisma isa voodi ette, võtab öökapilt rohupaki ning loeb tabletid üle. „Sul jälle rohud võtmata,” nendib ta etteheitvalt. „Võta sisse, arst ju käskis, muidu võtavad teise jala kah maha.” „Sa siis nüüd muudkui kannadki minu riideid?” Isa tõre pilk libiseb üle ülikonna poja seljas. „Mis kurat neist kasu on?” pomiseb ta, aga võtab tabletid siiski vastu. „Mul on suitsud kah otsas,” teatab ta pojale tusaselt, „kuraditki pole enam raha.”

      „Sa ei tohigi suitsetada, see su jala kihva keeraski.” Pojale endalegi ei meeldi tema hääletoon, aga ta peaaegu vihkab neid stseene.

      „Käisin täna kalatsehhis, aga neil on rahvast ülearugi,” seletab pruta kärmelt kõrvalt. „Peaks ikka viima selle Akseli fotoaparaadi siiski komisjoni, kallis riist, midagi ikkagi antakse.”

      Anti peaaegu võpatab selle peale. Pruta ei jäta, jälle ihub hammast.

      „Isa hakkab uuesti pildistama,” sõnab ta järsku kilavaks tõusnud poisihäälel, „hakkad ju, isa?” See on lootus, ainuke lootus, mis võiks neid veel päästa. Aga isa ei toeta, vahib põrnitsedes oma jalakönti voodil. „Kesse pulma või sünnipäevale santi laseb?” pomiseb ta oma kollaste katkiste hammaste vahelt. See on öeldud vihaga, kuid ses vihas pole kübetki tahet. Niisiis isa olekski nõus. Ära anda nende kallis, võimsa objektiiviga Zenit. Mis mõtet siis enam hoida ka suurendusaparaate, ilmutusvanne ― kogu isa fotopimiku suurepärast varustust. Kas isa tõesti enam ei usu? Nad ei või teda mitte tahta, kunagist alevi parimat fotograafi, ja isa ju lubas tedagi õpetada …

      „Mul on natuke raha,” kohmab ta, torkab käe taskusse ning tõmbab välja mõned paberrahad. Nad vahivad ta kätt ja hingavad ärevalt, kui ta tekkinud vaikuses asetab raha öökapile.

      „Aga kui ma õhtul tulen, olgu kapis kah midagi,” lisab ta, veidi nautides oma käskivat tooni.

      „Kus on kuradil ikka raha,” pomiseb isa, silmad rahas kinni, kuid ta häälest kostab tunnustust ja see on märksa leebem.

* * *

      Restoran hakkab lõppema. Selle uksed on pärani ja Igor seisab seal veel ainult moepärast, heites kärsituid pilke kellale. Tähistaevane augustiöö on soe ja lausa mähib sind endasse. Inimesed valguvad trepist alla poeesisele väljakule, täites selle oma kärarikka suminaga. Hõigeldakse, jäetakse hüvasti ja kutsutakse kaasa. Verotška seisab väljaku teises servas ning jälgib päevalilleseemneid nosides asjatundlikult seda melu. Ta on aastat kolm-neliteist vana kõhn tõmmu tüdruk, lohakalt riides ja odavalt räpane, nagu tavatseb mainida Marina ema oma korrus allpool elava naabritüdruku kohta. Aga Marina ise ei tunne tema vastu mingit põlgust ning trepist alla jõudes viipab ta tüdrukule sõbralikult. Muidugi on Verotška kergemeelne, aga eeskätt siiski õnnetu oma joodikust südamehaige ema tõttu, kelle kunded tedagi rahule ei jäta. Marinale viibatakse vastu, aga siis ilmub Igor tema kõrvale ning koos seatakse sammud kodu poole. Svetka longib nende järel ja Marina tunneb lausa füüsiliselt teise etteheitvaid pilke oma seljal. Svetka peab end Marina parimaks sõbratariks ja kindla peale tahaks ta arutada õhtu üksikasju. Nüüd loodab ta, et Marina saadab Igori oma tänavanurgal minema nagu tavaliselt ja uuesti leitakse aega temagi jaoks. Aga noormeeski paistab solvunud. Marina hoomab seda kõrvalkõndija tusasest näoilmest ja püsivast vaikusest nende vahel. Muidugi ta tantsis teistega, aga oli ta siis süüdi, et Igorjok oli all? Või pahandab hoopis sampuse pärast? Aga selle tellis ju Igori enda sõber, pealegi oli Igori vein lausa vastik. Küllap seal oli teisigi paremaid veine, aga Igorjok on alati veidi ihne.

      Marina teab, et ta kogub raha auto jaoks ja teab samuti, et see solvumuski lahtub varsti. Nii vaikib temagi ning ootab. Silmanurgast märkab ta, kuidas üle platsi tüürib Verotška suunas kõikuval sammul rangisjalgne santehnik Vova, kes on naisest lahus ja kelle kaks last ei näe ilmaski alimente. Ta peab Verotškaga rääkima, kindla peale teebki seda. Marina tänavanurgal nad peatuvadki, aga Igorjok ei lähe ära, seisab ja põrnitseb ainult. Ta on kena ja pikk poiss, Marinast aastat kolm vanem. Nüüd võiksid nad tõmbuda maja varju ning Marina laseks ennast suudelda, kui Svetka kaugemal ootaks. Rohkemat pole Marina lubanud veel kellelegi ega lubagi, Igorjokki teab seda seda. Marina hoiab end oma tulevase tarvis. Nüüd vaatab ta mõistaandvalt sõbratari suunas, aga too seisab sirgelt ja kangelt. Range Svetka meelest on Marina oma kohustused poisi vastu täiesti täitnud ning seega loomulikult tema päralt. Marina ohkab. Õhtu on hämmastavalt soe ja mõnus ja kuidagi ei tahaks lahkuda niiviisi tülis.

      „Sa ei pea must põrmugi,” lausub poiss korraga tasa, aga vimmakalt, „mitte küünevõrdki. Jõid tema šampust ja irvitasid minu üle.”

      „Mis sa nüüd, Igorjok …” Marina paneb käe õrnalt poisi käele. „See ei tähenda ju midagi, ma tulin ju koos sinuga ära.”

      „Marina, ma pean sinuga rääkima,” alustab Svetka nõudlikult eemalt.

      See peab olema abi poisist vabanemiseks, aga praegu see ainult vihastab Marinat. Ta näeb, et Igorgi tõmbub sellest veelgi enam pingule.

      „Homme räägime,” lubab Marina. Tema hääl on jahe, sõbrataril pole takti. Marina ei taha tema pärast Igoriga veelgi enam tülli minna.

      „Ei, kohe,” käib Svetka peale. Tal on oma direktorist isa kange iseloom.

      „Lase jalga, Svetka,” käratab Igor üle õla vaatamata, „kao minema.”

      See on sulaselge solvang, aga kuna Marina vahele ei sega, pöördubki tüdruk minema.

СКАЧАТЬ