Suure meistri käsi. Konstantine Gamsahhurdia

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mõõgad ja sööstsid vaenlasele vastu. Tapeti arvutul hulgal phovilasi ja didolasi, Otšani kindluse ümber jäi laipu lademetena. Veel kord puhuti kuningaväes pasunat, parem tiib asus pealetungile ja vallutas kindluse ees seisva kõrgendiku.

      Phovilaste väge juhatas vanem Gudušauri. Kõrgendikul teatati talle, et Phanaskerteli on tunginud hiiemetsa. Teades, et phovilased ei julge hiies võidelda, saatis ta sinna suure didolaste rühma. Phanaskerteli malev ei kasutanud odasid ega piike; metsast välja tulnud, hakkas ta kohe mõõkadega ründama.

      Didolased sattusid ärevusse, sest Phanaskerteli meeste mõõgad purustasid nende saableid nagu jääpurikaid.

      Gudušauri tahtis didolastele appi rutata, kuid juba tõmbusid need tagasi. Phanaskerteli malev hakkas liikuma esimese kindlusetorni poole. Gudušauri mõistis, et ta ei tohi oma kohalt lahkuda, või muidu tungivad Zviadi väed talle ka selja taha. Ta hüüatas, paljastas mõõga ja viis viissada ratsanikku Zviadile vastu.

      Tao malev kohtas neid võitlusvalmilt.

      Väeülem Zviad kannustas oma kogukat täkku ja kihutas ummisjalu Gudušauri madalakasvulisele tšerkessi hobusele peale. Oruvanem põikas kõrvale ja virutas talle mõõgaga. Zviad lõi ta hoobi tagasi ja oruvanemale jäi kätte vaid mõõgapära. Talle ei jõutud veel uut mõõka ulatada, kui Zviad ta juba vööni pooleks raius.

      Väeülemat ründas oruvanema poeg Thorgvai, kuid noormehe tuline traavel hakkas perutama ja Thorgvai mõõk tabas vaid Zviadi täku kõrva.

      Näinud, et kuninga sõjameeste mõõgad lõikavad luud ja rauda, pöörasid phovilased otsa ümber ja kihutasid püha hiie poole.

      Kindluseväravad löödi sisse. Kindluseülem palus vaherahu ja lubas pantvange anda.

      Samal päeval raiuti tal pea otsast ja ta surnukeha riputati üles kindlusetorni.

      Zviad võttis saagiks rohkesti sõjavarustust ja relvi ning purustas Otšani kindluse.

      Koidu ajal hakkas ta mööda orgu Kvetari poole liikuma, teel ei kohanud ta enam mingit vastupanu.

      Phovid tulid talle vastu ja pakkusid aralt soola-leiba, oruvanemad aga olid endale patukahetsuse märgiks köie kaela sidunud ja palusid rahu.

      Vihane Zviad käskis nad samade köitega kellatornidesse üles puua. Teel võttis ta vange, täiendas veel oma relvatagavara ja laskis orupealikutel pantvange tuua. Kõik arvasid, et Zviadi järgmine löök tabab Kvetari linnust. Et Kolonkelidzele hirmu peale ajada, kasutas väeülem tõepoolest Kvetarisse viivat teed.

      Kolonkelidze oli juba enne Konstantine Arsakidze tulekut salakuulajailt kuulnud kuningavägede saabumisest Phovimaale. Kolm päeva tagasi olid ka Mamamze ja Tohhaisdze talle teatanud, et kuningas ja Zviad tulevad suurte malevatega Kvetari peale. Eristav oli tahtnud Zviadi vägedele vastu astuda Gudamakaris, sest Mamamze ja Tohhaisdze olid nõustunud temaga ühinema üksnes siis, kui ta viib oma väed Aragvi orgu. Ent nüüd oli väeülem Kolonkelidzest ette jõudnud ja Mamamze keeldus mässajaid toetamast, kartes, et Zviad teeb kõigepealt maatasa tee äärde jääva Korsatevela.

      Kolonkelidze oli arvanud, et Kvetarisse jõudes on Zviadi malev oruvanematega kähmeldes ning mäelõhede suudes asuvate kindluste vastupanu murdes juba jõuetuks jäänud. Ta oli nõuks võtnud linnusest väljuda ning anda vaenlasele linnuse lähistel lõplik hoop.

      Kui õnn peakski Zviadi poole kalduma, siis võib ta ju uuesti linnusesse sulguda. Saabuv talv on tema liitlane, ilma toidumoonata ei pea kuningaväed linnuse all kevadeni vastu.

      Ent Otšani kindluse langemine, didolaste lüüasaamine, Phanaskerteli väe ilmumine, mis lõikas ära tee mägedesse, ning lõpuks luud ja rauda lõhestavad mõõgad – kõik need asjaolud hirmutasid Kolonkelidze ära ja sundisid teda oma kavatsust muutma.

      Ta oli juba otsustanud Zviadile pantvange saata, kuid siis saabus kiirkäskjalg Uplistsihhest, kes teatas, et kuningas koos saatjaskonna ja suure sõjamalevaga on teel Kvetarisse. Anti edasi, et kuningas nõuab pantvange ja tahab sõlmida rahu, et siis ühiste jõududega rünnata Kahheti-Hereti piiskoppi. Thalagva Kolonkelidze teadis, et Giorgi, kes on võitluses välisvaenlastega «kartmatu otsekui kehatu vaim», püüab riigis verevalamisi vältida.

      Seepärast arvas ta, et olles allutanud Phovimaa ja kihutanud laiali didolased, ei taha kuningas verevalamist jätkata ja lepib temaga tõesti ära.

      Ükskord ta ju andis neile juba andeks, karistas neid vaid imettegeva ristiga.

      XVIII

      Giorgi vägi kasutas hoopis teist teed. Kuningas ööbis Largvissis ja hakkas hommikul liikuma Korsatevela poole. Mamamze ja Tohhaisdze tulid talle vastu rohkearvulise saatkonnaga.

      Mamamze embas Giorgit isalikult ja suudles kombekohaselt kuninga paremat õlga.

      Bordohhan keelitas kuningat, et ta veedaks öö nende lossis. Giorgi lubas seda teha pärast Phovimaalt naasmist.

      «Hakkate tütart mehele panema, auline emand, mulle anti teada, et varsti on pulmi oodata,» ütles ta.

      Bordohhan läks näost punaseks ja vaidles ägedalt vastu.

      «Mis mehelemineja see laps on, ta ju alles kaheteistkümne aastane.»

      Pärast hommikueinet jätkas kuninga sõjavägi teed. Kohkunud mägilased olid kuninga eest ligipääsmatuisse mägedesse põgenenud, tühjades külades võis kohata vaid hulkuvaid koeri, rauku ja haigeid.

      Kirikute kellatornides rippusid ülespoodud vanemad. Kirikud olid paljaks riisutud, ellujäänud preestrid ja mungad Mtshetasse pagenud. Mäelõhede suudmetes vedelesid kuninga salakuulajate laibad. Raisakullid nokkisid metsloomade järatud korjuseid.

      Zviadi kiirkäskjalg jõudis Giorgile järele Goimzvares. Ta kandis ette, et Kolonkelidze on andnud pantvange, et dido ja galgai mässajad on kihutatud üle Phovi mägede, et Kahhai malev on piiranud sisse Thorgvai kindluse ja et Zviad ootab Tshrakaris kuninga edasisi korraldusi.

      Giorgi saatis kiirkäskjalg Ušišaraisdzega Zviadile teate, et kui talle tuuakse käsk «Mine Pankississe!», siis tähendab see, et ta peab viivitamatult minema Kvetari linnusesse, kus kuningas teda ootab.

      Teisel pool Goimzvaret saatis Giorgi vägede etteotsa lipukandja lahingulipuga. Lipu järel sõitsid kaksteist turvistes ratsanikku. Kuningas liikus edasi kolmesaja odamehe saatel. Rohkem kui tuhandemehene järelvägi polnud veel Goimzvaresse jõudnud.

      Laskuv arbaatee kadus alla orgu. Algasid tihedad kastanimetsad, vahetevahel jooksis üle tee mõni rebane.

      Giorgi nägi mäelõhest väljasõitvaid raudrüüs ratsanikke; lipukandjaga kohakuti jõudnud, hüppasid nad kärmesti hobuste seljast maha, tervitasid rüütli kombel eesratsutajaid ning suudlesid neid. Istusid seejärel uuesti hobustele ja sõitsid Giorgi poole.

      Giorgi tundis ära Kolonkelidze. Tee oli kitsas, polnud näha, kui palju sõjamehi eristavil kaasas on.

      Jõudnud noole lennutee kaugusele, ronisid Kolonkelidze ja ta saatjad uuesti hobustelt ja tervitasid kuningat ja tema saatjaskonda suure aupaklikkusega.

      Kui langetatud peaga Kolonkelidze kuningale lähenes ja ta kätt suudles, suutis Giorgi vaid suure pingutusega salakavalale eristavile naeratada.

      Kolonkelidzel läks süda kergemaks, kui ta nägi Giorgi kõrval ratsutamas ka Mamamzet ja Tohhaisdzet.

      Pilguga СКАЧАТЬ